Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Muusik Indrek Kalda: elame kõikelubatavuse ajastul, kus iga vits peab ennast puuks

-
28.04.2018
Indrek Kalda
© Margus Ansu/Postimees

Indrek Kalda on eesti muusik, kes mängib ansamblites Justament, Lindpriid ja Kaunimate Aastate Vennaskond, varem on osalenud ka kollektiivides Kukerpillid ja Jäääär. Aastast 2013 musitseerib ta koos oma poja Paul Kristjan Kaldaga.

2013. aastal astus Kalda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmeks. 2017. aasta kohalikel valimistel sai ta 588 häält ning osutus valituks Tartu linnavolikogu liikmeks. Ta räägib Uute Uudiste kaudu, milline on tema nägemus Eestimaa elust.

“Alustaks sellest, et minul on Eestis väga hea elada ja olen rahul sellise eluga, mille ise endale suudan või tahan võimaldada, või mida väärt olen. Ei võistle selles, kellel oli vene ajal parem elu ja kellel praegu kehvem või kellel halvem tervis.

Asi on põhiliselt selles, et aeg muutub nii kiiresti, et kõneldes soovunelmatest riigikorralduses 1988. aastal, siis täna võib see arvamus kõlada sel ajal sündinuile kitsarinnalise natsismina — seda on tundagi ja mitte ainult noorte hulgas, vaid ka tol ajal laulukaare all seisnute puhul. Imelik, kuid nii on. Eks palju sõltub inimeste arvamuse kujundamine ka rahvusringhäälingu tegevusest.

Kultuuripoliitikas domineerib meil peasuund ning presidendi suund ehk multikultuuripoliitika. EV 100 märke ja lippe on kõikjal näha. Ka sellistes paikades, kuhu isegi lipp ei sobiks. Aga mis mõte sel on? Millist riiklust või siis rahvuslust kannaks WC pott? Jutt käib ju kodakondsuspõhisest rahvusest. Mis asi see on? Oli juba NSVL. Teame, nägime, elasime.

Sallivus. Mis mõttes, kuhu maani? Ühel hetkel inimesed enam üksteise keelest ja meelest aru ei saa, ja ongi veri väljas. On olnud juba ja küllap kordub. Kellele on see kasulik ja vajalik? Igatahes mitte ühele rahumeelsele ja väga väikesele rahvale, keda võiks juba kaitsma asuda mõne loomaliigi asemel, keda kusagil, kus sobivamad elutingimused, on küllaga.

Eks see vene keele pealetung on ju meeles. Täna on inglise keel ja tundub, et see võtab võimust kiiremini. Eurolauluga on ju selge — see on üks teleshow, kus esitatakse laul, mis tänaseks on vaid osa kogu värgist. Osalejatel on hea võimalus end suure publiku ees näidata ja kui vaatajaid kordades rohkem, võib ju tekkida sponsor, kes võimaldab 100-meetrise kleidi, kui ülekantud tähendust nii kasutada. Loojatele äri ja töö. Nii on. Väikese seltskonna asi ja las olla.

Indrek Kalda

Suurem asi on hümniga. Nagu näha, üritatakse seda nudida, ja mitte ainult meil. Las olla seadusega kaitstud lipp, vapp ja hümn. Miks mitte. Siis on vihkajatel pisutki keerulisem sümboleid retsida ja mõnitada.

Ise muudkui toimetan oma talumajas Võrumaal, käin esinemas ja nii juba üle 40 aasta. Praegu on tuur Kaunimate Aastate Vennaskonnaga. 25 kontserti jutti ja siis juba rahulikumalt edasi, erinevates žanrites. Eks juttu jätkuks pikemaks, kuid praegu nii ja elagu Eesti!

Kultuuriloost veel niipalju, et saaks vōrrelda praeguse metsatööga. Vanad mastipuud langevad vōi langetatakse ja asemele tärkab vōsa. Kõigekiitmise, vōrdsuse ja kõikelubatavuse ajastul peab iga vits ennast puuks…”