Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“33 minutit” saatejuht Hannes Võrno – vasakliberaalide EKRE-viha uus sihtmärk

-
17.03.2018
Hannes Võrno
© Eero Vabamägi/Postimees

Hannes Võrno autorisaate “33 minutit” avasaade tekitas teravaid reageeringuid, käivitades rünnakud EKRE meelse ja presidenti arvustanud saatejuhi vastu.

Jah, sellest saatest võib arvata nii ja naa, maitse asi. Õhtulehe kokkuvõte näitab, et paljudele meeldis ja paljudele mitte. Välja oli toodud ka konkreetseid asju, mis olid valesti või võinuks teisiti olla. Ükski saade ei meeldi kohe kõigile. Paljudele ei meeldi näiteks kõik väikese Oliveri ümber toimuv  — tema vanuses saadetes ja turneedel ringi tormamine paneb küsima, et kuhu jääb lapsepõlv? Aga see selleks.

Negatiivsetest vastukajadest aga torkab silma just see taust, kus rünnatakse Võrnot isiklikult. Mitmete kiitvate kommentaaride kõrval Õhtulehes välja toodud: “Võrno oli silmnähtavalt pabinas, ajas sõnu ja repliike sassi, higistas, hääl värises ja lisakilosid on ka paras ports juurde tulnud” ja “Arvan, et Võrno põeb seda, et president teda vastuvõtule ei kutsunud ja julges Võrno-sugusele oma arvamuse öelda tema kommentaaride kohta”  — sellised arvamused ei räägi saate sisust, vaid on antipaatiast tingitud rünnakud inimese enda pihta.

Vasakliberaalne leer ei andesta Hannes Võrnole EKRE nimekirjas kandideerimist, globalistist presidendi võrdlemist Orissaare  seenelisega ja paljut muud, mis toetub sellele, et kaitseväelasest telemees ei laula kaasa võimueliidi eneseülistusega. Eriti paistab vaenulikkusega silma Delfi, kes ei varjagi oma ideoloogist pahameelt “ekreiidi” suhtes. Mäletatavasti võeti pärast Võrno otsust EKRE kaudu poliitikasse naasta kohe üles tema suhteprobleemid.

Tegelikult ujub siit välja üks Eesti ühiskonna valupunkte  — enda EKRE-ga sidumine tähendab enese vabatahtlikult paariaks kuulutamist. See aga ei lähe kokku demokraatliku riigikorraga, kus peaks valitsema arvamuste paljusus. Paljud inimesed toetavad rahvuskonservatiivide seisukohti, aga ei julge neid avalikult toetada, ise sõna võtta, miitingutel käia — kõige rohkem kardetakse töölt vallandamist või raskusi järgmise töökoha leidmisel. Tuntus ekrelasena suleb enamiku ustest.

Ega kõik ettevõtjad polegi nii väga rahvuslaste vastu, paljud ilmselt toetavad neid, kuid peavad ometigi kapikonservatiivid olema. Üheks põhjuseks on see, et vasakliberaalid ja geiagenda on sisse pugenud igasse ühiskonnakihti ja nad alustavad mistahes neile mittemeeldiva asja puhul kohe tormijooksu. Kui keegi ettevõtjatest saab tuntuks sellega, et ta ise või tema alluvad on rahvuskonservatiivsete vaadetega, on rünnak tema ärihuvide pihta kiire tulema.

Ilmselt mäletate, kuidas Swedbank nõudis paari Twitteri-säutsu peale Aadu Luukase sihtasutuselt tagasi raha, millega too autasustas SAPTK-d kodanikuühiskonna arengule kaasaaitamise eest. Nii ongi, et “paremäärmuslik homofoobist” ettevõtja võib kaotada läänemaailmas äripartnerid, tema kaupu ja teenuseid võidakse boikoteerida ja kui kasum kannatab, annab absoluutne enamik ettevõtjaid geidele ja “sallijatele” järele, liitudes ise kaudselt nõiajahiga. Kõige lihtsam seejuures ongi EKRE-ga seotud inimesed enda juurest eemale tõrjuda.

Nii olemegi olukorras, kus homofoobia ja ksenofoobia asemel vahutab ja õelutseb EKRE- ja eestlusfoobia, mis on totalitaristlik ilming, sest see tõrjub ühiskonnast välja rahvuslikult mõtlevad inimesed, kes seisavad traditsioonilise elulaadi, oma keele, kultuuri ja riigi eest. Hannes Võrno on liiga tuntud, et teda tuleriidal ära põletada, kuid piisavalt haavatav, et tema ümber põletist kuhjata.