Silt "Yana Toom"

Martin Helme: Keskerakonnast sai Yana Toomi partei

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) riigikogu fraktsiooni juht Martin Helme nendib, et ebalev uudis Edgar Savisaare kandideerimisest sügisestel valimistel Keskerakonna Tallinna esinumbrina näitab, et Keskerakond on viimaste nädalate sündmuste järel muutunud Yana Toomi erakonnaks. 

Loe edasi

LOE 12 punkti, mida eestivaenulikud kesikud pressisid Keskerakonna programmi

Loe edasi

Mart Helme: Yana Toom pressis Keskerakonna programmi 13 venemeelset lubadust

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimehe, riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimehe Mart Helme sõnul andis Jüri Ratase juhitav Keskerakond täiesti teadlikult ja küüniliselt venestamispoliitikale rohelise tule, kui nõustus eestlastesse üleolevalt ja põlglikult suhtuva Yana Toomi viieteistkümnest ettepanekust kolmeteistkümnega.

Loe edasi

Keskerakonna Põhja-Tallinna esinumbriks sai venemeelne Yana Toom

Keskerakonna Tallinna nõukogu otsustas esmaspäeval, et sügisestel kohalikel valimistel on Põhja-Tallinna valimisringkonna esinumber europarlamendi saadik Yana Toom. Savisaarlaste leeri kuuluv venemeelne Toom on korduvalt halvustanud eesti keelt ja riiki, samuti silma paistnud tugeva moskvameelsusega ka europarlamendis.

Loe edasi

Heino Lõiveke: Yana Toomist kui „rahutuvist“

Yana Toomi välispoliitilised ettevõtmised – kohtumised Süüria diktaatori Assadiga (õigemini sõjakurjategijaga, kes oma rahva vastu on kasutanud keemiarelva), osalemine Moskvas Solovjovi saadetes, suur sõprus Konstantin Kossatšoviga (kes õigustab Vene agressiooni Gruusias ning  Ukrainas ja Krimmi okupeerimist,  pidevalt kritiseerib NATO-t jne ), on toimunud mingil ainult temale teadaoleval eesmärgil. Kas selleks on olnud tal Vabariigi Valitsuse või vähemalt Keskerakonna juhatuse mandaat ? Ei mitte, vaid Yana Toom tema enda sõnade kohaselt on neis ettevõtmistes esindanud ainult iseennast. Siinkohal oleks huvitav meelde tuletada Kossatšovi, Vene Föderatsiooni Nõukogu väliskomisjoni esimehe kurjustamist ja eestivaenulikke avaldusi piiritara ehitamise pärast Eesti-Vene  piirilõigul Kagu-Eestis, mis pidavat Venemaad kui üht rahumeelset ja sõbralikku riiki diskrediteerima ja aitama isoleerida muust maailmast. Kossatšovi arvates seda piiritara ei tohiks teha. Huvitav küll, on ju salakaubandus ja kontrollimatu migratsioon ka Venemaale probleemiks! Piiritara on ühtlasi ka Venemaale kasuks . (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Analüüsides Yana Toomi tegevust jääb mulje, et ta töötab Vene Föderatsiooni mõningate organite huvides, mitte Eesti Vabariigi huvide kaitsel. Miks ja kui kaua veel saab selline tegevus jätkuda ? Yana Toomi soolokoostöö Euroopa Parlamendis venemeelsete saaadikutega (Lätist Tatjana Ždanoka , Itaalia Viie Tähe Liikumine jt) on küll viimasel ajal Keskerakonna juhatuses mingit tähelepanu leidnud ja Enn Eesmaa on lubanud seda arutada esmaspäeval so 16. jaanuaril.  Kuid kas Yana Toomi eestivaenulikule tegevusele eurosaadikuna  ka piire suudetakse panna , ei ole päris kindel? Selle asemel , et esindada ja kaitsta europarlamendis eesti rahva huvisid, arendab Yana Toom Eesti Vabariigi ja eestlaste vastast kampaaniat igal pool, kus võimalik. Tema soovunelmaks (vt intervjuud  LP 7.jaanuar 2017) on pühkida  eesti rahva mälust kõik see, mida kurja (küüditamised, terror, füüsiline hävitamine, looduse reostamine, eesti keele ja kultuuri allasurumine, ümberrahvastamine, ametialane  ahistamine, elamiskoha   ja kõrghariduse piirangud, jne) tegi nõukogude võim oma eksisteerimise jooksul. Yana Toomi soovitus on…“.Me (eestlased)  ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis oli 1944.a. jne.  Oli mis oli, elame edasi…“. Hurraaa !!! Selle peale tahaks küsida, miks venelased oma ajaloolist mälu ei kavatse likvideerida,  siiani mälestatakse ikka sajandite taguseid sündmusi – Moskva poolakatest vabastamist, võitu Napoleoni üle, Teise Maailmasõja lahinguid ja ohreid… jne. Sest rahvas, kes oma minevikku ei mäleta , elab tulevikuta ! Miks siis eestlased  oma mineviku, millest õppida, peaks unustama ?! Yana Toomi sooviks on ka, et ….“Unustame selle pronkssõduri ära..“. Need, kes käisid Tallinna kesklinnas pärast aprillimässu, ei saa ilmselt niipea seda koledat pilti oma mälust kustutada. Isegi Teise Maailmasõja järel ei olevat kesklinn nii purustatud olnud, räägivad sõja üleelanud vanemad inimesed. Kes selle metsiku purustamise korraldas ? Millises keeles need purustajad rääkisid? Me teame väga hästi, et selle korraldasid eestivastased venemeelsed ja valdavalt venelastest koosnevad terrorismiks väljaõpetatud jõugud. Me teame ka, et seda märatsemist  ei kiitnud ausad venelased  heaks, kelle maine ka selle sündmuse läbi kõvasti kannatas. Lõhuti ja rööviti ka  ausate vene ärimeeste ärisid. Eestlaste mälust aga see sündmus niipea ei kao, lõhe ühiskonnas kahe kogukonna vahel läks pikaks ajaks sügavamaks. Kelle huvides see oli? Miks Keskerakonna  „rahutuvid“  à  la Yana Toom  märatsejaid korrale ei kutsunud ? ! Esindasid ju nemad valdavalt  venekeelset elanikkonda ! Märatsejad olid ju nende elektoraat. Mõni sõna ka Yana Toomi panusest venelaste eesti ühiskonda integreerimisel. Peab nentima, et see kahjuks on küll negatiivses mõttes silmapaistev. Teada on juba varasemast perioodist tema raevukas vastuseis eesti keelele üleminekule vene õppekeelega koolides. Oma enda noorimat lastki ta ei pannud mitte eesti lasteaeda, kus laps oleks eesti keele kiiresti omandanud, vaid vene lasteaeda.  Aga siis on põhjust pahandada, et eesti keele õpe on halvasti korraldatud (muidugi võiks ja peaks see parem olema!), aga neidki võimalusi ei kasutata piisavalt ära. Yana Toomi nõue on…“ Jätke venelased rahule…. 20 aasta pärast räägime kõik ühte keelt..“.Hurraaa !!! Kas siis on vene keel Eestis riigikeeleks saanud nagu ilmselt on Yana Toomi unistus? Kui Keeleinspektsioon nõuab teenuseid osutavates  olulistes sektorites ka eesti keele vajalikul tasemel oskust (Eesti Vabariigis on riigikeeleks eesti keel !) , siis Yana Toom vaidleb sellele tulihingeliselt vastu …“ Keeleinspektsioon peedistab inimesi pidevalt….“. Näitena toob ta  oma sõbranna, kellegi Narva haigla günekoloogi, kes käis 11 korda keelekursustel, aga ikka ei oska eesti keelt rohkem kui mõned käibeväljendid. Aga kas kujutate, milline ohtlik olukord võib tekkida eestikeelsel patsiendil, kes vene keelt ei valda, sellise arsti juures! Kas Keeleinspektsioon on selles süüdi, kui inimene nii  saamatu on ja  ei otsi ise võimalusi eesti keele praktiseerimiseks näiteks Tallinna ja Tartu haiglate juures? Paljud ju kasutavad sellist võimalust ja tulemused on väga head. Kui ikka inimene ise ei soovi keelt omandada, ega siis ei saa ka teda sundida. Kui tuua näiteid nende muulaste kohta, kes on siia tööle tulnud kindla sooviga vajalik keeletase omandada, siis on nad seda saavutanud juba 3-6 kuuga. Näiteks Sakus töötab Hageri abikiriku pastorina norralane, kes omandas eesti keele  jutlustamiseks piisaval tasemel juba 4-5 kuuga. Muulaste ühiskonda integreerimine on igas riigis ülioluline probleem. Seda ei tohiks keegi ka Eestis eirata, ammugi mitte meie rahvaesindajad Eesti või Euroopa  parlamendis. Näiteks Venemaal on prognoositud 2017 a. tööjõu väljastpoolt lisandumist rohkem kui 20 miljoni inimese võrra. Nende inimeste ühiskonda integreerimist peetakse Venemaal esmatähtsaks, seejuures just keeleoskuse omandamise aspektist. FOTO: PM/Scanpix

Loe edasi

Ruuben Kaalep: Yana Toomi visiit Süüriasse

Muidugi mõista on Yana Toom ja tema Läti kolleeg Tatjana Ždanoka venemeelsed vasakpoolsed marionetid, kellel ühe endast lugu pidava rahvusriigi poliitikasse ei peaks asja olema. Toomi parastamine eestlaste demograafilise olukorra üle ja toetusavaldused Ukraina separatistidele on andestamatud. Siiski ei ole kohtumine Süüria presidendi Bashar al-Assadiga ja Süüriale kehtestatud sanktsioonide kritiseerimine iseenesest Eesti- ega Euroopa-vaenulik tegevus. Vastupidi, on Euroopa poliitikute suur möödalaskmine, et selles küsimuses on initsiatiiv jäetud üksnes Venemaa pooldajatele. Argumentatsioon Assadi vastu jagunebki kaheks. Esiteks on tegu Venemaa liitlasega ja see justkui tähendab, et tema toetamine võib kaudselt tugevdada ka Venemaad. Teiseks ei ole Assad demokraatlik valitseja ja mis veelgi hullem, pikaleveninud Süüria kodusõjas on ta mitmel pool kasutanud samu vahendeid, mida teised sõja osapooled. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Viimane ei tohiks ju Saudi Araabia või Maliga heades liitlassuhetes olevat Läänt segada. Samas on alaviitidest vähemuse toetatava Assadi näol tõenäoliselt tegu kõige läänelikuma ja sekulaarsema valitsusega, mis Süüria kultuuriruumis ning etnilises labürindis võimalik. Piisab sõjaeelse Süüria võrdlemisest teiste araabiamaadega, et selles veenduda. Veel euroopalikum saaks olla üksnes tillukese kristliku või zoroastristliku vähemuse diktatuur, mille pealesurumine moslemitest enamusele eeldaks aga eriti jõhkrat vägivalda. Võimatu on kujutleda, et võimuhaaramine sunniitliku enamuse poolt teeks Süüria kuidagi vastuvõetavamaks Lääne standarditele. See tähendaks igal juhul islamiseaduste kehtestamist ja riigi langemist samasugusesse kaosesse nagu revolutsioonijärgne Liibüa või Egiptus. Assadi-vastane opositsioon ei ole põhijoontes kuidagi erinev Egiptuses ajutiselt võimu haaranud Moslemivennaskonnast või vere ja vägivallaga valitsevast Liibüa opositsioonist. Kui Liibüa kodusõda on lasknud Vahemere ääres kanda kinnitada Islamiriigil, oleks Süürias pilt veelgi hullem: islamistid moodustavad nimelt kõige kaalukama ja tugevama osa Assadi-vastastest jõududest. Vastupidi hiljuti meediasse jõudnud väidetele, nagu oleks ma Islamiriigi (ja Hitleri) poolehoidja, on mulle nagu enamikule inimestele selge, et islamistide võidu ärahoidmine oleks kõigi huvides. Püsivalt saavad Islamiriiki tõkestada aga üksnes kohapealsed, eelkõige Iraagi ja Süüria valitsused. Ainus tegelik jõud Islamiriigi vastu Süürias on just nimelt Assadile alluv armee. Loopida Assadi tankidele kaikaid kodarasse on kui otseselt kaasa aidata kalifaadi loomisele. Lisaks kõigele on Assadi valitsetav Süüria alternatiividega võrreldes kõige turvalisem variant ka Iisraelile. Ei ole mõtet välja teha Iisraelis levinud Iraani-vastasest paanikast, mis kandub edasi ka Iraaniga liitlassuhetes olevale Süüriale. Assadiga on Iisraelil võimalik jõuda status quo piiride tunnustamiseni, sunniitlike islamistidega selleks suurt lootust ei ole. Et Islamiriigi rahavood on suurel määral sõltuvad Mosuli naftaväljade saaduste ekspordist Türgi kaudu Iisraeli, ei tee kalifaati veel Iisraeli poolt kontrollitavaks. Siinkohal tuleks üle korrata mõistliku Lääne põhimõtted islamimaades puhkenud konfliktide osas. Neist esimene on mittesekkumine, mida võiks õppida nii kolonialismiajal kui ka lähiminevikus Iraagis ja Liibüas tehtud vigadest. Tuleks üle saada enesekesksest arvamusest, et Läänel on kõigile maailma rahvastele pakkuda midagi universaalselt head, olgu selleks tsivilisatsioon, demokraatia või inimõigused. Euroopa kultuur ja Aasia kultuur ei ole teineteisest paremad ja üksteise kultuurierinevusi tuleb austada ka ühiskondlikul tasandil. Kui lääneriigid ei oleks algusest peale hakanud relvade ja rahaga toetama „demokraatlikke“ Süüria mässulisi ega Süüriale sanktsioone kehtestanud, ei oleks sealne kodusõda ka nii kaugele arenenud, oleks vähem tapmist ja vähem relvi Islamiriigi käes. Kui aga kõigele vaatamata asuda pooli valima, on lääneriikidel vaja selget ettekujutust, milline tulemus oleks kasulikum neile ja maailmarahule. Araabiamaades on sel juhul enamjaolt kaks valikut: kas sekulaarsed araabia rahvuslusele rõhutavad diktatuurid või sunniitliku enamuse geopoliitilistele ootustele vastavad islamistlikud valitsused. 20. sajandi teisel poolel oli pall enamasti sekulaarsete panarabistide käes, nüüd on pead tõstmas vahhabiitlik radikaalne islam. Võimalik araabiamaid ühendava kalifaadi teke oleks otsene väljakutse ja julgeolekuoht Euroopale. Et seda ära hoida, oleks mõistlik panustada sekulaarsete diktatuuride püsimisse. Loomulikult ei arva ma, et Assadiga kohtunud vasakpoolsed eurosaadikud oleksid kantud nendest siirastest soovidest, vaid ilmselgelt suunas neid Venemaa. Putin on väga kavalalt võtnud enda kanda Lääne tegemata jäänud töö, toetades seaduslikku Süüria valitsust ja viies islamistide pommitamisega Süüriat rahule lähemale. Assadile ei saa pahaks panna, et raskes strateegilises olukorras Lääne toetusest ilmajäänuna on ta vastu võtnud Venemaalt ulatatud käe. Sellega on Venemaa aga laiendanud oma huvisfääri ja kasvatanud rahvusvahelist mõjuvõimu – järjekordne julgeolekuoht Euroopale. See aga tähendab, et lääneriikidel oleks niisama lihtne võita Süüria Venemaa mõjusfäärist endale. Selleks tuleks lõpetada Süüria-vastased sanktsioonid ja asuda koordineerima ühist võitlust Islamiriigi vastu. Venemaa on lisaks andnud õhulööke ka teiste islamistlike gruppide, näiteks al-Nusra Rinde pihta. Lääs võiks selle vabalt jätta Süüria armee hooleks, kuid vahest võimaldaks sel moel Assadi aitamine maandada lääneriikide interventsionismituhinat. Igatahes oleks just sellised sammud Lääne ainus võimalus vähendada Venemaa mõjuvõimu Lähis-Idas. Rahu tagamine Süürias, mida võib hetkel saavutada ainult Assadi kaudu, oleks lõppeks ka suur leevendus Euroopat tabanud immigratsioonikriisile. Süüriast lahkuma pidanud pagulaste suurim mure on ju nende kodumaal käiv sõda. Paraku on tegemist ainsa pagulaste murega, millest Euroopa poliitikud ilmselgelt ei hooli. Vastasel juhul aitaks nad selle asemel, et islamistidega elu ja surma peale heitlevat Süüriat sanktsioonidega pitsitada, kaasa võidule Islamiriigi üle. Siis saaks ka pagulased õnnelikult naasta kodumaale, et Süüriat varemetest uuesti üles ehitada.

Loe edasi