03.09.2016
CAM01466
2. ja 3. septembril toimus Eestimaa keskmes Põltsamaal Mihklilaat. Aasta tagasi Põltsamaa Ametikooli kaotanud väikelinn ei sumisenud enam tavapärases noortele omases rütmis, nagu linn seda aastakümneid harjunud nägema. Tänavad tunnevad puudust neist sagivatest noortest, kes varem lisasid linnapilti nooruslikku särtsakust. Kohaliku gümnaasiumi õpilastel on linna peale aina vähem asja ning noored redutavad enamasti kodudes arvutite taga, kaaludes ülikooli astumist ja välismaale lahkumist, mistõttu linn tundub üldse mitme astme võrra vanemana. Põltsamaal puudub vist perekond, kellel mõni liige ei viibiks või planeeriks võõrsile minna. Nõnda on siin meie elu korraldanud riik.
Mihklilaadalt ei puudunud Konservatiivse Rahvaerakonna Jõgevamaa esindus. Kohalik rahvas tahab südant puistata, tahab kellelegi kurta elumuredest, tahab lõdvestada oma pingul närve. Eriti nüüd, kus korduma kippus küsimus: “Kes saab presidendiks?”, piirkonna ääremaalt tulnud rahvalt aga: “Kuidas hakkame elama pärast haldusreformi?”
Tõsi ta on: laadale saabusid inimesed peamiselt Imaverest, Kolga-Jaanist, Kõost, Pajusist, Puurmanist, Võhmast ning muidugi Põltsamaa vallast ja linnast ehk just neist piirkondadest, mille ühe variandina pakub haldusreform ühinemist ühiseks vallaks ümber tõmbekeskuse Põltsamaa. Uue valla suurus oleks 1551 km2 ja elanike arv 15 000. Teisel juhul jääksid uuest vallast välja Võhma linn ja Kolga-Jaani vald, kuid uus vald liiguks piirkonnana ikkagi Mulgimaa alla. Jõgevamaal polevat seda perspektiivi, mida pakub Viljandimaa – nii väidavad ametnikud. Irooniat kasutades võiks rõõmustada, et uues loodavas vallas on olemas vähemalt Lustivere hooldekodu, kuid sinnamaani tuleb ka kuidagi ära elada. Kust leida rahalisi vahendeid ääremaadele, et tulevikus ei korduks Piirisaare valla juhtum, kus kerjatakse Eesti rahvalt annetusi saare tuletõrje veevõtu hoidla rekonstrueerimiseks ning päästetehnika uuendamiseks ja riigi rehnuti kohaselt piisab tuletõrje auto saabumiseks õnnetuspaigale ühest tunnist küllalt?
Riigi Haldusreform peaks sisuliselt koosnema kahest osast: territoriaal ehk haldusmuudatuste osa ning omavalitsuste elukorralduste muudatuste osa. Esimene puudutab valdade materiaalseid varasid, mis asuvad nende territooriumil, sealhulgas vesi, maad ja metsad. Teine osa puudutab nii omavalitsuste õigusi kui ka vähemräägitut ehk inimlikku faktorit, kus kohalikel on õigus otsustada selle üle, mil viisil ning kui kaugel hakkavad toimima näiteks kooli- ja huvihariduse teenus, sotsiaalteenuste ja perearsti keskus, panga – ja postitehingud, ühistransport, missugune saab olema inimesi kaasav omavalitsuse valitsemismudel või kuidas üldse ääremaal ellu jääda? Kas külateede jaoks ikka jätkub rahalisi vahendeid ning kas need ka lumest puhastatakse? Kas võib juhtuda, et inimesed jäetakse looduse meelevalda, sest teenused aina kaugenevad ääremaade elanikest. Kas ka kaugemad piirkonnad saavad omavalitsustes esindatud, jne? Elu maal ei saa sõltuda ühekordsest Brüsseli vallasandi toetusest, vaid see peab arenema ise – muidugi kui riik külade väljasuretamise asemel aitaks kaasa iseseisvat maaelu toetava infrastruktuuri rajamisega.
Neid valdasid on ligi 30, kes loodetavasti elavad siiralt kaasa kohalike elanike eelkirjeldatud muredele ning kes on tellitud õiguslike analüüside põhjal pöördunud riigikohtu poole, et haldusreformi seadus kehtetuks tunnistada. Eesti ääremaastumist saab aga ühe laadalise sõnastuses õige lihtsalt vältida. Kuna ees seisab presidendi valimine, siis kõne all on vaid kaks valikut: Eesti Vabariigi kohene Brüsseli oblastiks kuulutamine või valik selle põhiseadusliku järjepidevuse kestmise tagamisest.
Küsimusele “Kes siis saab presidendiks?” vastas enamus laadalisi ise: “Loodame Mardi peale!”. Teiseks jäeti Mailis ja kolmandaks Siim. EKRE telgi külastajatele jagati ligi 700 “Konservatiivide Vaba Sõna” ja sadu tikutoose, mille etiketile oli trükitud tuntud foto kirjaga: “Mart Helme presidendiks!”
Olev Teder, Antonina Vahi, Erich Saarik, Eve Miljand