Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Koodi oodid: Romuralli raha otsas

-
09.09.2016
304H

Vabaakadeemia presidendivalimiste analüüsitoimkond jälgib tähelepanelikult vanade peerude-võitjate põlvkonna hedonistlikke ja pohhuistlikke harrastusi. Tänapäeva Eestis hargnevad sündmused mitte enam tallinnistlikus linnriigis kodanikunimega “Tallinn”, vaid saartel, rannikumeres ja isegi Lõuna orjanduslikes osariikides.

Kunagi Daiwa afääris teadmata viisil rikkaks saanud Silmatu oligarh Ootaal nurisünnitas ResPublica, mis lennutas kenad noored poisid otse valitsust juhtima, kuid nõndanimetatud “äraostmatud” osutusid paraku lihtlabasteks krahmajateks. Ootaali üritus äpardus nurjunud katseks end Finantsinspektsiooni silmis rehabiliteerida.

Aga kunagised, võitjad, vanad veteranid suvilates, sadamates ja metsataludes on ikka püha vettinud mägraviha täis, eriti raevu ajab igasuguste imelike nimedega tattnokkadest noorkukkede – holsmerite, pevkurite, artoaasade ja nebokattide jõuk –  kogu see arrogantne ja ennasttäis lapsordu, õhku täis plakatikleepijate põlvkond. Poolteist aastat tagasi hakati vanale malevasõbrale, Brüsselist suurema eduta koju kupatatud vuntsidega Irvikiisule peale ajama, et küll leiame õunapuu alt kaevates raha ja anname sulle ka – sina hakka aga presidendiks!

Brüsselist naasnud väsinud ja haige Euroopa mehe elu oli täis äpardusi- miljonite pihtapanemisest kuni häbiväärse naisreporteriga tõuklemiseni liftikambris, rääkimata USA esileedi kingitud taldrikuvargusest, millest Donald Trumpi meeskond praegu kahjurõõmsalt Hillary üle irvitab. Kujutage ette unelmate balli, kus kohtuksid Eesti president Kallas ja USA president Trump – millest nad räägiksid?

Trump:” Kuule Simeon! Mis värk sul tol 1996. aastal Hillary´ga oli? Tantsisite ja veeretasite mingit taldrikut, mille sa pihta panid? No ja siis sa jooksid esimese vile peale Petroskoisse ning andsid vanale luurajale, Vene välisminister Primakovile, lahtisest kõhust ära 5% Eesti territooriumist. Kas nii toimivad Ameerika ustavad liitlased?”

Kuid Eesti kulunud tegelastelt raha presidendi romutamiseks ikka tuli. Aga kõvasti jäi puudu, nagu alati. Ent Vilsandil suvitas autokaupmees Kaldajoob, kes lubas lisaraha, sõideti Käsmust Hääle kaatriga Pranglile Piilmanni juurde. Räägiti veel vana ehitusmehe Lumaniga, aga tollel raha polnud. Korraks käidi ka lõuna pool Emajõge ja külastati kunstikaupmeest Kunila saarel. Suvi oli soe, muruniidukid põrisesid, paadid loksusid lahevees. Kuid edupordu noorkukid ei maganud ega suvitanud mitte. Nemad koogutasid kaeblikult kaelu ja pidasid plaani kuidas eluniidikest, toda ainsat võimuvertikaali, põlistada.

Hauti välja vene-läti-eesti Marinotška projekt, alati võtjate poolele sihikut seadev Luige meediamasin hakkas mõõdutundetult promoma ning valedevabriku korstnatest tuli kuuma auru, koos kõvade pop-uuringu protsentidega.

Asuti eesti rahva ajukääre lollitama: Kui populaarne ikka on too haleda häälega õigeid sõnu pajatav, kalli käekotiga visioonitu tädi, isegi vanast pikkade näppudega hoiukassamehest ja kombinaatorist populaarsem.

Romurallitamisel aga lõppes raha otsa. Küte sai lihtsalt läbi, enne kui asi tehtud. Igatsorti siimuupituse seksperdid ja muud manulised pole tarkusekuul palka saanud. Õieti pole ka midagi saavutatud, parteilased jooksevad minema ja kõrtsis käib poliitkukkede kaklus viimase vereni. Vanade peerude raha pole kuidagi  tulu teeninud. Peakorraldajal Ootaalil sai raha otsa suve lõpus, teised hakkasid passima ja saartele ära ujuma. Analüütikud ennustavad särtsakat sügist, siis kui maamehed tulevad kaalikapõldudelt sõnnikuharkidega suurde linna presidendiooperit lavastama.