Silt "euroopa"

Sinine Äratus andis Erdoğani partei väljaheitmiseks 7 päeva

Esmaspäeval, 12. juunil teatas EKRE noorteliikumine Sinine Äratus üleeuroopalisele organisatsioonile Euroopa Noored Konservatiivid (EYC), et on sunnitud selle liikmete seast lahkuma, kui 19. juuniks ei ole sealt välja heidetud Türgi Õigluse ja Arengu Partei noortekogu.

Loe edasi

Ruuben Kaalep Intermariumi konverentsil: Ida-Euroopa peab ühendama jõud

Neljapäeval, 27. aprillil toimus Kiievis teine Intermariumi konverents, kus eestlastest kõneles Sinise Äratuse esimees Ruuben Kaalep. Intermarium on Ida-Euroopa rahvuslaste seas levinud idee Venemaa ja Lääne-Euroopa vahele jäävate riikide geopoliitilisest ühendusest, mis ulatuks Läänemerest Musta mereni.

Loe edasi

Visegrádi liidrid kinnitasid vastuseisu immigratsioonikvootidele

Visegrádi riikide juhid kinnitasid teisipäeval, et on vastu Euroopa Liidu põgenike ümberjagamiskavale ning protestisid ettepaneku vastu siduda põgenike vastuvõtmine EL-i rahastusega.

Loe edasi

Eestlased peavad põhieesmärgiks rahvuse ja kultuuri säilimist

Eesti inimesed peavad oluliseks rahvusriikide kestmist ning riigi põhieesmärgiks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, kinnitab Turu-Uuringute AS poolt Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus.

Loe edasi

Jaak Madison: parempoolsuse ja konservatismi tõus Euroopas on paratamatu

Trump võitis valimised, Brexit tuleb, parempoolsed parteid koguvad populaarsust. Need sündmused on jaganud ühiskonda selgelt kahte leeri, ühel poolel nutetakse, teisel rõõmustatakse. Aga see ongi demokraatia – jõujooned muutuvad ning poliitika peegeldab ühiskonna meelsust. Euroopa riikide liberaalsed ja vasakpoolsed erakonnad näevad Euroopa tulevikku mustades toonides. Mõelda vaid, suurima liitlase USA president on Trump, Suurbritannia otsustab järgida rahva tahet ning lahkuda Euroopa Liidust, Prantsusmaal võib saada presidendiks Marine Le Pen ja Saksamaal kogub toetust Alternative für Deutschland. Rääkimata sellest, et konservatiivsed parteid koguvad toetust ka väiksemates Euroopa riikides, näiteks Eestis. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Imestama paneb, et siiani ei saada või ei taheta kõikjal saada aru, miks nii läheb. Enne referendumit Suurbritannias üritasid suurimad meediaväljaanded ja poliitilised liidrid väita, et Brexit on võimatu. Hirmutati majanduskrahhiga ja keelduti mõistmast, et rahvas ei mõtle protsendipunktidest, mille võrra võib majandus kahaneda, vaid oma riigi tulevikust ja aina suuremast föderaliseerumisest. See oli põhimõtteline valik – kas minna mööda olemasolevat teed või võtta uus kurss, kust ei puudu takistused, kuid mida mööda käies on lootust taastada oma rahvuslik uhkus. Just nimelt – uhkus oma riigi ja rahvuse üle. See on asjaolu, mida vasakpoolne liberalism üritab igal võimalikul juhul halvustada. Poliitilised arengud maailmas aga näitavad, et inimesed vajavad oma riiki ja kultuuri. Vajavad vaatamata sellele, et vasakpoolne liberaalne ideoloogia üritab neid kui „vägivaldseid konstruktsioone“ järjepidevalt kahtluse alla seada. Pangem tähele, et Brexit ei toonud kaasa majanduskrahhi. Vastupidi, kolmandas kvartalis vähenes tööpuudus Suurbritannias ajalooliselt madalale tasemele ning majanduskasv oli prognoositust tunduvalt kõrgem. Siis tuli Trump. Enamik meediaväljaandeid tegeles Clintoni ülistamise ja Trumpi mõnitamisega. Analüütikud kuulutasid oma ilmeksimatust: kui Brexiti tulemuse prognoosimisega mindi alt, siis nüüd polevat kahtlust – Clinton. Tühjagi. Taaskord vaadati mööda lihtsast tõsiasjast: inimesed tahavad oma riigi üle tunda uhkust ning hindavad suveräänsust. Sai selgeks, et veel pole suudetud kogu rahvast pöörata globalismiusku. Õigupoolest pole globaliseerumine kunagi olnud vaid ühesuunaline protsess. Kuni Esimese maailmasõjani toimus ka tolle aja kohta märkimisväärne globaliseerumine, mis lõppes aga sõja lõpuga alanud rahvusriikide ajastuga. Praegu näitavad kõik märgid, et taas on kätte jõudnud ajalooliste protsesside murdepunkt ning rahvusriiklus tõuseb au sisse. Mis saab edasi? Võin teha tänamatut tööd ja ennustada. 15. märtsil toimuvatel Hollandi parlamendivalimistel teeb parima tulemuse Hollandi Vabaduspartei, sest selle esimeest Geert Wildersit suukorvistada üritav karistus poliitiliselt ebakorrektse immigratsioonitõe väljendamise eest tegi talle ainult head reklaami. Ennustan, et aprillis pääseb Prantsusmaa presidendivalimistel Marine Le Pen vähemalt teise vooru. Heitlus võidu peale saab kindlasti olema raske. Kuid nagu juba oleme näinud – nende poliitikaanalüütikute juttu, kes välistavad Le Peni edu juba eos, pole põhjust tõsiselt võtta. Järgmisel sügisel saab oma tugevust juba näidata Alternative für Deutschland. Kristlikud Demokraadid ehk Angela Merkeli partei on minetanud oma viimasedki riismed konservatiivsusest ning sakslaste rahvuslikku uhkust on aastakümneid mutta trambitud. Sakslased näevad uut väljapääsu erakonnas, kes julgeb olla uhke oma riigi ja rahva üle ning esindab konservatiivseid väärtusi. Rahval on kõrini Merkeli pseudokonservatismist, mis on seni tähendanud avatud uste migratsioonipoliitikat ja oma rahva hurjutamist selle eest, et ei ihata seguneda migrantidega. Tüüpiline viga on unustada eelnevate põlvkondade vead. Euroopa liberaalsete parteide juhtkonnad ja valijad arvavad, et tänapäeval ei lõppe ühiskondlikud eksperimendid enam nii traagiliselt kui näiteks 20. sajandil. Praegused Euroopa liberaalid usuvad samuti, et Euroopa föderaliseerumine ning avatud migratsioon on kiirtee õnneni. Kõik viimase aja poliitilised arengud näitavad, et nii see ei ole. Loodetavasti mõistavad nad seda enne, kui nende katsed ühiskonda ümber kujundada lõppevad tragöödiatega.

Loe edasi

Eesti on immigratsiooni tõttu kaotanud 0.62 punkti keskmisest IQst

Eranditult kõigi Euroopa riikide keskmine intelligentsuskvoot (IQ) on teistest riikidest lähtuva immigratsiooni tõttu langenud. Kõige rängemalt on immigratsioon mõjunud Luksemburgi, Šveitsi, Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide keskmisele IQle, mis on põliselanike keskmisega võrreldes langenud mitme punkti võrra. Immigratsioon on kasuks tulnud ainult mõnede Aasia väikeriikide (Araabia Ühendemiraadid, Katar, Singapur) keskmisele IQle, nähtub PISA testide põhjal koostatud uuringust, mille on avaldanud The Unz Review. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Eesti puhul on langus olnud märgatavalt suurem kui näiteks Lätil või Leedul. Seda selgitab asjaolu, et Eesti põliselanike keskmine IQ on PISA testide kohaselt Euroopa kõrgeim (104.0), lätlased ja leedulased jäävad vastavalt 97 ja 95 punktiga allapoole. Kõige massilisem immigratsioon Baltimaadesse on seni lähtunud Venemaalt, kus põliselanike keskmine IQ on 98.0 punkti – eestlastest madalam, kuid lätlaste ja leedulastega võrreldes kõrgem. Tulemusena on Eesti elanike keskmine IQ immigratsiooni tõttu langenud 0.62 punkti, Leedu elanike oma 0.30 ja Läti elanike oma 0.26. See on siiski väike langus võrreldes mitme Lääne-Euroopa riigiga, kus immigratsioon on keskmist IQ taset langetanud mitu punkti allapoole. Suurimaks kukkujaks on Luksemburg, mille keskmine IQ tase on immigratsiooni tõttu 3.21 punkti madalam. Järgnevad Šveits 2.87- ja Saksamaa 2.40-punktise langusega. Rootsi keskmine IQ on immigratsiooni tõttu langenud täpselt 2 punkti, Prantsusmaa oma 1.54 punkti. Erilist edu ei ole märgata ka riikides, mille immigratsioonipoliitika soosib üksnes kõrgelt haritud spetsialistide sisserännet. Kui Singapuri keskmine IQ on tulemusena tõusnud 0.73 punkti, siis Kanadas on toimunud hoopis tilluke langus 0.09 punkti ja Austraalias 0.15 punkti võrra. Üsna stabiilsena püsivad konservatiivse immigratsioonipoliitikaga Aasia riigid. Lõuna-Korea minimaalne immigratsioon on viinud 0.07-punktise languseni, Jaapanis on sama number 0.12 punkti.

Loe edasi

Ruuben Kaalep: Rahvusluse ratsionaalne põhjendus

Olev Remsu kolmapäeval Eesti Päevalehes ilmunud artiklit oli piinlik lugeda. On häbiväärne, kuidas lugupeetud autor kutsub üles ratsionaalsele mõtlemisele, samal ajal vähima kahtlusevarjuta esindades kõige dogmaatilisemaid Lääne mõttevoole. Remsu ei vaevu isegi nägema natsionalismi maailmavaatelisi aluseid ja tema arusaam rahvuslusest näib piirduvat internetikommentaariumidega. Tema argumentatsioon räägib kohati lausa iseendale vastu. Tulles Remsule vastu, selgitan siinkohal rahvusluse aluseks olevaid ratsionaalseid argumente. Kõigepealt on vastuvaidlematu tõsiasi, et inimesed jagunevad kultuuriliselt, rassiliselt ja geograafiliselt eri gruppidesse. Need erinevused võivad olla silmaga nähtavad – eri maailmajagude vahel –, kuid ka nõnda lähedastel rahvastel nagu serblased ja horvaadid võib olla teineteisest sootuks erinev identiteet. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Selle paratamatuse tunnistamine on kõige lihtsam viis maailmaga rahus elada. Katsed luua kunstlikult paljurahvuselisi riike on alati lõppenud verevalamise ja vägivallaga. Esimese maailmasõja järel lagunesid nii Austria-Ungari ja Vene impeerium, 1990ndatel asendus Jugoslaavia veriste sõdade käigus rahvusriikidega. Näiteid võib tuua kogu ajaloost. Rooma impeeriumisse elama asunud germaanlased ei assimileerunud, vaid asusid looma omaenda hõimudel põhinevaid kuningriike, mis oligi Rooma hävingu kõige silmnähtavamaks põhjuseks. Ja nii edasi. Just etnilise identiteedi eitajate puhul on alust rääkida religioossest fanatismist. Kui riigipiiride tõmbamisel ei arvestata rahvuste asualadega, võib tulemuseks väga kergesti olla vägivaldne konflikt. Ideoloogia, mis tahtlikult väldib rahvuse mõistet, on seega eriti ohtlik. See ongi viinud minevikus ja viib kardetavasti ka sel sajandil kõige suuremate kataklüsmideni. Maailma kultuuriline mitmekesisus on eriti oluline inimkonna arengu seisukohalt. Kultuuride ühtlustamine, mille poole globalistlik ideoloogia vahel varjatumalt, aga üha enam avalikult pürgib, asendaks eri kultuuride ekstreemsused keskpärasusega. Liigi jaoks tervikuna jääks võimalikke arenguteid kordades vähemaks. Üks globaalne kultuur leiab paratamatult vähem teid Universumi mõtestamiseks kui sajad kultuurid kokku. Seda kultuurivaesust on paraku tunda ka Remsu mõttekäigus, kes näib miskipärast ainuõigeks pidavat vaid 18. sajandi Lääne ratsionalismist lähtuvat maailma tajumise viisi. Siiski on – ja seda peab rahvuslane seletama multikulturalistile! – väärtuslikud kõik maailma kultuurid. Eesti rahvuskultuuri peamine väärtus seisneb ilmselt ses säilinud soomeugri kihistuses ja unikaalses oskuses eksisteerida kõrvuti kristliku Euroopa või tänapäeva tehnoloogiaühiskonna ladestusega. Ühelegi rahvusele omast ainulaadset maailmatunnetust ei saa säilitada pelgalt muuseumis. Selleks on vaja elavat ja end taastootvat rahvusidentiteeti, uusi etnokultuuri vorme, vana pärandi järjepidevat manifesteerumist uuel kujul. Meil on tiivad ainult siis, kui meil on juured. Rahvuslus ongi etnilise grupi kollektiivne impulss enesesäilitamiseks. Minevikus oli peamiseks ohuks rahvustele suuremate rahvaste imperialism, praegu on selleks dogmaatiline globalism. Nii on ka 21. sajandi rahvusluse keskseks ideeks etnopluralism (maailma rahvuslik mitmekesisus) ja selle vastandiks on multikulturalism (üksiku riigi rahvuslik mitmekesisus). Seega on rahvuslust väga lihtne ratsionaalsete argumentide varal põhjendada. Teine lugu on Remsu esindatava globalistliku liberalismiga, mille üks suurimaid dogmasid ongi rahvusluse väidetav ohtlikkus ja potentsiaalne vägivaldsus. Esiteks on ajaloos kõige suurema vägivalla ja katastroofideni viinud just rahvuspiiride kaotamisest unistav utopistlik ideoloogia – kommunism. Ka praegu on näiteks Lähis-Ida konflikte tohutult võimendanud Lääne usk oma maailmavaate ülimusse, mis on viinud katseteni seda väljaspool Läänt elavatele rahvastele jõuga peale suruda. Teiseks ei ole ka rahvusriikide vahelistes sõdades peamiseks süüdlaseks olnud natsionalism, vaid imperialism, mis iseenesest on rahvaste enesemääramist eitav ideoloogia. Imperialism ei tunnista üldjuhul kõigi kultuuride väärtuslikkust ja on seega rahvuslusega otseses vastuolus. Globalism ehk soov luua kogu maailma ühendavat, etnilisi erisusi tasapisi ühte sulatavat poliitilist ja kultuurilist süsteemi, on imperialismi kõige äärmuslikum vorm. Liberalismile omane religioosne fanatism lähtub ratsionaalselt täiesti põhjendamatust 18. sajandi dogmast, mille kohaselt kõik inimesed on võrdsed. See on tekitanud suhtumise, et inimesed on samasugused ja ükskõik millisest kultuurist pärit uustulnukast võib saada Lääne inimene. Sestap Lääne-Euroopa valimatu ja katastroofiline avatud uste poliitika, mis sunnib dogmaatiliselt eitama immigratsiooniga kaasnevaid probleeme ja ühiskondlikke lõhesid, olgu selleks kasvav terrorismioht või vägistamistelaine Lääne-Euroopa suurlinnades. Ühes võib Remsuga siiski nõustuda. Loomulikult ei ole rahvuslase jaoks suurim vaenlane teiste maade rahvuslus, vaid kultuuride erinevusi tasalülitada püüdev Lääne ülimuslikkust jutlustav globalism. Isikliku kogemuse põhjal võin kinnitada, et eri maade rahvuslaste vahel valitseb kõige tõelisem rahvaste sõprus. Selle aluseks on vastastikune austus üksteise kultuuride vastu ja vendlustunne inimestega, kes üle maailma võitlevad oma rahvuste püsimajäämise nimel. Näiteks sattus sel aastal Rootsi töötama grupp poola rahvuslasi, kes ei osanud sõnagi rootsi keelt. Sellele vaatamata said poolakad oma organisatsiooni kaudu kontakti kohalike rootsi rahvuslastega, kes võtsid nad kiiresti omaks ja on sestpeale teisest rahvusest mõttekaaslastega suurimas sõpruses ühiselt toimetanud. Olin äsja Stockholmis tunnistajaks, kuidas poolakad innukalt aitasid korraldada rootsi rahvuslusele pühendatud üritusi. Sarnaseid näiteid eri maadelt on sadu. Niisiis võib märgata, et koostöö edeneb kõige paremini just nendel, kellel puudub alaväärsuskompleks oma rahvusliku uhkuse osas. Seetõttu on eriti rumal ja dogmaatiline tunda irratsionaalset hirmu rahvusluse leviku ja taastärkamise ees. Rahu tagab eelkõige leppimine inimeste erinevusega ja selle kultuuriliselt kirju maailma üle rõõmustamine. Ning selle eelduseks on austus iseenda, oma kollektiivse identiteedi, traditsioonide ja esivanemate pärandi ees. Austusest rääkides võib rahvuslust tõepoolest võrrelda religiooniga. Nimelt peetakse esivanemate austamist vanimaks religiooni vormiks üldse. Mõttelise ja maailmatunnetusliku sideme alalhoidmine eellaste ja järglaste vahel on iga põliskultuuri säilimise võtmeks. Oma juurte hoidmine on inimesele loomuomane ja dogmaatikud on need, kes seda tõsiasja eitavad, mitte vastupidi. Lisaks vaimsele ja kultuurilisele aspektile on rahvusluse aluseks läbinisti ratsionaalne arusaam kultuuride erinevusest ja maailma mitmekesisuse tähtsusest inimkonna arengule. Süüdistada rahvuslust dogmaatilisuses jätab tähelepanuta lääneliku liberalismi ja globalismi alustalad, mis toetuvad ainuüksi fanaatilisele usule. Et säärane ideoloogia on saanud Läänes valitsevaks, ei kinnita millegagi selle ratsionaalsust. Kõige ratsionaalsem väljavaade saab olla vaid tasakaalu leidmine eri rahvaste ja kultuuride vahel, ning seda rahvuslus pakubki.

Loe edasi

Jason Reza Jorjani: Ühe iidse rahva uus ärkamine

Jason Reza Jorjani on pärsia ja Põhja-Euroopa päritolu õpetlane, kes on üles kasvanud New Yorgis. Ta kaitses oma doktorikraadi filosoofias New Yorgi osariigi ülikoolis ja annab praegu New Jersey Tehnoloogiainstituudis loenguid teaduse, tehnoloogia ja ühiskonna ning Iraani ajaloo teemal. Jorjani on Teadusuuringute Seltsi liige ja teeb koostööd Iraani Taassünni Liikumisega, mille eesmärgiks on viia iraani rahvad tagasi oma islamieelsete juurteni. Sel aastal ilmus tema raamat Prometheus & Atlas, mis räägib Euroopa kollektiivsele teadvusele omasest avastus- ja uurimistungist. Uutele Uudistele antud intervjuus rääkis Jorjani iraani rahvuslusest, muistse pärsia kultuuri jätkuvast konfliktist islamiga, geopoliitikast ja iraani rahvuslaste ühtekuuluvusest kui ka erinevustest Euroopa rahvuslusega. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Mis olukorras on iraani rahvuslus praegu kodumaal ja eksiilis? Kuidas suhtuvad iraani rahvuslased ühelt poolt islamistlikku, teiselt poolt vasakliberaalsesse ideoloogiasse? Viimase viie aasta jooksul alates 2009. aastal brutaalselt maha surutud ülestõusust on iraani rahvuslusest eksiilis saanud kodumaal tõusvat rahvuslikku lainet organiseeriv jõud. Kuna enamik iraanlasi on kaotanud usu islamivabariiki, domineerib Iraanis maailmavaatena üha enam rahvuslus, mille puhul monarhistide ja vabariiklaste vaheline lõhe ei ole enam tähtis. On küll ka vabariiklasi, keda võib laias laastus pidada kommunistideks, aga suurem osa iraanlasi teab, et just marksistid ja mauistid aitasid ajatollad võimule, ja ei andesta seda kunagi. Seda kutsutakse vasakpoolse intelligentsi ja geriljade “punamustaks liiduks” islamistidega, kes reetsid ja mõrvasid nad pärast 1979. aastal võimule tulekut ühe aasta jooksul. Mida liberaalsem ollakse, seda rohkem süveneb niisiis kahtlus, et tegu on vasakpoolsetega, ja vasakpoolsus on iraani rahvuslaste jaoks vaenlane number kaks praeguse islamistliku valitsuse kõrval. Iraani rahvuslastele pole märkamatuks jäänud ka Lääne liberaalide toetus islamistidele. Millised ajaloolised mõtlejad on teile inspiratsiooniks? Zarathustra, Kyros Suur (Pärsia impeeriumi rajaja – toim), Dareios Suur (võimsaim Pärsia valitseja – toim), Herakleitos, Platon, Husrav I (valitseja, kelle ajal Sassaniidide riik saavutas suurima õitsengu – toim), Bozorgmehr (eelmise suurvesiir – toim), Abu’l-Kasim Firdausi (iraani luuletaja ja rahvuseepose “Kuningate laul” autor – toim), Zakariya Razi (iraani arst, alkeemik ja filosoof – toim), Umar Hajjam (iraani matemaatik, luuletaja, filosoof ja astronoom – toim), Shahab al-Din Suhrawardi (iraani filosoof ja metafüüsik – toim), Hafez-e Shirazi (tuntuim iraani luuletaja – toim), Nietzsche, Sadegh Hedayat (Iraani 20. sajandi kirjanik – toim) ja teised suured mõtlejad Iraani kolme tuhande aastasest ajaloost ning sügavast Iraani mõjust Lääne tsivilisatsioonile. Tuleb mõista, et iraani rahvuslus ei ole osa moodsast Euroopa rahvuslikust ideoloogiast. Iran Shahri (või Aryana Khashatra vanapärsia keeles) idee, mis tähendab aaria impeeriumi, on vähemalt 3000 aastat vana ja seda väljendasid korduvalt eri ajastutel, mida lahutasid sajandid, näiteks Ahhemeniidide, Sassaniidide ja Safaviidide dünastia. Mõiste “Pärsia impeerium” pärineb kreeka keelest. Iraanlased kutsusid oma riiki alati Iran Shahr (lühidalt Iraan), ja kuigi Iraani ajaloos on kultuuriliselt peamist rolli mänginud pärslased ning pärsia keel on Iraani riigikeel, moodustavad olulise osa iraani rahvastest – kes hõlmavad tänapäeva Iraanist umbes kolm korda suuremat geograafilist ala – ka teised iraani ja indoeuroopa päritolu rahvused nagu näiteks kurdid (muistsed meedlased). Alates võimuletulekust 1979. aastal on islamivabariik pidanud iraani kultuuripärandit oma suurimaks vaenlaseks. Ühel hetkel kavatsesid ajatollad koguni buldooseritega laiali lükata Persepolise, Pärsia impeeriumi iidse pealinna. Nad hävitasid iraani rahvuseepose autori Ferdousi, kes pea üksinda päästis pärsia keele väljasuremisest, monumendi. Iraani rahvuslus ei lähtu seega moodsatest ideoloogidest, keda mõjutab 19. sajandi Euroopa rahvuslus. Olla rahvuslane või patrioot tähendab iraanlase jaoks olla juurtega meie 3000 aasta vanuses traditsioonis. Üha enam iraanlasi peab zoroastrismi sobivaks alternatiiviks islamile, kuid statistika järgi on zoroastristid Iraanis endiselt tilluke vähemus. Kas sellest võib saada tugev võistleja islamiga? Mis statistika? Islamivabariigi seaduste ning koraani ja šariaadi kohaselt karistatakse surmanuhtlusega kõiki, kes ütlevad lahti islamist – millesse sünnitakse. Nendes tingimustes ei ole võimalik koguda ligilähedaseltki tõeseid andmeid ega statistikat iraanlaste religiooni kohta. Fakt on see, et Iraanis käiakse kõigist islamimaadest kõige vähem mošeedes (umbes 5% elanikkonnast) ja minu hinnangu kohaselt tunneb umbes 20% iraanlastest vaimset ühtekuuluvust rohkem Zarathustra kui Muhamedi või Aliga. Ma ennustaks, et kui islamivabariik kukutataks täna ja asendataks rahvusmeelse valitsusega, näitaks küsitlused kümnendi jooksul, et 30% Iraani elanikest moodustavad uued zoroastristid ja alla 50% seostaks end üldse islamiga (rääkimata islamistliku poliitilise ideoloogia heakskiitmisest). Pidagem meeles, et Iraan on maailma suurriikidest noorim. 70% elanikest on alla 30 aasta vanad. Viimasest šahhist Mohammad Reza Pahlavist, tuntud ka kui Aryamehr (“Aarialaste Valgus”), rääkides öeldakse tavaliselt “Jumal hoidku tema hinge”, isegi kui otseselt ei pooldata monarhia taastamist. Kuidas selles kontekstis näha iraani päritolu immigrante Euroopas? Enamik iraani immigrante Euroopas on võrreldamatult tsiviliseeritumad, haritumad ja produktiivsemad kui immigrandid teistest islamimaadest. Neid häiriks väga võrdlus araablaste, türklaste, pakistanlaste, aafriklaste ja teistega, keda nad õigustatult peavad kultuuriliselt ja ajalooliselt endast palju madalamaks. Kuna ülejäänud vähemused on enamasti islamistid, nähakse neid iraani immigrantide kogukonnas ohuna rahvuslastele. Ma näen ette stsenaariumi, kus lähitulevikus Euroopas puhkeva etnilise kodusõja tingimustes võitlevad iraani immigrandid põliseurooplastega õlg õla kõrval sissetungijate vastu. Kas rahvuslikust Iraani riigist võiks saada Euroopa rahvuslaste liitlane? Igal juhul, ja kui seda ei juhtu, on see katastroofiline tragöödia nii Euroopa kui ka Iraani jaoks. Euroopa rahvuslased lihtsalt ei suuda ilma Iraanita islamiohust võitu saada. Isolatsionistlik, etnorahvuslik Euroopa ei suuda end tõusva globaalse islamikalifaadi eest kaitsta. Islam tuleb täielikult purustada. Selleks on vaja viia võitlus vaenlase pinnale, ja Euroopa liitlasena suudab Iraan seda. Ma räägin võrreldamatult pingelisemast konfliktist, kui käimasolev šiiitlike islamistide võitlus Islamiriigi vastu, mida peavad islamivabariik ja selle satelliidid (nagu Hezbollah). Globalistlik eliit manipuleerib nii šiiitliku kui ka sunniitliku osapoolega. Nad ei taha, et läbi lõigataks islami juured. Seda saame teha meie ja ainult meie, sest selle jaoks on vaja kogu regioon tagasi viia oma iidsemate ja sügavamate juurteni – Pärsia vaimse pärandini. Meenutagem, et suurem osa niinimetatud islamimaailma tuumast on enamiku oma ajaloost olnud ühe või teise pärsia impeeriumi osa. Iraanil ja Euroopal on ühised indoeuroopa või kaukaasia juured, ja Iraan on oma ajaloo vältel mõjutanud Euroopat rohkem kui ükskõik milline teine Euroopa-väline maa. Me seisame üheskoos, või me langeme üheskoos, mispuhul maailmavalitsejaks jääb islam või Hiina. Kuidas iraani rahvuslased suhtuvad Venemaasse? Viimasel kümnendil on Venemaa Kaukaasias agressiivselt laiendanud oma mõjusfääri ja sõjaväebaase. 19. sajandil, mis Iraani ajaloolise mälu skaalal oleks olnud justkui eile, vallutasid venelased mitte vähem kui pool – jah, pool! – Iraani territooriumi. Stan on pärsiakeelne sõna, mis tähendab provintsi. Kõik “stanid”, ja ka Kaukaasias asuvad Aserbaidžaan, Gruusia ja Armeenia olid suurema osa oma ajaloost kuni hilise ajani Iraani osa. Muide, eurooplased peaks meeles pidama, et Iraan on Kaukaasia riik. Kaukasus on alati asunud Iraanis. Ärge vaadake ainult Pärsia impeeriumi kaarte. Sküüdid ja sarmaadid olid iraani barbarihõimud, kes seisid alati vastu Pärsia impeeriumide keskvõimule, kuid valitsesid kogu Musta mere ümbrust. Nii ukraina kui ka bulgaaria rahva osa juuri on Iraanis. Nende esivanemate seas on kaukaaslased, keda nüüd tuntakse osseetide nime all, ja kelle enesenimetusena on püsima jäänud ironi. Niisiis tunnevad iraani rahvuslased sidet Kaukaasiaga, samuti selle osaga Kesk-Aasiast, kus endiselt elab pärsia päritolu keeli (sh dari keelt) rääkivaid rahvaid, näiteks tadžikid. Venemaa peab tulevikus tunnistama neid alasid osana Iraani legitiimsest mõjusfäärist, kui mitte otseselt Iraani võimule alluvate riikidena. Venemaa sõjaväebaasid ei kuulu sellesse regiooni. Iraani baasid tõenäoliselt kuuluvad. Keda te toetate Ühendriikide presidendivalimistel? Veel ühe märgina, mis eristab iraani päritolu ameeriklaste seas rahvuslasi vasakpoolsetest ja liberaalidest, kes on kas marksistid või pooldavad islamivabariigi mingisugust kapitalistlikku reformimist, toetab enamik iraani rahvuslasi Donald Trumpi. Peamine põhjus selleks on globalistide plaan kas säilitada islamivabariik pärast selle heaks äripartneriks reformimist, või kui see ei õnnestu, õhutada Iraanis separatismi ja lõpuks kasutada NATOt või ÜROd riigi jagamiseks ja vallutamiseks, et selle märkimisväärseid loodusressursse kergemini röövida. Kui hoolikalt uurida 1979. aasta niinimetatud revolutsiooni ja 1980–1988 kestnud Iraagi sõda Iraani vastu, tuleb ilmsiks, et islamivabariigi loomist toetas globalistlik eliit, kellele ei sobinud Iraani šahhi järjest rahvusmeelsem visioon Pärsia impeeriumi ja iraani islamieelse zoroastristliku vaimupärandi taastamisest. Trumpi võit tähendaks Ameerika varjatud toetuse lõppu islamivabariigile (organisatsiooni Council on Foreign Relations kaudu jne) ja teeks lähitulevikus lihtsamaks rahvusliku revolutsiooni Iraanis. Intervjueeris Ruuben Kaalep

Loe edasi

Ruuben Kaalep: Radikaalsest konservatismist

Markus Järvi algatas oma 10. augustil Eesti Ekspressis ilmunud kirjutises väga vajaliku diskussiooni tänapäeva konservatismi olemuse ja suundumuste üle. Kuna nüüdses Eestis on konservatism olemuslikult seotud rahvuslusega, tõstatub küsimus millestki enamast kui lihtsalt ühe ideoloogia tulevikust. Tõepoolest võib rääkida kosmilise korra püsimisest, sest just rahvuste kaudu säilib inimkonna varieeruvus ja seeläbi meile teadaolevalt kõige intelligentsema liigi evolutsiooniline potentsiaal. Võrreldes maailmavaadet (rahvuslus) ja ideoloogiat (konservatism) mõjub viimane kindlapiirilisemalt ja sestap raamistavamalt. Nimelt on kõik läänemaailma poliitilised väärtuskonfliktid paigutatavad lihtlabasesse konservatismi-liberalismi dihhotoomiasse, kus liberaalidelt oodatakse uuendusi ja muutusi ning konservatiividelt nende vastu võitlemist. See kehtib suurepäraselt USA ja Suurbritannia konservatiivide puhul, aga ka meie võime seda lugeda igast ühiskonnaõpikust. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Üksnes sellisest käsitlusest lähtuvalt ei saa arukas inimene end kunagi pidada puhtakujuliseks liberaaliks ega konservatiiviks. Igasuguseid muutusi tervitab või kõigi muutuste vastu võitleb ainult loll. Niisiis on küsimus muutuste suunas. Ja siin tuleb ilmsiks kaval lõks, mille liberaalid on konservatiividele seadnud. Kuna liberalism tahab monopoliseerida ajalooratta liigutamise, on konservatism sunnitud alati kaitsma asjade hetkeseisu, mis aga paratamatult on eelnevate liberaalide uuenduste tulemus. Nii jääb konservatism ka alati kaotajaks, olles relvituks tehtud ilma suuna, rünnakujulguse ja metafüüsilise maailmatunnetuseta. Selline, liberaalidele meeldiv konservatism on sunnitud jagama liberaalse ideoloogia maailmavaatelisi aluseid. Rahvuslus on liberalismi jaoks mööduv etapp ajaloos. 19. sajandi rahvuslus seostus liberalismiga, kuna võitlus käis toona domineerinud paljurahvuseliste impeeriumide vastu. Pärast impeeriumide kokkuvarisemist liikusid liberaalid edasi, rahvuslus jäi konservatiivide kanda. Nüüd, kus liberaalide pingutused on uuesti viinud rahvuspiiride hägustumiseni, oodatakse Lääne konservatismilt uue olukorraga harjumist, ja vahest ilmekaima näitena on Saksamaa konservatiivist liidukantsler Angela Merkel sellega vägagi eeskujulikult hakkama saanud. Nii on nüüdisaja Lääne konservatismil ka vähe ühist printsipiaalse vastuseisuga liberaalide maailmavaatele, mida väljendasid Prantsuse revolutsiooni ajal vana korda kaitsnud aristokraadid. Üks revolutsioonilise liberalismi filosoofilisi alustalasid on idee kõigi inimeste võrdsusest, millele rahvuslusest üha enam võõrduvad konservatiivid julgevad vastu vaielda vaid ühes väga kitsas valdkonnas. Selleks on majandus, aga ka seal kaitstakse eeskätt kunagist Adam Smithi ideedel põhinenud liberaalset majandussüsteemi. USA konservatiivide näitel on tulemuseks pigem rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kaitsmine riikliku regulatsiooni eest ja seeläbi rahvuslust ohustava globaalmajanduse soosimine. Sotsiaalne võrdsus oma loogilise lõpuni viiduna tähendab rahvusriigi jaoks piiri kadumist enamjaolt põlisrahvusest moodustuva kodanikkonna ja muude riigialamate vahel. Eestis on kutsed kodaniku-, mitte rahvuspõhisele riigile alati seotud kavatsusega kodakondsuspoliitikat tunduvalt lõdvendada. Mittekodanikele massiline kodanikuõiguste andmine lähtub muidugi otseselt liberaalsest võrdsuseideest. Edasi jõuame selleni, et võrdne õigus ühes riigis elada on üldse kõigil homo sapiensidel. Rahvusriigil on sellega aga lõpp. Liberalismi ahtrivees järelelohiseval versioonil konservatismist saaks rahvuskultuuri säilitamiseks olla vaid üks programm: kõige allesjäänu külmutamine, muuseumieksponaadina hoiule võtmine, rahvariietes kaerajaani vihtumine aegade lõpuni. Liberaalidele oleks selline konservatism mugav vastane ja oma soovmõtlemises just niisugusena nad Eesti konservatiive nägema kipuvadki. Sest sel moel ei satuks konservatism kuidagi vastuollu liberalismi programmipunktidega. Muuseumiriiulil on meile – vähemalt mõneks ajaks – koha reserveerinud ka liberaalid. Sisuline ja edukas konservatism saab seega olla vaid radikaalne. Konservatism, mis plaanib vähemalt sama põhjalikke muutusi kui liberalism. Konservatism, mille energia ei kulu mõttetuteks vägikaikavedudeks liberaalidega nende dikteeritud küsimustes, vaid mis kasutab seda tõeliselt uue raja puhastamiseks rahvuse tulevikku. Konservatism, millel on lõpuks päris oma tulevikuvisioon ja mis suudab panna liberaalid fakti ette. Aga isegi täiskasvanud ja oma tee leidnud, väestatud radikaalne konservatism peab endale aru andma, et on siiski pelgalt vahend rahvusluse enesekehtestamiseks. Ideoloogia on küll paljudes punktides maailmavaatest konkreetsem, aga just seetõttu kõlbab ideoloogia mõne kindla ajaloolise rolli täitmiseks. Meie ajastu defineeriv, globaalne konflikt on rahvusluse ja globalismi, identiteedi ja halli massi, rikastava omapära ja totalitaarse ühetaolisuse vahel. Radikaalne konservatism kui ideoloogia saab meile anda relvad selles kultuurisõjas. Lõks, kuhu võib langeda just konservatismi radikaalsem vorm, on ülemäärane mineviku idealiseerimine. Võib olla suur kiusatus keerata ajalooratas tagasi Prantsuse revolutsiooni eelsesse aega või vähemalt Eesti sõdadevahelisse perioodi. Kuid nii Prantsuse revolutsiooni kui 1934. aasta riigipöörde juured peitusid neile eelnenud ajastus. Kunstlikult minevikku uuesti üles ehitades ei õnnestuks meil vältida põhjusi, mis viisid tollaste süsteemide katastroofilise kokkuvarisemiseni. Oswald Spengler kirjeldas kultuure kui elusorganisme, mis õitsevad ja närtsivad, jõudes oma elutsükli suvest sügisesse ja talve. Praegu on igas suunas vaadates Euroopa talv. Impulsid, mis on viimased kaks aastatuhandet viinud Lääne tsivilisatsiooni maailmas domineerima, säilivad veel, kuid on vanaks jäämas ja närbumas. Liberalism on sel moel ühe Euroopa tsükli viimane staadium – see ei ole väljastpoolt tulnud hävitav jõud, see on ühe kultuuritsükli olemus koltunud, elavast traditsioonist äralõigatud kujul. Kas ei esinda liberaalne progressiusk vääramatusse utoopiasse sedasama faustilikku, lõpmatusse küündivat euroopa hinge, mis viis kord maadeavastuste ja teaduse ning tehnika arenguni? Kas ei ole universaalse nõude taga viia demokraatia ja inimõigused kõigile maailma rahvastele sama ilmeksimatuse tunne, mis tõi kunagi ristisõdijad Liivimaale? Kas altruism, külalislahkus ja ligimesearmastus, millele apelleerides Euroopat immigrantidega üle ujutatakse, ei ole siis sügavalt meie kultuuri juurdunud? Need tsivilisatsiooni kandvad ideed võisid ehk minevikus teha Euroopale head, kuid paratamatult toimivad nad tsükli lõppjärgus meie enda vastu. Seepärast on eriti oluline suunata meie energia uue Euroopa äratamiseks, mitte lõpulejõudva tsükli tagasipööramiseks. Isegi kui teatud tingimustes oleks võimalik taastada keskaja vara- ja võimusuhted, vahest moraalgi, oleks tegu ikkagi kultuuri külmutamisega. Ja paraku ka ühe ajatsükli lõpu ning teise alguse edasilükkamisega. Julius Evola üks tähtteoseid “Mäss nüüdismaailma vastu” võtab hästi kokku radikaalse konservatismi esmased põhimõtted. Tema hilisel perioodil kirjutatud “Ratsuta tiigril” aga otsib just vastust küsimusele, mida teha ajajärgul, kus Lääne tsivilisatsioon näib olevat pöördumatus allakäigus ja iga katse seda peatada paistab üksnes vaevusi pikendavat. Me peame allakäigu lihtsalt üle elama, ütleb Evola. Meil tuleb hukutavat liberalismi näha kui vihast tiigrit, kelle seljas me peame püsima, kuni loom on end väsinuks jooksnud. Parimad tingimused Lääne allakäigu üleelamiseks on just nimelt Euroopa idaosal, kuhu kuulub ka Eesti. Ühe kultuuritsükli lõpp ja teise algus ei tähenda rahvuse väljasuremist. Liberalism on silmnähtavalt lõpusirgel – see on jõudmas absurdini, kus ka liberalismi enda väärtused ei tähenda enam midagi. Me peame tagama enda püsimajäämise ja selle hetke ära ootama, sest just siis tekib võimalus alustada uut, paljudeks sajanditeks Euroopa ajalugu määravat kultuuritsüklit. Vahest on eesti rahvuskonservatiivid selle alusepanijate seas. Muidugi ei sünni uus Euroopa kevad tühjalt kohalt ja nii tasub hakata kaardistama selle põhijooni. Nagu räägitud, peab seal kesksel kohal olema rahvuslus. Seega tuleb alal hoida rahvuse kui orgaanilise terviku tähtsust ning sidet esivanematega süvendavaid minevikumüüte, aga ka loodust ja pärandmaastikke, mis on oluliseks faktoriks kultuuriliste eripärade kujunemisel. Et demograafiliselt tagada rahvuse taastootmine, on vajalikud pereväärtused. Rahvus peab eksisteerima orgaanilise kogukonnana, aga oleme näinud, et kogu tsivilisatsiooni ähvardavate ohtude neutraliseerimiseks on vajalik ka rahvusteülene euroopa identiteet – mida võib laiendada eurooplaste järeltulijaile Põhja-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja mujal. Vahest peamine muutus, mis hakkab eristama Lääne tsivilisatsiooni uut ajajärku eelnevast, seisneb tehnoloogias. Bio- ja nanotehnoloogilised arengud võivad sajandi jooksul tundmatuseni muuta majandussüsteeme ja sõjapidamist. Võitlus sellise tehnoloogia vastu oleks mõttetu ja ka ohtlik, kuna esimesena seda valdav riik – või korporatsioon, terrorirühmitus, üksikisik – saaks kõigi konkurentide ees märgatava eelise. Just kosmilise korra alalhoidmiseks tuleb ehk Ida-Euroopa riikidel ühendada jõud, tagamaks, et sajandi lõpul oleks nanomaastikul jäme ots traditsionalistide käes. Tehnoloogia pakub väljundit ka kultuuri kevadisel ajajärgul lõõmavale avastuskirele. Tulevased eurooplased peavad saama seda rakendada Päikesesüsteemi äärealasid uurides, esimestel hüpetel öötaevas paistavate tähtedeni uute maailmade poole purjetades. Ehk just teadusavastused võimaldavad meil ka taasleida oma vaimsuse. Kvantmehaanika on juba praegu, jõudes inimese ja ümbritseva suhet puudutava müstilise vaatlejaefekti või aatomite sisemuses varitseva sõnulseletamatu tühjuseni, liikunud punkti, kust senine ratsionaalsus enam edasi ei aita. See avab taas ukse religioonile. Nõnda peab uue ajastu vaim leidma oma koha ka kultuuris. Kultuuri ei tohi külmutada, see peab olema elav. Meil tuleb leida vahendid uute avastuste kirjeldamiseks traditsiooni kaudu, sest tõeline, kõikehõlmav Traditsioon sisaldab juba niikuinii endas kõiki Universumi saladusi. Kõik metafüüsiliselt puhas on sellesse integreeritav. Me võime rõõmustada Rumeenia ja Ungari techno-muusikute üle, kelle looming põhineb kohalikul helipärandil, ja peame hakkama mõtlema, kuidas ehitada nanomaterjalidest maju vastavalt kuldlõikele ning pühale geomeetriale. Mineviku külmutamisel põhinev, liberaalidele mugavaks tehtud läänelik konservatismivorm ei ole võimeline säärastele väljakutsetele vastama. Seda suudab teha üksnes radikaalne ideoloogia, mis vastuseks liberalismi tulevikuutoopiale pakub välja oma tuleviku, kus kohtuvad futuristlik tehnoloogia ja ürgne maailmatunnetus. Kui meie haarame initsiatiivi, on lõpuks tänased liberaalid need, kes kangekaelselt ja tagajärjetult meie valitud suunale sõrgu vastu ajavad. Aga kui meil õnnestub Euroopa põhjaskäigu sünged aastad üle elada, ei teki neil enam eales võimalust uut rahvuste kevadet ära hoida.

Loe edasi

Sinine Äratus: Islamikogukonda tuleb vaadata kui gruppi, mitte üksikindiviide

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteliikumine Sinine Äratus teatas reedel meediale, et tunneb taas kord kaasa islamistliku terroriga silmitsi seisvatele prantslastele, kellele eelmine kord jäid ainsaks toeks sotsiaalmeedias lehvitatud lipud. See Prantsusmaad ei päästnud ja Eesti noored rahvuslased rõhutavad uuesti, et küsimus on fundamentaalselt milleski enamas. “Me ei taha vastuseks kaameraid igale tänavanurgale või karmimat turvakontrolli lennujaamades,” ütleb Sinise Äratuse juhatusse kuuluv Ruuben Kaalep. “Me ei taha õpetussõnu, nagu see olekski uus normaalsus. Me ei taha ka kättemaksuks õhulööke Lähis-Idas. Me tahame, et lõpuks võetaks rahvusküsimustes meid kuulda.” (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Enamik Euroopas elavaid moslemeid ei ole terroristid, leiab Sinine Äratus, kuid sellegipoolest on immigrantide seas massimõrvarite ja muude kurjategijate hulk ebaproportsionaalselt kõrge. Kuna ajalugu koosneb rahvaste omavahelistest heitlustest, on nüüdki EKRE noorteliikumise hinnangul ainuõige rakendada moslemitest immigrantide puhul kollektiivset lähenemist. “Grupina võttes on Euroopa islamikogukond agressiivne ja eksistentsiaalseks ohuks põlisrahvastele,” kinnitab Kaalep. “Jätkuv migratsioonilaine ja terrorirünnakud viivad Euroopat kodusõdade suunas. Tuleb rõhutada, et tegu ei ole üksnes islami ja Lääne vahelise religioosse konfliktiga, vaid see on eurooplaste ja mitteeurooplaste olelusvõitlus.” Sellest lähtuvalt avaldab Sinine Äratus toetust kõigile Euroopa poliitilistele jõududele, kelle eesmärgiks on massiimmigratsiooni peatamine ja moslemite tagasiränne Aafrikasse ning Lähis-Idasse. Eesti peab senisest veelgi innukamalt kaitsma oma staatust etnilise rahvusriigina, on Sinine Äratus veendunud.

Loe edasi