Ajakirjanduse ülevaade: kas tselluloositehas ei haise mitte juba enne valmimist?

Tartu tselluloositehasTartu tselluloositehase protestiplakat.

1. veebruaril ilmus Eesti Ekspressis Mikk Salu lugu “Kulla RMK, teie asi haiseb!” ja sellele tuginedes võib ära märkida, et kogu tselluloosikombinaadi saaga lehkab veel enne kopa maasse löömist.

Vaidlustamata tehase rajamise positiivset osa, peab nentima, et tegelikult haiseb miljardiinvesteeringus kohe iga asi ja küsimusi tekib pigem juurde, kui kaob, eriti kui Est-Fori juhatuse liige Margus Kohava teatab enesekindlalt: “Tartu vastuseis ei mõjuta tselluloositehase plaane.”

Vaatame põgusalt vaid osasid kahtlaseid kohti kogu saagas läbi ajakirjanduse, alustades Mati Polli rollist projektis. “Polli on üks Est-Fori investoritest ja tema poeg Aadu Polli Est-Fori juhatuse liige. Mati Polli oli mitu aastat ka RMK nõukogu esimees. Ta lahkus sealt 2016. aasta detsembris, samal ajal informeeriti avalikkust tselluloositehase ideest.” (Eesti Ekspress).

Kas riik on üht eraettevõtet RMK kaudu toetades piiridest väljunud?

“Teiseks konfliktikohaks on tingimused, mida RMK Est-Forile pakub. Tehase vastaste sõnul on tingimused Est-Fori jaoks erakordselt soodsad. Kui RMK juhatus tutvustas nõukogule kavatsuste protokolli koostööks Est-Foriga, räägiti selles 560 000 kuupmeetri suurusest paberipuidu aastatarnest Est-Forile.

RMK vaatenurgast on tegu umbes poolega nende vastava sortimendi aastatoodangust. Est-Fori jaoks tähendaks see umbes kuuendiku tarnevajaduse katmist. Samuti oli protokollis kirjas tarnegarantii 15 aastaks, mis on enneolematult soodne,” kirjutas Eesti Ekspress.

“Kui aga RMK-st lekib info Est-Fori, kui Est-For saab lõdva randmega RMK ruumides pressikonverentse pidada ja nipsust ka RMK juhid kohale organiseerida, siis paistab asi välja kehv,” nentis Mikk Salu.

“RMK ja Est-Fori koostööleppel on selged riigiabi tunnused. Kõrvale on jäetud teised metsafirmad. RMK pikaaegne kommunikatsioonijuht Mari-Liis Kitter töötab natuke vähem kui aasta kommunikatsioonibüroos JLP, kes on Est-Fori partner. Asi on seda küsitavam, et üks tselluloositehase võtmeisik, Mati Polli oli veel kuu enne suurtehase projekti avalikustamist RMK nõukogu esimees,” teatab Delfi Ärileht.

“Kui paljudele tundus juba enne, et kavandatavas tehingus on jäme ots arendaja käes, siis lepingu tagamaid lähemalt uurides torkab silma veel üks üllatav nüanss. Nimelt valmistas lepingu ette Est-Fori esindav advokaadibüroo Ellex Raidla. Iseenesest pole midagi kummalist, et lepingu põhja teeb sellest huvitatud pool, aga tähelepanuväärne on, et Ellex Raidla on samal ajal ka RMK nõustaja,” märgib ERR.

Küsimused, küsimused, küsimused…

Kõik sellised kahtlased kohad näitavad, et kogu selle ettevõtmise tausta ei maksa üheski asjas täiel määral usaldada. Küsimusi on veel mitmeid: kust tuleb see miljard investeeringurahasid, kui ruttu loodetakse oma raha tagasi saada, miks pannakse miljard huugama paarisaja kilomeetri kaugusel agressiivse Venemaa piirist, kas need 200 töökohta ikka saavad eestlastele, kui juba praegu kurdetakse Eestis tööjõupuuduse üle, kas meil üldse enam on piisavalt metsa, et seda ise töödeldes väärtustada, ja nii edasi.

Veidi keskkonnamuredest: 2017. aastal Teaduste Akadeemia seminaril “Eesti puidukeemia perspektiivid” esitatud teadlase Virve Sõberi ettekandest selgub, et Emajõgi ega ka selle kaudu Peipsi järv ei suudaks toime tulla reostuse suurenemisega, sest juba praegu on mõlemat hinnatud viie palli skaalal hindega kaks. EL veepoliitika raamdirektiivi kohaselt pidi 2015. aastaks seisund paranema “heaks”, kuid eesmärki ei saavutatud. Tähtaega pikendati 2027. aastani, kuid juba praegu on selge, et ka aastaks 2021 erilist muutust ei toimu. Seega asub tselluloositehas kohe Euroopa Liidu nõuete täitmisele vastu töötama.

Ilus jutt ei välista näruseid tulemusi

Kui Eestis pannakse mingi suurprojekt käima, siis kätt enam ette panna ei saa, samuti on igasuguste uuringute tulemused juba etteennustatavalt positiivsed. Tuletagem meelde, et ka Ernst & Young Baltic tehtud Rail Balticu tasuvusuuringus on leitud tohutusuur 4-miljardiline ohukoht, aga see ei tundu kedagi huvitavat, kuigi uuringufirma eksis kümme korda isegi Eesti vahemaade kilomeetrites. On fakt, et ükski firma ei telli kunagi keskkonnamõjude või tasuvusuuringuid, mis võiksid negatiivse tulemuse anda, sestap on nende kiitev hinnang uuringufirmale ette kinni makstud.

Huvitav on ka asjaolu, et nii Rail Balticu kui ka tselluloositehase puhul on tagalana arvestatud Venemaad, kuigi aastakümnete pikkune segane seis kahe riigi suhetes, Lääne sanktsioonid ja nulltasemel läbikäimine hetkel ei anna optimismiks mingit alust.

Kuigi investorid üritavad tõestada, et uus tehas tuleb võimalikult keskkonnasõbralik, on iga äri aluseks siiski kasum, mürgiste tootmisjäätmete ümbertöötlemise seadmed ja protsess ise on väga kallid — ettevõtted kogu maailmas ei tööta sageli reostavalt mitte seetõttu, et tehnoloogiaid pole, vaid seetõttu, et nende soetamine sööks suure osa kasumist, sestap lepitakse kehvematega. Ega saastavaid ettevõtteid ilmaaegu Kolmanda maailma maadesse kolita, kus kontroll on nõrgem või puudub üldse.

Pole ka teada tehase mõju kinnisvarahindadele, kuid loogiline mõtlemine ütleb, et juba nüüd ei saa ühegi piirkonda jääva kinnisvaraobjekti eest sama hinda, mida sai enne tehase rajamise plaanide avalikustamist.

Reformikad mängus?

Ja lõpetuseks taustauudis Delfilt: “Tselluloositehast kavandavast investorite grupi liikmed on eelmisel aastal parteidele annetanud kokku 13 300 eurot, kogu summa on läinud Reformierakonnale. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) andmetel on Reformierakonda investoritest toetanud kolm inimest: Mati Polli, Kaido Jõeleht ja Peeter Mänd. Neist suurima summa, 4900 eurot annetas Kaamos Grupi omanikeringi kuuluv Kaido Jõeleht. Mati Polli on annetanud 4400 eurot ning Peeter Mänd 4000 eurot. 2016. aastal miljardiinvesteeringuga seotud ärimehed erakondadele annetusi teinud ei ole.”

Nendes annetustes pole midagi ebaseaduslikku ja paljud oravaparteilased on tselluloositehast ka kritiseerinud, kuid valimised on lähenemas ja pole mõtet alahinnata RE oskust kameeleoni kombel tegutseda.

Selliste suurprojektide kohta võiks öelda — kui ettevalmistusfaasis on kasvõi üks ebakõla või vassimine, mis selle protsessi või tulemuse usutavust kõigutab, siis ongi tegu kahtlase projektiga!

Kommentaarid