Jõuetu riik tahab inimesi juhilubade äravõtmisega seaduskuulelikuks muuta — kas lubada?

Juhilubade taotlemine

Karistus peab demokraatlikus ühiskonnas tehtuga igati tasakaalus olema ega tohi näidata seadusandliku ja täitevvõimu jõuetust.

Eesti ühiskonnas ja õigusruumis levib üha sagedamini üleskutse kasutada karistusena juhilubade äravõtmist või koguni välisreiside piiramist, mida ei saa paraku aktsepteerida — survemeetodid peavad toetuma senistele tsiviil- või kriminaalõiguslike karistustele alates trahvist ja ühiskondlikust tööst kuni vanglakaristuseni.

Kaitseressursside amet võtaks ajateenistusest kõrvalehoidjatelt juhiloa. “Trahv ei muuda ajateenistusest kõrvalehoidja käitumist ning selle asemel tuleks temalt ära võtta autojuhi või muu riigi välja antud luba,” arvab kaitseressursside amet, kes vastava eelnõu riigikaitsekomisjoni viis. Riigikohus peab sellist abinõu küsitavaks, vahendab ERR.

Juhiloa äravõtmist on karistusena pakutud ka näiteks meestele, kes perest eraldi elades ei maksa lastele elatisraha. Selles kontekstis on säärane ettepanek eriti absurdne, sest see võib mehelt võtta võimaluse üldse teenida, et kohtulikult väljamõistetud raha ära maksta — liiga palju ameteid on seotud juhilubade olemasoluga.

Samas ei pruugi juhiloa äravõtmine tähendada seda, et inimene lõpetab rooli istumise — politsei tabab pidevalt juhtimisõiguseta inimesi, mis näitab, et hoolimatus pere suhtes võib sageli käia käsikäes üldise hoolimatu suhtumisega seadustesse ja ka juhiloata jäetud inimese võib peagi taas roolist leida. Nii jõuamegi taas tagasi trahvide ja vangistuste juurde, mida määratakse loata sõidu eest. Kui aga juhiloa peatamine sõitmist ei takista, töö tegemist ehk siis juhilubadega seotud töökoha leidmist aga küll, jõuame taas olukorda, kus patustanud inimene ei saa meelt parandades oma kohustuste täitmiseks raha teenida.

Kindlasti ei tohiks võimalike äravõetavate dokumentide hulka kuuluda pass või ID-kaart, küll aga võiks sel puhul kasutada jahi- või kalastusloa ajutist peatamist, kui see pole seotud elatise teenimisega. Selle aga muudab absurdseks eeldus, et keegi ametnik peab hakkama otsustama, millise riigi antud loa äravõtmist on paslik seaduse täitmise tagamiseks kasutada — varasemate kogemuste põhjal otsustades tuleb Eesti seadusruumis sellest vaid üks uus ja suur segadus.

Kui senised survevahendid ei muuda inimeste suhtumist ja minna tuleb asjade kallale, millega teenitakse elatist või korraldatakse igapäevaelu, siis on riigisiseselt miski väga mäda. Kas me ei jõua siin mitte riigi ja rahva, võimu ja ühiskonna võõrandumiseni, kus võimuladvikus lokkav JOKK-süsteemitamine, vastutamatus, suuremõõtmeline ja karistamatu korruptsioon ning minnalaskmine on jõudnud juba kogu ühiskonda seestpoolt närima hakata?

Kommentaarid