Majandus

Eesti põllumeeste nörritamine jätkub

Vene boikoti tõttu niigi raskesse seisu sattunud Eesti põllumajandustootjate vaevad jätkuvad. Nii Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektor Jaan Kallas kui ka Põllumajandusministeeriumi esindaja Illar Lemetti on kinnitanud, et seoses toetuste korrastamise vajadusega ei maksta selle aasta toetusi välja mitte sügisel nagu tavaliselt, vaid alles 2016 aasta kevadel. Vägisi tekib kahtlus, et põllumajandustootmise väljasuretamine, millega alustas omal ajal Mart Laar, tahetakse nüüd võiduka lõpuni viia. Konservatiivide fraktsioon Riigikogus esitas seoses sellega ka arupärimise maaelu minister Kruusele. Ilmselt on oodata ka viimse piirini viidud põllumajandustootjate suuremaid meeleavaldusi. UU (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery);

Loe edasi

Asutati EKRE Rahvusliku Kapitali Nõukoda

Läinud nädalal asutati Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Rahvusliku Kapitali Nõukoda. Nõukoja eesmärgiks on suhelda Eesti ettevõtjatega ja tööstusharude esindajatega, et luua koos majanduspoliitikat, mis aitaks kasvada ja areneda Eesti rahvuslikul kapitalil baseeruval ettevõtlusel. Nõukoja ülesandeks on analüüsida, kuidas toetada Eesti rahvusliku kapitali kasvu, majandusarengut ja innovatiivsust. Ühtlasi asub nõukoda koostama raportit Eesti rahvusliku kapitali ja majanduse hetkeseisust, kasvuvisioonist ning tulevikuväljavaadetest. Raportit plaanitakse tutvustada sügisel toimuval EKRE majanduskonverentsil. Algaval nädalal (2.06 teisipäeval 12: 30) kohtub EKRE Rahvusliku Kapitali Nõukoda Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu ja Eesti Turismifirmade Liidu esindajatega ning järgmisel nädalal Eesti Inimarengu raporti toimetaja Raivo Vetikuga. Rahvusliku Kapitali Nõukotta kuuluvad: Imre Mürk, Siim Pohlak, Rauno Sigur ja Ruuben Kaalep.   (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery);

Loe edasi

Eesti võlakirjad väikelinnade hüvanguks

Hiljuti Riigikogu kõnepulti väisanud Eesti Panga president Ardo Hansson tunnistas, et Eesti Pank ostab praegu väärtpabereid umbes 118 miljonit euro eest kuus. Ja kuna Eesti riigil ei ole praegu oma võlakirju, ostetakse põhiliselt üleeuroopaliste institutsioonide võlakirju. Tekib küsimus, miks mitte suunata see raha Eestisse? Sama hästi võiks selle raha suunata hoopis Eesti riigi võlakirjadesse ning elavadada selle raha eest Eesti väikelinnasid ja maapiirkondasid.  Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna suunates neisse lisaraha võlakirjadest või muutes pensionifondide seadust nii, et kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi, elamufondi kaasajastamiseks,  teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks. Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil mitu võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna. Teine võimalus on nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle katteks Rahandusministeeriumi alt vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Kolmas on turupõhine lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta. Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013) aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed). Riiki sunnib aktiivsemalt tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.

Loe edasi

Imre Mürk: Eestlased keskmise sissetuleku lõksus

  Kindlasti tehakse ka Eestis tublisti tööd. Miks on siis meie sissetulekud väiksed ja ei kasva loodetud tasemele? Mida see tähendab, et oleme keskmise sissetuleku lõksus? Viimaste aastate statistikale tuginedes tuleb tunnistada, et Eesti välis-kaubanduse ja majandustegevuse struktuur ei näita eriti märke sellest, et meie töötleva tööstuse eksportivate ettevõtete tootlikkus läheneks põhjanaabrite ettevõtete omale ning palgad Eestis läheneksid loodetud tempos EL-i keskmisele. Välja arvatud mõned erandid, on välisturgudele suunatud ettevõtluses töötasud jätkuvalt madalad ning keskmisest kõrgemat palka makstakse valdavalt siseturule suunatud teenusesektoris, mis kuidagi raha riiki juurde ei too. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Miks on see nii? Probleem on Eestis tegutsevate ettevõtete pigem sissepoole suunatud arengudünaamikas ehk lihtsamalt öeldes selles, et Eesti ekspordi struktuur on lihtsakoeline ja majandus on kasvanud laenurahal põhineva sisetarbimise teenindamise arvelt. Eestis pole tekkinud piisava mahuga siin arendatud ja Eesti ettevõtetele kuuluvat intellektuaalset omandit, tehnoloogia- ja disainimahukaid lõpptooteid ning teenuseid (ODM), millega globaliseerunud turgudel konkureeriksime (on küll Krimelte, Baltman, Standard, Tere, Silmet, aga seda on lihtsalt liiga vähe). Eestil on küll suhteliselt hästi läinud ekspordi kogumahu kasvu osas, kuid meie netoeksport ehk kasumi, palkade ja maksude näol Eestisse jääv osa on jätkuvalt väga väike. Oleme jäänud suuresti Skandinaavia allhankemaaks ja meie peamiseks müügiargumendiks on endiselt odav tööjõud. Sellest võib järeldada, et Eestis tööga hõivatud inimvara on küll üsna sobiva ettevalmistusega lihtsakoelisemaks tööks, kuid ei ole küllalt haritud, informeeritud, organiseerunud ja sotsiaalselt välismaailmaga võrgustunud, et teha keerulisemat tööd ja realiseerida ise ärivõimalusi rahvusvahelisel tasandil. Samas on just ekspordi pilt väga oluline, sest väikese avatud majandusega riigina sõltume kõige enam väljaveost. Kui ekspordime kõrge lisand-väärtusega tooteid ja teenuseid, saame importida seda eluks vajalikku, mida teised efektiivsemalt toodavad. Seega, kui ekspordiga on hästi, saab ka sisetarbimine õitseda ja suureneb kogu majanduse heaolu. Eesti võimalik arengutee on väljapoole suunatud duaalse majanduse mudel. Eestis ei ole majandustegevus, eriti selle eksportiv osa, piisavalt spetsialiseerunud ning seetõttu välisturgudel konkurentsivõimeline. Samuti pole Eestis välja arenenud üksteisele toetuva tööjaotuslikkusega ettevõtlust. Kuid majanduses kasvab tootlikkus ja sellest tulenev konkurentsivõime suuresti just tänu töö spetsialiseerumisele ning nn klastriefektile. Juba ammu ei suudeta ühe riigi piires kõike eluks vajalikku toota. Raha selleks, et Eesti inimesed saaksid lubada endale kulutusi väga erinevatele kaupadele (nt autod või ravimid), peame teenima Eestis loodud kaupade või teenuste müügiga mujale. Paraku on konkurents maailmas tugev ning globaalsetele turgudele õnnestub jõuda vähestel ettevõtetel. Rahvusvahelisele turule välja murdunud ettevõtete edu põhjustab aga koduriigis elatustaseme ning palkade kasvu ning ülejäänud vähem konkurentsivõimeline osa majandusest kaotab konkurentsi-eelist välisturgudel (nt Suurbritannias) veelgi. Paratamatult on tulemuseks duaalne majandus, kus väiksem osa spetsialiseerunud ettevõtlusest ja tööjõust teeb asju, mille ekspordist saadav tulu võimaldab kasvada sisemajanduslikul tegevusel. Eesti majandusarengu tulevikuväljavaadet tumestab ka see, et konkurents keskmise sissetulekuga riikide vahel kasvab. Need tööstusharud, kus tööjõukulud ja loodusressursid on muutunud peamiseks konkurentsieeliseks (nt allhange töötlevas tööstuses, tekstiilitööstus jms), pakuvad tavaliselt ka investoritele madalat tootlust. Samas on uutele tulijatele nendesse lihtsakoelisematesse tegevustesse sisenemise barjäär madalam ja seetõttu kättesaadavam paljudele arenguriikidele, kes otsivad oma majandusele uusi kasvuvõimalusi. See aga tähendab, et kerkib esile liiga palju konkurente ja tootmisvõimekust, pakkumine hakkab ületama nõudlust ja lisaväärtuse osa (palgad, kasum, maksud) kahaneb. Lisaks sellele on ressursi- ja tööjõumahukates tööstusharudes enamasti hästi oluline mastaabiefekt. Näiteks Hiinal on seetõttu selge eelis spetsialiseeruda odavale ja suuremahulisele tootmisele. Globaliseerunud majanduses ei suuda Eesti odava tööjõuga Aasia riikidega konkureerida (Kreenholmi sulgemine). Meil on küll mõningaid eeliseid, nagu Põhjamaade lähedus, hea logistika ja töö kvaliteet, kuid odava tööjõu maad Aasias ja mujal on oma oskusi järjest parandamas (lisaks on neil ahvatlev koduturg, millele ligipääsuga kaubelda) ning kui me ei õpi keerukamat tööd tegema, pole meil Eestis paremat sissetulekut loota! Seega on probleemide lahendamise võtmeks eelkõige inimvara teadmiste ja oskuste ajakohastamine. Meie inimvara vajab uusi teadmisi tehnoloogiatest, oskusi neid kasutada ning võimekust juhtida edukalt protsesse tootearendusest ja tootmisest müügini. Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi „keskmise sissetuleku lõksus“, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid võistlevad nüüd madalama sisse-tulekuga riikidega (Aasia), kes samuti soovivad tõusta keskmike hulka.“ Teiste arengumaade kogemus on näidanud, et keerukamad töökohad ei teki iseenesest. Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii isereguleeruvalt uute teadmiste ja lahenduste loomiseni (eriti siin tegutsevates Soome ja Rootsi tütarettevõtetes, kelle arendusüksused on mujal). Tarvilikuks eelduseks on, et sisemajanduses tekiks positiivne arenguring, kus olemas-oleva tööstuse uuendamine tuleneks samas riigis asuvast kõrgtehnoloogilisest ning teadus- ja arendustegevusest ning koostoimes nendega. Niisugust arengut võib küll majanduspoliitiliste meetmetega stimuleerida, kuid tulemust on nii väikese majandusega riigil globaliseerunud, järjest süveneva tööjaotuslikkusega maailmas ning avatud innovatsiooni kontekstis üha raskem saavutada. Samuti pole tulemuslik vaid tehnoloogiate Eestisse sisseostmine, sest see tagab küll efektiivsuse kasvu kulude kokkuhoiu arvelt (vabaneb tööjõudu), kuid ei paranda elatustaset riigis üldiselt. Kokkuvõttes võib arvata, et Eesti positsioon keskmise sissetuleku lõksus oleva väikeriigina lähiaastatel kinnistub, sest oleme olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel, jääb kõrgtehnoloogilistele ettevõtetele vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta elatustaset riigis üldiselt kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is). Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääbki edaspidi „supp lahjemaks“. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning see on dünaamiline ajas muutuv protsess. Need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi või ei suuda muul moel tootmissisendite kvaliteeti parandada, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles sundseisus juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes. Paraku kaob keskmise sissetuleku lõksus olevatel riikidel tihti ka tugeva haridussüsteemi eelis, sest spetsialiseerumine tööjaotuses on teinud tööoperatsioonid ettevõtetes lihtsamaks, mistõttu ei esitata erilisi väljakutseid riigi haridussüsteemile. Piisab sinikraede kiirest väljaõppest. Konkurentsiküsimus on hoopis toote kvaliteedis, kiire tootearenduse võimes, toote erilises disainis, müügioskustes jms. Seega mitte hinnas, vaid inimvaras. Üheks oluliseks protsessiks keskmise sissetuleku lõksu probleemi juures on maailma majanduses üha süvenev spetsialiseerumine tööjaotuses. Eestis tuleb tagada riigi ja ühiskonna kui terviku toimimine, kuid samal ajal peame majanduslikult rahvusvahelisel turul spetsialiseeruma, sest ükski rahvas, eriti nii väike (veidi üle 10 000 gümnaasiumilõpetaja aastas), ei saa ülemaailmses väliskaubanduses olla konkurentsivõimeline kõiges. Tööjaotuslikkus on muutunud maalimas väga spetsiifiliseks ja selle väärtuslikum osa väga teadmusmahukaks. Seejuures oleks vägagi tarvis, et spetsialiseerunud ja ekspordisuunaline osa majandusest moodustaks koos muu Eesti ettevõtlusega positiivselt toimiva väärtuste loomise ahela. Tõenäoliselt  tähendab see eelkõige Tallinna piirkonna taastõusu rahvusvahelisse kauplemisse, nagu oli näiteks Hansa Liidu aegadel, ning teiste regioonide toetavat rolli selles. Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest (nt IKT-d või biotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu. Kahtlemata on sellises olukorras Eesti suureks väljakutseks küsimus, kuidas tagada ettevõtjatele ligipääs haritud välistööjõu turule. Kuivõrd Eestis pole väljakujunenud turuosaga rahvusvahelisi suurettevõtteid, kes oma plaane pikalt ette teaksid ja kelle tegevust oleks märksa lihtsam haridussüsteemi planeerimisega siduda, siis on tähtis ka see, kui avatud on Eesti rahvusvaheliselt mobiilsele, haritud tööjõule. Asi on selles, et alustavatel kiire kasvu ning globaalse ambitsiooniga ettevõtetel, nagu nt Skype, on tarvis avanenud võimalus väga kiirelt realiseerida ja turuosa kasvatada ning neil pole aega oodata kohaliku haridussüsteemi ümberkorraldamist. Nendel ettevõtetel on tarvis vajalikud spetsialistid globaalselt tööjõuturult kiiresti kätte saada. Seega tuleb Eestil keskmise sissetuleku lõksuga veel tõsiselt silmitsi seista. Peamine pääsetee ja oluline eeldus Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute kasvuks on panustada järjekindlalt inimeste haridusele, kvalifikatsiooni tõstmisele ning omavahelise koostöö kvaliteedile. Maailma tegelikke arenguid silmas pidades tuleb pidevalt täiendada Eestis tööd tegevate inimeste oskusi, rakendada uusi tehnoloogiaid. Samas on väga oluline ka inimeste organiseerumisvõime nii organisatsioonide (ettevõtete jne) kui ka ühiskonna tasandil. See tähendab võimet luua eluks ja arenguks tarvilikke sotsiaalseid struktuure, olla informeeritud maailmas toimuvast ning aimata ette muutusi, võimet pidevalt areneda ja uut juurde õppida. See kõik viitab, et majandusnäitajad sõltuvad paljuski sellest, kui hästi toimib ühiskond tervikuna. Kusjuures ühiskonda pole siin mõtestatud mitte inimeste koguarvu, vaid nendevaheliste sotsiaalsete kontaktide summa ning kvaliteedi kaudu.

Loe edasi

Andres Arrak: Riigieelarvest, maksudest ja Exceli tabelist

„Valitsusel ei ole teile anda midagi, mida ta pole teilt eelnevalt ära võtnud. Ühtlasi tähendab see, et valitsus, mis on piisavalt suur täitmaks kõik teie soovid, peab eelnevalt ära võtma kõik, mis teil on.“ Lawrence Reed, Heritage foundation. Selles mõneti liialdavas tsitaadis on oma tõetera sees. Praegu käivad valimislubaduste kuluallikate otsingud on pälvinud ja pälvivad suurt avalikku huvi. Tuleb tunnistada, et kui taasiseseisvunud Eestis on algusest peale midagi hästi läinud, siis on see eelarvetasakaalu nõue. Seda on aktsepteerinud kõik koalitsioonid ja ühiskond tervikuna. Ühte tuleb küll lisada, et valuutakomitee tingimustes, kus keskpank ei saanud valitsusele laenu anda, ei jäänudki viimasel muud üle, kui planeerida tasakaalus eelarvet. Et planeerimises vigu sisse tuli, eriti enne 1998. aasta jõule, siis olemegi aegajalt probleemi ees. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Sest kui valitsustel lubatakse üle kulutada, siis nad jäävadki seda tegema. Kreeka avaliku sektori võlg küünib 180 protsendini SKT’st, Itaalia, Portugali ja Hispaania oma ületab 120 protsenti. Kuidas sellise olukorrani on ikkagi jõutud? Nimelt on igal ajahetkel ühiskonnas olemas mingi konkreetne hulk raha. Nüüd on oluline, kuidas see jaguneb era ja avaliku sektori vahel. Sõltub, milline on sotsiaalne kokkulepe maksumaksjate (kes on ühtlasi ka valijad) ja valitsuse vahel. Piltlikult näeb see välja nii, et valitsus kutsub rahva enda juurde ja küsib, milliseid teenuseid ja kui palju rahvas soovib. Jätab nad siis omavahel arutama ja ütleb „Näeme homme.“ Homme tulebki valitsus tagasi ja küsib näha nimekirja. Saabi lõpuks pika tapeedirulli. Kohe on selge, et kõigeks raha ei jätku. Oletame, et nimekirjas oli sada asja. Valitsus arvutab kiiresti natuke ja ütleb, et tegelikult jätkub raha vaid kolmekümne jaoks. Rahvas peab veel natuke nõu ja küsib, et kas ikka neljakümmet ei saaks. Ja kuna valimised on lähenemas, siis valitsus raske südamega jääbki nõusse. Reaalne olukord Euroopas näitab, et kokkuleppeid on väga erinevaid (vaata juurseolev tabel). Belglased, taanlased ja prantslased on olnud nõus ära andma ligi poole oma rahast. Bulgaarlased, lätlased, leedulased, rumeenlased, slovakid ja shveitslased alla 30%, eestlased pea kolmandiku. Vahed on väga suured, järelikult on ka rahva-valijate-maksumaksjate ootustes suured erinevused. Muidugi on võimalus, et valitsusel on ka muid tulusid: riigiettevõtete dividendimaksed, ülelendavad lennukid maksavad midagi ja nipet näpet veel. On veel üks kategooria riike – need kes istuvad mõne loodusressursi otsas. Araabia Ühendemiraatides moodustavad maksud 1,4 protsenti SKTst, Kuveidis, Qataris ja Saudi Araabias jäävad alla 5%. Eesti Vabariigi valitsus kahjuks sellise võimalusega arvestada ei saa. Aga tuleme nüüd valimiste juurde. Mõnedele meeldib parlamenti valituks saada, teistele aga kindlasti tagasi valituks saada. Selleks tuleb valijatele midagi lubada. Viimastele jälle meeldib neid lubadusi saada. Sellepärast nõustuski meie eelpool kirjeldatud sümboolne valitsus 40 lubadusega realistlikuma 30 asemel. Seega ongi demokraatia selline tsüklist tsüklisse süsteem, mis produtseerib ebamõistlikke lubadusi, eelarvedefitsiiti ja lõppkokkuvõttes riigivõlga. Ma usun, et paljud mäletavad Ameerikas möllanud kirgi, kui riik oli ületamas endale seatud 100% võlakriisi. Vabariiklased jonnisid ja ei olnud nõus. Mitmeid nädalaid elas riik hirmus, et kohe on raha otsas ja Obama valitsusel jäävad palgad välja maksmata. Ajakirjanikud piltlikult öeldes ööbisid ümber Kongressi hoone ja hoidsid hinge kinni. Lõpuks siiski asi lahenes ja kõik hingasid kergendatult. Üks aspekt on oluline – dollar on ainukene maailmaraha ja seega saab USA Föderaalreserv lubada endale asju, mida ükski teine keskpank ei saa. Tänase seisuga Ameerika majandus kasvab, mida ei saa juba aastaid öelda Euroopa majanduse kohta. Kas keegi mäletab, et midagi sarnast avalikku ja kirglikku oleks toimunud Euroopa riikides, milledest valdav enamus on ületanud 60% võlapiiri. Kusjuures eurotsoonis on see ju kohustuslik. Mina küll ei mäleta. Euroopa riigid, eriti need, kes on helde ja kalli heaoluühiskonna üles ehitanud (vahemärkus, meie jäime kahjuks/õnneks poole peale pidama). Tegelikult on juba aastakümneid valitsused maksnud krediitkaardiga ja sealt siis see kriisi järgselt lahvatanud võlakriis. Kreeka kasutas headel aegadel ära odavat raha. Ja selle asemel, et vanad võlad tagasi maksta, kasvas võlakoormus koos majandusega. Tegelikult oleks pidanud meie soovide ja lubaduste nimekirja oluliselt kärpima, sest ka 30 lubadust oli ammu liiga palju… aga need valimised. Ja nüüd tagasi Eestisse. Nagu öeldud on hea asi see, et koalitsioonilepingu arutelu on avalik (niivõrd, kuivõrd) ja ei peteta rahvast sellega, et salaja nurga taga jooksvate kulude katteks laenu võtta. Kui seda ka tehtaks oleks see rahva kahekordne petmine – laen tuleb ju tagasi maksta lõpuks mitte valitsusel vaid ikkagi maksumaksjal. Küll aga tuleb tunnistada, et enne valimisi valla päästetud lubaduste amokijooks on see, mis on tekitanud tänase olukorra. Nüüd tuleb need lubadused maksumaksjal kinni maksta. Sellest aga enne valimisi väga rääkida ei tahetud,  kõik lubasid paremat elu. Ja kõigil valijatel ei ole kõrgemat majanduslikku ja juriidilist haridust, et neid valimisprogramme adekvaatselt uurida ja tõlgendada. Praegune seis tundub olevat selline, et nüüd otsitakse seda patuoinast kelle kraesse maksutõus lajatada. Ja otse loomulikult kerkivad kohe esimesena meelde, joodikud, suitsetajad ja mootorikütust kasutajad. Kui kahe esimesega saab nõustuda, siis hajaasustusega Eestis oleks see ränk just madalama sissetulekuga maainimestele, kes ei ole veel jõudnud linna pageda. Aga ka teistele. Milline oleks siis lahendus? Tuletan meelde Arthur Lafferit, Reagani majandusnõunikku – kuulus omanimelise kõvera järgi. Lafferi põhisõnum oli – maksud ei ole mitte eelarveaukude täistoppimise vahend vaid peab soosima majanduskasvu. Sealt tulevad suuremad tulud. Ta lisas, et kahtlemata on võimalik välja arvestada maksumäär, mis maksimeerib valitsuse maksutulusid. Aga optimaalne ja kasvu soosiv maksumäär on kindlasti väiksem. Eesti on vananev ja kahaneva rahvastikuga riik. Kui juba täna on meil vähem kui kaks maksumaksjat ühe pensionäri kohta, siis asjade samamoodi edenedes on suhe varsti üks-ühele. Meie soovide ja lubaduste nimekiri tuleb juba varakult sellele kohandada. Sellepärast ma soovingi läbirääkimiste laudade taga istujatele avarat pilku ja suurt pilti. Ja seda oleks vaja olnud juba enne valimisi. Jaksu tööle. Andres Arrak
2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012
EU28 40 40 39,9 40,1 40,6 40,5 40,3 39,6 39,6 40 40,6
ESTONIA 31,1 30,9 30,7 32 30,8 31,5 32 35,5 34,2 32,4 32,7
LATVIA 28,8 28,8 28,8 29,4 30,8 30,8 29,7 27 27,4 27,7 28,1
LITHUANIA 29,1 28,8 29,2 29,4 30,3 30,5 31,1 30,8 28,8 27,7 27,5
     
Kogu maksutulu riigiti, 2012, % SKP’st
Belgia 48
Bugaaria 27,9
Tsehhi V 35
Taani 49,1
Saksamaa 40,4
Eesti 32,7
Iirimaa 30,2
Kreeka 36,6
Hispaania 33,6
Prantsusmaa 47
Horvaatia 35,9
Itaalia 44,3
Küpros 35,3
Läti 28,1
Leedu 27,5
Luksemburg 40,3
Ungari 39,3
Malta 35
Holland 39,7
Austria 44,8
Poola 32,5
Portugal 34,9
Rumeenia 28,5
Sloveeenia 37,9
Slovakkia 28,5
Soome 44,3
Rootsi 44,8
Suurbritannia 37,1
Island 36,8
Norra 42,2
Shveits 28

Loe edasi

Euroopa Komisjon kildagaasilobi mõju all

2015. aastal on Euroopa Liit kliimaprobleemidega eriti aktiivselt tegelemas. Euroopa Komisjoni retoorika põhjal võiks arvata, et ELi eesmärgiks on liikuda järjest säästlikumate ja taastuvamate energiaallikate poole. Tegelikkuses on aga hiljuti asutatud kildagaasi lobigrupp avamas uksi kahjulikule ja saastavale tehnoloogiale üle Euroopa, tegemata väljagi avalikkuse vastuseisust, kirjutab EUObserver. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Hüdrauliline purustamine ehk frakkimine tähendab kildagaasi kaevandamist maapõhjast, kasutades veest, liivast ja kemikaalidest koosnevat survestatud vedelikku. Sellel on rahva tervisele ja keskkonnale katastroofilised tagajärjed, näiteks reostus joogivees ja õhu saastatus, ja see võib koguni tekitada maavärinaid. Teadlaste sõnul on frakkimine keskkonnale kahjulikum kui kivisöe põletamine. Euroopa Komisjon on sellegipoolest asutanud nõuandva grupi nimega Euroopa Teadus- ja Tehnoloogiavõrgustik Ebakonventsionaalseks Süsivesinike Kaevandamiseks. See tegeleb nii praegu Euroopas käimasolevate projektide kui ka uue tehnoloogia kasutuselevõtuga. Tegelikuks eesmärgiks võib pidada frakkimise levitamist üle Euroopa. Võrgustiku neist liikmetest, kes ei kuulu Euroopa Komisjoni, 40 protsenti kuulub otseselt frakkimistööstusse. 33 protsendil on finantssidemed tööstusega, sealhulgas akadeemikud ja uurimisasutused, kes on teinud tööstusega koostööd frakkimist pooldavate uuringute avaldamisel. Kodanikuühiskonda esindab alla 10 protsendi liikmetest. Paljud liikmed, sealhulgas firmade Shell, Cuadrilla, Total, ExxonMobil ja GDF Suez esindajad, on edukalt mõjutanud Euroopa Liitu vähendama frakkimist puudutavaid keskkonna- ja turvanõudeid. Seda on tehtud nii otseselt firmade poolt kui ka lobigruppide kaudu, mis on võrgustikus samuti esindatud.

Loe edasi

Eesti majanduse väljavaated ja Liibanoni kurblaul

Mõeldes Eesti riigi tulevikule on teinekord kasulik mängida läbi erinevaid tulevikustsenaariume. Üks neist võib olla tulevikus kujunev olukord, kus Eesti majanduskasv jääbki hüplevaks. Järjekordsele põhjanaabrite edust tulenevale tõusulainele järgneb langus ning kui välja arvata mõned erandid siis kriitiline mass Eesti ettevõtjaid ei suuda ka järgnevate buumide ajal välisturgudele kasvada. Enamus ekspordist teenitakse regioonis lihtsakoelise allhanketöö tegijana ning Eesti jääb majanduslikus mõttes ka edaspidi perifeerseks. Kui otsida paralleele ja vaadata, kus selline olukord valitseb, siis ühe hea näite leiab Liibanonist. Enamik (87%) riigi 4.1 miljonist elanikust (40% on kristlased ja ülejäänud moslemid) on etniliselt araablased. Kristlased armastavad endi kohta öelda muistsete foiniiklaste järeltulijad ning on koondunud linnadesse, enamasti pealinna Beirutisse. Tööl käivaid inimesi on kokku vaid 1.4 miljonit ning enamus neis hõivatud siseturule suuantud teenusemajanduses. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Liibanon on teenusemajandusel põhinev väikeriik, kelle majanduselu on peale vahepealset õitsengut regiooni turismi, panganduse ja kaubanduse keskusena jäänud kiratsema. Eelkõige regiooni tabanud ebastabiilsuse tõttu. Araablaste ja Iisraeli vahelise konflikti tulemina 70ndatest saati piirialadele kolinud palestiinlased, Iisraeli pommirünnakud Beirutile ning Tripolile on Liibanonist teinud väliskülaliste jaoks ebastabiilse ja ebaturvalise kuvandiga riigi. Kõik see kajastub riigi majanduselus. Kuigi Liibanon on olnud edumeelne ja läbi aegade on seal väärtustatud vaba turumajanduse põhimõtteid ning liberaalset majanduspoliitikat, näiteks puuduvad piirangud välisinvesteeringutele, pole majanduslikus mõttes edu saavutatud. Peamiseks põhjuseks peetakse naabrite põhjustatud ebastabiilset välispoliitilist olukorda, mis on toonud endaga kaasa suure võlakoorma nii riigile, ettevõtjatele kui elanikele. SKT poolest, mis on 13 000 USD inimese kohta aastas, edestab Liibanon hetkel napilt Bulgaariat. Avaliku sektor on majanduse nõrkuse tõttu jäänud võlgadesse mis ületab 150% SKT-st. Kohalike ettevõtjate peamised ekspordipartnerid asuvad naaberriigis Süürias ning AÜEs ja riigist välja suudetakse müüa vaid juveele ning mõningaid teisi maavarasid. Lisaks on riigi jooksevkonto pidevalt miinuses (loe, elatakse võlgu). Kõige olulisem aeg on Liibanoni majanduse jaoks jõulud, sest siis tulevad välisriikides (USAs, Euroopas, Aasias) töötavad inimesed kuuks ajaks koju, et oma perekonna seltsis aega veeta. See on aeg, mil peetakse pidusid, tarbitakse palju ja elavneb majandus, ühesõnaga elu keeb. Seejärel vajub pealinn taas majanduslikku vaikellu. Kõige selle tulemusena on Liibanoni suurimaks probleemiks saanud oskustega ja parema kvalifikatsiooniga tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Ligi 1/4 tööjõust töötab välisriikides. Maailmapanga andmetel tuli 2009 a. 22% Liibanoni SKT-st välismaal töötavate liibanonlaste käest (sic!). Nagu Eestis, püütakse ka Liibanonis hoida atraktiivset maksukoormust ettevõtjatele. Valitsus teeb küll maksukärpeid kohalikele välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse raskema töö peale jätkuvalt tööjõudu sisse Kagu-Aasiast. Kuidas Eesti majandus saaks jätkusuutlikult kasvada? Loomulikult on meil eeliseid Liibanoni ees. Eesti välispoliitiline olukord on suhetes meie naabritega märkimisväärselt stabiilsem. Kuid mida teha, et sellelt tasemelt, kus me oma majandusega hetkel oleme, edasi minna? Kui kujutleda ennast korraks süsteemi arhitektina ja võtta vaatluse alla, mida riigi süsteemis saab teha, siis on Eesti majandusliku arengu vajalikuks eelduseks senise valitsemisaparaadiga minna kogu valitsemise süsteemi ulatuses üle uuele kvaliteedile. Mida see tähendab? See tähendaks esiteks enesele tunnistamist, et king pigistab hetkel Eestis just majanduse poole pealt ja sellepärast tuleb nii riigiaparaadil kui ühiskonnal tervikuna just selle probleemi lahendamisse panustada. Töökohtade ning sissetulekute poole pealt on mahajäämus põhjanaabritest liiga suur, et lasta asjadel isevoolu teed areneda. Teiseks, tähendab see majanduselu puudutavate eesmärkide ühist kokkuleppimist ja seniste tegutsemispõhimõtete ümbersõnastamist ning tegutsemiseks tarviliku ettevalmistuse taseme tõstmist avaliku sektoris. See ei tähenda teiste sotsiaalsete süsteemide unarusse jätmist, lihtsalt prioriteetseks süsteemiks, millest lähtuvalt teisi sotsiaalseid probleeme lahendatakse kuulutatakse majanduslik areng. Vastasel korral jätkub lõputu vaidlus erinevate valdkondade prioriteetsuse (nt isiksuse arengu seisukohalt intellektuaalselt huvitava teadustegevuse rahastamine riigi eelarvest vs majandusarengut toetava teadustegevuse suurem toetamine) ja arengusuundade üle ning toimub sama olukorra taastootmine. Uus arengutase majanduses saavutatakse vaid siis, kui tegeletakse järjepidevalt ning loogilises järjekorras kõikide oluliste küsimustega, millest mingi konkreetse majandusliku tegevuse areng sõltub. Pole olemas ühte lollikindlat universaalset süsteemi, mida rakendades terve majandus sektorite üleselt kasvama hakkab ning väheste ressursside korral pole riigil otstarbekas kõigega korraga tegeleda lihtsalt sellepärast, et olla õiglane. See ei õnnestu nagunii, sest ettevõtete valmisolek mingil ajahetkel oma tegevust kohandada riigi fikseeritud ettevõtluspoliitikaga on erinev. Näiteks EAS poolt kõikidele majandussektoritele horisontaalselt suunatud teadus – ja arendusprojektide toetustest on ligi pool läinud IT- ettevõtetele kuna neile on see lihtsalt sobinud paremini. Probleemid on erinevates sektorites ja eri tasanditel väga erinevad. Näiteks, ettevõtja poolt riigi toel soetatud keeruline ja kallis puidupress võib osutuda kasutuks kuna tema äri pudelikaelaks on hoopis võimekus uuel välisturul ennast kehtestada ja turule sisse müüa. Tehnoloogia investeeringu toetusega, aga meeskonna koolitamine kaasas ei käi. Erinevad on ka majanduses hetkel olemasolevad kasvuvõimalused, mida turud ja konkurents dikteerivad. On selge, et puitplaatide tootmise või finantsteenuste äri rahvusvahelistumise eeldused on hoopis erinevad tervishoiuteenustest või IKT –st. Sellepärast tuleb ka lahendused kujundada paindlikumalt ning vastavuses hetke probleemidega konkreetsete ettevõtjate jaoks. Asjad on märksa keerukamad ja mitmetahulisemad kui alguses tunduvad. Näiteks, meelitades riiki välisinvesteeringuid, tuleb eelnevalt ka luua toimivad mehhanismid, kuidas sihikule võetud ettevõtjad Eestisse tulles ka vajaliku ettevalmistusega töötajaid eest leiavad (kas neid koolitatakse või tuuakse mujalt sisse) jne. IMRE MÜRK

Loe edasi

OECD: Eesti on tööjõu tootlikuses viimase 5 seas

Viimasel ajal on peaminister Rõivas ja mitmed teised valitsuse liikmed avalikes debattides vilkalt viidanud OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) kiitvatele hinnangutele ja soovitustele Eesti majanduse hetkeseisu kohta. Seejuures on sümptomaatiline, et välditakse fakte, mis Eesti senist majanduspoliitikat pigem ebaõnnestumise valgusesse asetavad. Elegantselt nokitakse raportitest välja soovitusi, mis eelmise ja praeguse valitsuse tegevusi soodsamas valguses näitaks. Raportitesse süvenedes selgub näiteks, et kui võrrelda SKP-d elaniku kohta, pole Eesti jõukamatele riikidele kuidagi lähemale jõudnud. Eesti on jätkuvalt OECD pingereas tagant poolt  seitsmes. Eesti majanduse konkurentsivõime, tuleviku töökohtade ja palgakasvu väljavaadete seisukohalt on aga kõige drastilisem OECD tööjõu tootlikkuse võrdlus, milles Eesti on viie viimase seas koos Mehhiko, Tšiili, Poola ja Ungariga. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Samuti on maha vaikitud OECD soovitus, et senisest lõdvem eelarvepoliitika kasvataks küll valitsuse võlakoormat võrreldes praeguse madala tasemega, kuid ühtlasi aitaks rahastada keskpika perspektiivi prioriteete, sealhulgas aktiivseid tööturumeetmeid, investeeringuid haridusse ja infrastruktuuri. Allikas: OECD, 2015. http://www.keepeek.com/Digital-Asset-Management/oecd/industry-and-services/oecd-compendium-of-productivity-indicators-2015_pdtvy-2015-en#page24)  

Loe edasi

Rootsi plaanib oma panku maksustada

Rootsi kaalub uue, finantstegevuse maksu sisseseadmist oma pankadele, et rahastada tööpuudusega võitlemist, teatas Bloomberg. Plaani avalikustas uue sotsiaaldemokraatliku valitsuse rahandusminister Magdalena Andersson oma reedesel esinemisel.

Loe edasi

Konkurentsiameti lahtikangutamine Majandusministeeriumi alt lõhnab kahtlaselt

Valitsus on võtnud ette konkurentsiameti kangutamise Majandusministeeriumi haldusalast Justiitsministeeriumi alla. See võib kahjustada Majandusministeeriumi võimet teha oma haldusalas majandust elavdavaid otsuseid, sest reaalsuses on Konkurentsiameti roll erinevate majandussektorite analüüsimisel ning soovituste andmisel konkurentsiolukorra parandamiseks muutumas hoopis olulisemaks. Sellises olukorras oleks vastupidi, tarvis tihendada Majandusministeeriumi ja Konkurentsiameti koostööd. Valitsuse sellesuunaline tegevus tundub seda kummalisem, et sisulist mõjuanalüüsi, mis põhjendaks selle sammu otstarbekust, tehtud pole. Tegemist on järjekordse pealiskaudse poliitilise otsusega. On ilmselge, et Eesti majanduslik areng on hangunud ja välised kasvutegurid nagu otseinvesteeringud või ekspordi kasv lähiajal majandusarengut ei soosi. Seda enam tuleb poliitikutel ja riigiaparaadil tõsiselt kaaluda kõiki sisemisi võimalusi ja ressursse, et Eesti majandusareng käima tõmmata. Seejuures muutub üha olulisemaks kõikide valitsusaparaadi allüksuste süsteemne suunamine ja sidus koostöö valdkonda koordineeriva ministeeriumiga. Konkurentsiameti lahtikangutamine Majandusministeeriumi alt viitab, et valitsus kavatseb ministeeriumi ja allasutuste koostöö tugevama koordineerimise asemel liikuda hoopis kaootilisema tegutsemise suunas. Mõjuvõimas Konkurentsiamet on küll pikalt olnud avalikkuse huviorbiidist väljas kuid ei maksa unustada, et tegemist on ametiga, kes kontrollib ettevõtjate koondumist kõikides majandusvaldkondades, muu hulgas ka raudteel ja energiamajanduses. Mõeldes, mis võib olla Reformierakonna (sellega tegi algust Kristjan Michael) sellise käitumise taga siis paraku ei saa mainimata jätta, et Konkurentsiameti ja Majandusministeeriumi sidemete nõrgestamine võib mõjutada muu hulgas näiteks riigi otsuste adekvaatsust Eesti Raudtee juhtimisel; näiteks tariifide kehtestamisega seotud otsuste kaudu. Konkurentsiameti pädevus on hädavajalik ka energeetikasektori turu reguleerimise osas, mis on samuti Majandusministeeriumi koordineerida. Kellele on kasulik nende sidemete nõrgestamine? Need on valdkonnad, kus liiguvad suured rahad. Nagu ütleb vanasõna: seal kus saia murtakse, on ka hiirtel pidu. Sestap tasub avalikkusel selles suhtes oravate tegevusel silma peal hoida. Kas ei terenda Konkurentsiameti justiitsministri alluvusse viimise taga mõni skeem neutraliseerida Konkurentsiameti mõju, et hiljem oleks lihtsam astuda samme näiteks Eesti Raudtee järjekordse erastamise suunas? Peaministri eksnõuniku Ruta Arumäe paljastus – et riiki juhitakse exceli tabelis kulusid ja tulusid kokku liites – šokeeris tervet ühiskonda. Haritud ja intelligentse nõuniku aus ning julge ülestunnistus andis Eesti avalikkusele jõulise ohusignaali – valitsus juhib riiki ebaefektiivselt ja mõtestamatult. Paistab, et sellega minnakse kindlalt edasi! (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); UU

Loe edasi