“Räägime asjast II”: kui Krimmi eestlasi aidata ei tohi, siis miks Jaanilinna sõita tohib?

Narva ja JaanilinnNarva ja Jaanilinn
Saate “Räägime asjast” järgmise teemana võtsid Mart ja Martin Helme ning Jaak Madison ette tselluloositehase teema, kuid algatuseks tuli jutuks siiski meedia erapooliklikkus ühe Jaak Madisoni algatuse suhtes.

Nimelt alustas Jaak Madison raha kogumist Krimmi eestlastele, et aidata neil remontida Krasnodarka külas asuvat Eesti Tare, kus käib koos ka rahvalaulu- ja tantsuansambel Rukkilill. Varem aitas neid ka Eesti riik, aga pärast seda, kui Venemaa Krimmi hõivas, pole neid toetatud. “Riik on võtnud seisukoha, et Krimm on okupeeritud ja neid ei saa toetada, see on bürokraatlikult raske ja seega lihtsalt lõpetame,” märkis Jaak Madison.

Asi läks naljakaks siis, kui IRL-i taustaga “äraostmatu” Marko Mihkelson postitas FB-s arvamuse, et selle abistamisega justkui tunnustatakse okupatsiooni. Mart Helme tuletas meelde 1991. aastat, kui Ants Paju korraldas selle, et sõjakeerises Abhaasiast toodi ära kaks lennukitäit sealseid eestlasi. Ka siis pidas Gruusia valitsus seda okupatsiooni tunnustamiseks. “Kas me oleks pidanud nad sinna jätma?” küsib Helme nüüd.

Jaak Madison ütles, et Mihkelsoni loogika järgi ei tohiks ka üle piiri Venemaale minna, sest Ivangorodi sõites tunnistab eestlane Jaanilinna okupatsiooni. Martin Helme lisas, et Krimmi eestlaste toetamise asemel leiti põhjus EKRE-t rünnata. Saates osalejad meenutasid, et Marko Mihkelson ise oli enne Krimmi okupeerimist suur Venemaaga viisavabaduse toetaja ning on ka üks IRL rahvusvaenuliku poliitika algataja, kuigi enam selle liige pole.

Igal juhul lubab Jaak Madison asja lõpuni viia, sest Ukrainas valitseb tohutu vaesus ja sealsed eestlased saaksid juba praeguseks kokku saadud 800 euroga remondi ära teha, sest materjalid on seal odavad, töö tohib ise ära teha ja puuduvad EL-i tobedad regulatsioonid.

Mis aga puutub tselluloositehasesse, siis Martin Helme sõnul EKRE alles kujundab oma seisukohta ja kui asja sisu endale selgeks tehakse, tuleb ka seisukohavõtt. Igal juhul ei toeta erakond uuringute lõpetamist, sest Eesti vajab häid töökohti ja metsa väärtustavat tööstust. Kuid enne otsustamist tuleb riskid selgeks teha.

Mart Helme sõnul on raskus selles, et tehas tuleks ülalpool Tartut, mis tähendab, et tuuled ja jõevool kannaks võimaliku reostuse ülikoolilinna. Samuti tuleb Peipsi kalurite ekspordikalast suurem osa Emajõest. “Kõik komponendid tuleb läbi mõelda ja kui asukoht ei sobi, siis tuleb tehas rajada teise kohta,” ütles ta, lisades, et selgeks peab tegema ka selle, kui hullud on asjad Eesti metsaga.

Väidetavalt peaks tehas kasutama võsa ja metsaraidel tekkivat peenmaterjali ning osa toormest tuuakse Lätist, Leedust ja Valgevenest. Martin Helme sõnul on tootmistehnoloogiaid mitmesuguseid ja tehas ei pea tingimata suure jõe ääres asuma. Tema näeb kolme küsimärki, millest juba ühe tõeksosutumisel tuleks projektist loobuda.

Esiteks loodusreostus, selle ulatus ja võimalik pöördumatus – näiteks Rail Baltic reostaks pool Eestit pöördumatult, tselluloositehases aga toimuvad lisaks keemilised protsessid ja pole selge, kas seal võiks ohu korral taastumine üldse võimalikuks osutuda.

Teiseks murekohaks on see, et kuigi tegu on erainvestoriga, siis kas ei tule RMK-ga sõlmitud pikaajalise lepingu kaudu siiski mingeid riske Eesti maksumaksjale? Siinkohal märkisid saates osalejad, et tehase lobby-tööd on teinud IRL-i liikmed Siim Kiisler ja Marko Pomerants, kellest viimane oli ka hümniseaduse tapja.

Kolmas ja eriti oluline küsimus on see, kes tehast ehitama hakkavad – juba praegu on Eestis kümneid tuhandeid ukrainlastest võõrtöölisi, kes võivad ajutiste asemel alalisteks jäädagi. Juba 2016. aastal toodi Eestisse 7000 Ukraina võõrtöölist, mullu see arv kahekordistus. Kaheldav ongi see, kas oma tööjõuga hakkama saadakse, samuti ei tundu, et koju tahetakse tuua Kalevipoegi Soomest. Martin Helme nendib, et Tallinnas ei saa enam vene keeleta hakkama.

“Väidetavalt on tehase rajaja Eesti kapital, aga neilgi on omad investeerijad ja pole teada, kas plaaniks on ehitada ukrainlastega ja müüa siis tehas hiinlastele – aga sel juhul ehitagu kas Ukrainasse või Hiinasse,” lausus Martin Helme. Ta tõi seejuures ära ka tehase plussid uute Eesti töökohtade näol, meie metsaomanike võimaluse puitu müüa, ekspordivõimekuse kasvu ning regionaalpoliitiliselt töökohad väljaspool Tallinnat.

“Me pole hetkel tehase poolt ega vastu, me tahame kõigepealt asja endale selgeks teha,” lõpetas Martin Helme.

Kommentaarid