Mart Helme: Kõiki kõnetav kultuur sünnib hõimutundest

Uued Uudised avaldab Mart Helme vastulause minister Indrek Saare süüdistustele, nagu oleks Helme erakonna kongressil rünnanud eesti kultuuri. Postimees jättis Helme vastulause avaldamata.

Kultuuriametnikud paugutavad. Sedapuhku minu pihta, väites, nagu oleksin ma „rünnanud Eesti kultuuri“. Milles minu „rünnak“ siis seisneb? Ütluses, et viimase kahekümne viie aasta jooksul on meie rahvuslikud kultuurialased saavutused olnud tagasihoidlikud. Paugutajad jätavad muidugi mainimata, et ma selgitasin ka, miks – sest suurem osa meie kultuurieliidist on lahkunud rahvuslikult vundamendilt ja seni, kuni nad oma jalgu taas sellele ei toeta, ei anna nad ka lisaväärtust meie rahvuslikule kultuurile ega muutu tõeliseks rahvuslikuks eliidiks, nagu nad olid seda okupatsiooniperioodil ja laulva revolutsiooni ajal. See täpsustus on vajalik, aga sellest hoidutakse, sest see nulliks kõik need solvunud poosid, mis minu ründajad sisse on võtnud.

Mida nad vastuseks ütlevad? Et meie kultuur elab läbi enneolematut õitsengut ja loetlevad kõigepealt meie heliloojaid ja dirigente: Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Veljo Tormis ja Järvide dünastia. Täiesti nõus. Ainult et, kui Tormis välja arvata, siis on nad kõik pärit nõukogude ajast ja veetnud arvestatava osa oma viljakast elust mujal maailmas, kaugemal Eesti vaesusest ja meid juba üheksakümnendate aastate lõpust ahistavast eestlust häbistavast ajupesust, mida Eesti poliitikas esindab ehedalt ka kultuuriminister Indrek Saar oma parteiga.

Ja pange nüüd tähele: need inimesed on tänase päevani veel meie, Eesti heliloojad mitte karjäärihimust, vaid üksnes sügavast rahvustundest. Soovist anda oma looming mitte üksnes kogu maailmale, vaid selle sees ka oma väikesele hõimule, eesti rahvale Ja just see on asjaolu, millele ma oma erakonna kongressil peetud kõnes kultuurist rääkides tähelepanu juhtisin. Muu hulgas, kui mitme erakonna kongressil niisugusel „ebaolulisel“ teemal nagu rahvuskultuur üldse sõna võetakse? Selge on ka see, et ilma kivi viskamata seisvat vett lainetama ei pane.

Ent räägiks muusikutest veel. Me koolitame suurepäraste eeldustega lauljaid ja pillimehi. Aga kus on meie aja Georg Otsad, Anu Kaalud ja Margarita Voitesed? Selle küsimuse küsimine ei tähenda, et neid ei ole. Nad on olemas. Aga enamasti välismaal! Meie kuuleme neid oma lavadel siis, kui koduigatsus, rahvustunne ja Aivar Mäe geniaalsed administreerimisoskused nad mõneks ajaks koju toovad. Eesti riigil ja tema poliitbürokraatidest ministritel pole selle kõige juures praktiliselt mitte mingit rolli. Kodukultuuri rikastavad need interpreedid pisteliselt.

Kirjanikega on sama lugu mis heliloojategagi: nad liigutavad inimeste südameid üksnes siis, kui nad räägivad rahvuslikult aluspõhjalt. Nagu A. H. Tammsaare. Või Karl Ristikivi. Näitavad meile meie sisemist peegeldust. Jah, Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita teevad seda. Ent – on see piisav, et rääkida kirjanduse kuldajastust? Pole kahtlust, et kirjutajaid on meil palju, kuid produktsioon, kvaliteet ja kõnetamisvõime on eraldi kategooriad.

Muide, kui meie kultuur nii väga õitseb, siis miks on ajalehest Sirp saanud mõnetuhande eksemplarine nišiväljaanne? Miks on meie raamatute tiraažid, mis inimpõlv tagasi küündisid kümnete tuhandete eksemplarideni, nüüd vaid mõnesajalised? Miks meie väärtperioodikat nagu Looming, Loomingu Raamatukogu, Keel ja Kirjandus, Akadeemia tavatarbija ilmselt aastate kaupa isegi kätte ei võta, lugemisest rääkimata? Vaatamata sellele, et Eesti on – tõenäoliselt inertsist – üks suurema kultuuritarbimisega riike Euroopas, näitavad uuringud, et kultuuritarbimine Eestis väheneb. Kui rääkida kujutavast kunstist, siis viimase veerandsaja aastaga ei ole meil ette näidata uusi Nikolai Triike, Konrad Mägisid ega Ado Vabbesid. Lihtsalt ei ole. Minister võiks nende küsimuste üle mõelda.

Ajaloolasena olen väga murelik ka meie rahvusteaduste masendava alarahastatuse ja neid pärssiva ideoloogilise surve pärast. Lõppude lõpuks – miks peab soomlane Martti Turtola kirjutama meile Konstantin Pätsi eluloo? Kus on meie põhjalikel arhiiviuuringutel põhinevad käsitlused nii vapsidest kui Eesti-Saksa või Eesti-Inglise suhetest kahe maailmasõja vahel? Keskajast, Rootsi ajast ja tsaari ajast rääkimata. Või ootame, et siingi soomlased meile appi tuleks? Või pöördume hoopis venelaste poole, neil rohkem arhiive käes kui meil?

Olen ülikriitiline ka rahvakunsti vähese toetamise ja rahastamise osas. Ärme räägime ainult Viljandi pärimusmuusika aidast. See on tore asi, aga ei ulatu igasse Eesti külla ja väikelinna. Just seal elab aga ehe rahvakunst, mida on paraku järjekindlalt räsinud nii krooniline alarahastatus kui ka paljud kultuurikeskused masendavateks tondilossideks muutnud ääremaastumine.

See on inimeste sügav rahvustunne ja isetegemise rõõm, et nad kõige selle kiuste tuhandete kaupa laulu- ja rahvatantsupidudele kogunevad. Nad tegid seda siis, kui meie maad valitsesid tsaarid, tegid siis, kui valitsesid komissarid ja teevad seda ka nüüd. Nad teevad seda, sest on eestlased ja neid ei huvita, kas ministriks on Saar, Kuusk või Mänd. Nad teevad seda meie nõmeda projektipõhise rahastamisele vaatamata.

Ministrid ja kultuuriametnikud võiksid mõista: üksnes ürgsest hõimutundest saab sündida ka sügav ja kõiki kõnetav kõrgkultuur. Värvise tagumikuga lõuendile istuda oskab igaüks.

Mart Helme

Foto: Scanpix

Kommentaarid