21.01.2018
AFP_V36EQ
Eesti osalemisse NATO sõjalistes missioonides, millega kaasneb otsene osavõtt sõjategevusest, võib suhtuda kaheti: ühest küljest täidab Eesti sellega liitlaskohustusi ja meie kaitseväelased saavad tõsiseltvõetava sõjalise kogemuse, teisalt aga peame hoolega jälgima, et meid ei kistaks mõttetusse sõjalisse avantüüri ja et see ei nõrgendaks Eesti sõjalist võimekust Venemaa vastu.
Eesti valitsus otsustas detsembri algul toetada kaitseminister Jüri Luige ettepanekut taotleda Riigikogult mandaati Eesti sõjalise panuse suurendamiseks Afganistanis ehk kuni 40 sõjaväelase lähetamiseks sinna üheks aastaks. Eesti kaitseväelased hakkaksid tegutsema Suurbritannia üksuse koosseisus, kus nende ülesandeks on tagada Kabuli piirkonnas kaitset Afganistani julgeolekujõududele väljaõpet pakkuvatele NATO sõduritele. Missioon läheb maksma orienteeruvalt 2,6 miljonit eurot aasta peale eeldusel, et tehnika transpordikulu on võimalik Suurbritanniaga jagada.
Et aga Kabul pole võrreldes Eesti kaitseväelaste eelmise tegevusalaga Helmandi provintsis sugugi rohkem turvaline, näitas laupäeval alanud ja 12 tundi väldanud rünnak Afganistani pealinnas asuvale hotellile Intercontinental. Taliban ründab sageli väikeste üksuste või autopommidega Kabulis asuvaid hotelle, kus peatuvad välismaalased, aga ka Afganistani vägede väljaõppepunkte ja teisi olulisi objekte, mis aga tähendab, et Eesti sõdurid lähevad endiselt eesliinile.
Päris kummaline aga on 19. jaanuaril Postimehes ilmunud uudis “Eesti kaalub osalust terroritõrjeoperatsioonil Põhja-Aafrikas”, millest selgub, et tuleval nädalal oma Prantsusmaa kolleegi Florence Parlyga kohtuv kaitseminister Jüri Luik räägib muuseas võimalusest, et Eesti võiks saata üksuse nende Põhja-Aafrikas toimuvale terroritõrjemissioonile Barkhane. Jutt on missioonist, mis laieneb lisaks Malile ka Burkina Fasosse, Tšaadi, Mauritaaniasse ja Nigerisse. Mõne aja eest ETV “Välisilmas” näidatud dokfilmist “Tundmatu kõrbesõda” selgus paraku, et Prantsusmaa huvi aluseks oma endiste kolooniate vastu pole mitte sedavõrd islamistide tõrjumine (pärast rünnakut Bamakole 2013. aastal lasti neil karistamatult taanduda, kuigi põgenejate kolonni oli võimalik pommitada), kuivõrd Sahara kõrbe alt leitud hiiglaslik, seni veel kasutamata gaasimaardla, ning Pariis soovib selle hõlvamise alguseks seal kindlalt kohal olla. Selleks aga on vajalik islamistide oht, mis seda õigustaks. Kas Eesti lööb siis kaasa Prantsusmaa koloniaalsõdades?
Kogu selles Barkhane-missioonis on veel üks küsitav koht — nimelt on juba mõnda aega Euroopa vasakliberaalsetes ringkondades olnud jutuks immigrantide päästmise operatsioonide laiendamine Vahemerelt Sahara kõrbesse. Teadupärast tulevad paljud Ginea lahe äärsetest maadest teele asunud neegrid Liibüa suunas läbi kõrbealade, kus inimsmugeldajad neid veoautodega edasi veavad. Inimõiguslased on juba ammugi viidanud sellele, et Sahara kõrbes hukkub immigrante märgatavalt rohkem kui Vahemerel. Kas kõnealune sõjaline missioon ei keskendu mitte nende päästmisele? Siis võime ühel päeval kogeda, et neegreid tuuakse Euroopasse lausa sõjaväetranspordilennukitega — Merkeli, Junckeri ja Macroni Euroopas on see pigem usutav kui küsitav.
Tulles tagasi Afganistani juurde on paslik meenutada tõdemust, et seda maad pole keegi suutnud oma kontrolli alla saada. Britid pidasid afgaanide vastu kolm koloniaalsõda, Nõukogude Liidu sõjaline avantüür aastatel 1979-1989 sai impeeriumi lõpu alguseks ja pole mingit alust arvata, et ka NATO suudab Afganistani muuta õitsvaks demokraatlikuks riigiks – Lääne-tüüpi demokraatia pole sellele idamaisele maale lihtsalt omane, afgaanid on sündinud sõjamehed ja relvis võõras on neile lihtsalt vaenlane.
“Eesti ei peaks enam sõdureid Afganistani saatma. Me oleme seal olnud ja oma vereohvrid kandnud. Me asume geopoliitilisel murdejoonel, kus Venemaa omab hiiglaslikku ülekaalu nii meie kui NATO kiirreageerimisvõimekusega võrreldes,” ütles riigikaitsekomisjoni aseesimees Mart Helme eelmise aasta augustis Postimehele. Ta märkis, et saata sõdurid Afganistani olukorras, kus Venemaa korraldab meie piiride vahetus läheduses suurõppusi, loob uusi löögiüksusi ja moderniseerib oma relvajõude, on lihtsalt rumalus. Mart Helme meenutas ka Gruusiat, kelle eliitüksus ei jõudnudki Vene-Gruusia sõja lõpuks missioonilt koju oma maad kaitsma. “Demokraatliku riigikorra sisseseadmine Afganistanis? On ebaõnnestunud ja ebaõnnestub jätkuvalt. Võitlus terrorismi vastu? On ebaõnnestunud ja ebaõnnestub jätkuvalt,” ütles ta.
Siit jõuamegi küsimuseni, et mis hetkest muutub liitlaskohustuste täitmine sõjaliseks avantüüriks? Maailmas toimub praegu kümneid sõjalisi ja rahuvalveoperatsioone nii NATO, ÜRO kui ka Euroopa Liidu egiidi all ja kõigis neis ei saa Eesti juba puhtalt füüsiliselt kaasa lüüa. Oma hea sõjalise väljaõppega mehi on tarvis ka Eestis, juhuks kui suurõppus Zapad kasvab üle agressiooniks Zapad. Eesti peaks hoolega valima neid missioone, milles kaasa lüüa, seda enam, et lisaks meie noorte meeste hukkumisele on teisigi ohte — väidetavalt on ka Eesti ISIS-e “mustas nimekirjas” kui Iraagi invasioonist osavõtja. Kuivõrd islamiterrorism nihkub meie piiridele aina lähemale ning valitsus toob aina uusi immigrante sisse, siis võime ka meie peagi pühasõdalaste märklauaks osutuda.
Foto: AFP/Scanpix