04.03.2018
Vene sõjatehnika
Saate “Räägime asjast” viimase teemana võtsid Martin ja Mart Helme jutuks Venemaa presidendi Vladimir Putini kroonimiseelse mammutkõne, mis Martini hinnangul oli bütsantslik ja pidi maailma paika panema.
Mart Helme juhtis tähelepanu sellele, et Putin ei pidanud kõnet mitte Kremlis, vaid Maneeži näitusesaalis, ja see oli tagamõttega: Vene eliidile, diplomaatidele ja sõjalistele atašeedele demonstreeriti suurel ekraanil riigi sõjalist võimsust. Põhjuseks aga on see, et venelased said Süürias ameeriklastelt korralikult tappa, kaotades sadu sõdureid, mis tänapäeva sõjas on suur kaotus.
Helme sõnul uuritakse USA armees iga sõduri kaotuse puhul asjaolusid eraldi, aga venelastel pole see nii oluline. “Seekord oli aga lüüasaamine tõsine ning neil oli vaja sisse- ja väljapoole näidata, et selliseid asju juhtub, aga me oleme võimsad ja meiega nalja ei tehta,” selgitas ta.
Putini kõne oli pikem kui tavaliselt, palju kiideti Venemaa majandust ja seda, kuidas sanktsioonid on selle arengule kaasa aidanud. Martin Helme aga tõi välja, et Venemaalt on tohutult investeeringuid välja voolanud ja keskklass on tuntavalt vaesunud.
Mart Helme osundas sellele, kuidas venelased näitasid, et on uuemat relvastust välja töötanud, näiteks on neil nüüd olemas tuumaallveedroonid. Putini sõnum oli, et vaenlasele antakse täie rauaga, mida võiks ka blufiks pidada, kuid Helme sõnul on üks raskendav moment see, et nii USA kui Venemaa on teinud olulise muudatuse oma tuumastrateegias.
Kui varem räägiti räägiti heidutuse puhul linnade ründamisest ballistiliste rakettidega, siis praegu käib jutt konventsionaalsest sõjast taktikalise tuumarelvaga ja rõhk on täppislöökidel. See aga tähendab, et taktikalisi rakette võidakse kasutada ka tavasõjas, näiteks Süürias.
Mart Helme sõnul pole venelastel täppistehnika eriti tasemel, kuid nad arendavad seda jõudsalt ja meile on väga ohtlik täppisrünnak kübersõjas, millega võetakse maha sidesüsteemid. Putini kõne näitas, et valulävi on seal kõvasti madalamaks vajunud.
Martin Helme iseloomustas venelasi nii, et nad annavad kõigepealt vastu vahtimist ja alles siis hakkavad rääkima, seega tuleb ka nendega vastavalt käituda. Mis aga puutub Venemaa sõjatehnikasse, siis näiteks tankid on neil tasemel, aga idanaabrid pole massitootmiseks võimelised, laeks on üksikud partiid.
Süürias aga on venelased aidanud Assadil vastased kaugemale suruda, USA on Trumpi ajal hakanud toetama vähemfanaatilisi grupeeringuid, näiteks kurde, mis aga on ameeriklased ajanud tülli NATO ühe sõjaliselt võimsaima riigi Türgiga.
Mart Helme teada toetab kurde ka Iraan, kes ise ei saa venelastega läbi – seega kehtib sealmail keeruline situatsioon, kus “minu liitlane on ka minu vaenlase liitlane”. Asja teeb ohtlikuks ka kolme tuumariigi olemasolu piirkonnas – need on Iisrael, Pakistan ja tuumavõimekuse lävel asuv Iraan, kellel on ka Põhja-Korealt ja Venemaalt saadud kanderaketid, kuid nad pole neid veel katsetada saanud.
Martin Helme arvates on Iraani puhul ohtlik see, et sealt võib tuumakohver sattuda ka mitteriiklike struktuuride, näiteks Hezbollah kätte ja kui siis kusagil pauk käib, ei osata kellelegi isegi vastulööki anda.
Oht seisneb ka selles, et alliansi liige Türgi on hakanud sõbrustama Venemaaga, samas kui NATO pole enam see, mis ta oli Eesti ühinedes: Saksamaa on sõjaväe sisuliselt kaotanud, britid oma armee eelarvetekärbetega laiali saaatnud, prantslased ei osale NATO töös juba 1960. aastatest, seega on alliansist eemalduv Türgi ainus arvestatav sõjaline jõud.