Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Reporteritund: kas piisab eestlase nimetusest või peab ka keelt ja kultuuri edasi kandma?

-
23.02.2018
Kalevipoeg
© Margus Ansu/Postimees

Neljapäevases Vikerraadio “Reporteritunnis” joonestus teravalt välja Krista Aru ja Yoko Alenderi soov defineerida eestlase mõistet paljalt enda eestlaseks pidamise kaudu, EKRE-t esindanud Jaak Madison pidas seevastu oluliseks seda, et ennast eestlaseks pidav inimene kannaks keelt ja kultuuri ka edasi.

Saates tuli jutuks eesti rahva, keele ja kultuuri tulevik järgmise 100 aasta perspektiivis ning selle üle arutlesid EKRE-st Jaak Madison, Reformierakonna esindaja Yoko Alender ja Vabaerakonna liige Krista Aru, Eesti sajandale sünnipäevale pühendatud saadet juhtis Mirko Ojakivi.

Saatejuht uuris Jaak Madisonilt, kas eesti kultuuri ohustavad pigem välistegurid või meie ise ning sai vastuseks, et neid kahte ei saa lahus hoida. Jaak Madison nimetas üheks ohuks Eesti ühiskonna lõhestatust, kus teised kogukonnad on eestlaste omast ära lõigatud. Ta lisas, et eesti rahva jätkusuutlikkus peitub demograafilise olukorra parandamises ehk siis lastes, et eestlased oleks rahvusena alles ka 200. sünnipäeval. Teiseks momendina nimetas ta tugeva rahvusriigi säilimist, mis tagaks selle, et iga aasta 24. veebruaril tähistataks ikka ja jälle iseseisvuspäeva. Kolmanda probleemina esitas Madison selle, et ka siseriigiliselt on ühiskonnas olemas grupid, kes töötavad eestluse vastu.

Mirko Ojakivi küsimusele, kas kultuur peaks olema isetekkeline või peaks riik selle arenguid ka suunama, vastas Jaak Madison, et kultuur on kahtlemata ajas muutuv ja seda ei saa kivisse raiuda, kuid saab toetada kultuuri säilimist, sest see ei püsi iseeneses. Ta tõi positiivsete näidetena laulu- ja tantsupeo ning Arvo Pärdi loomingu. Raha jaotamise kohta kultuurile arvas Madison, et tema pole selle otsustaja, seda peaks tegema spetsialistidest koosnev kultuurinõukogu, kuid Sirbi, Müürilehe ja NO99 rahastamist maksumaksja raha eest peab ta valeks, sest need on hüppelaud kosmopoliitse kultuuri propageerimiseks ja edendamiseks.

Rahastamise osas selgitas EKRE esindaja, et laulupeo alleshoidmiseks on vaja dirigente ja nende õpetamist saab riik toetada, ning kui VAT teater loob tüki “Sirgu Eesti”, siis on neil vaja raha kasvõi selle etenduse ilmumise ja sõnumi teadvustamiseks rahvale. Yoko Alender ründas taas hümniseadust just selle väidetavalt sunduslikust küljest ja Jaak Madison oli sunnitud üle rääkima, et meie lipul ja vapil on juba seadusega kaitstud kasutamisnormid ning eelnõu vastased on asunud häbimärgistama soovi samal moel ka hümni kaitsta. Ta täpsustas, et hümniseaduse aluseks olid jaanuaris meedia kaudu toimunud võimsad rünnakud hümni muutmiseks ja ka see on üks siseriiklikest ohtudest eestlusele.

Kuivõrd nii Krista Aru kui Yoko Alender rõhusid sellele, et hümni puhul peab ikkagi rahvast usaldama ja EKRE soovib hümnile monopoli kehtestada, märkis Jaak Madison, usaldusel peab olema kaitse, et seda ei kasutataks nii, nagu 1939.-1940. aastatel ning rõhutas, et keegi ei ole keelanud hümni omaette laulmast või seda omal moel tegemast — näiteks tõrvikurongkäigu järel esitab seda Brad Jurjens omas tõlgenduses. Edasi aga mindi eesti keele olukorra juurde, sest saatejuhi sõnul on Eestis juba raske kaitsta emakeeles doktoritööd ja see surve on ka magistrikaitses.

Jaak Madison nentis, et vaadates eestlaste arvu vähenemist ja seda, kuidas endise Nõukogude Liidu aladelt tuleb siinsesse vene keskkonda inimesi juurde, tõuseb eesti keele roll haridussüsteemis eriti teravalt esile. “Eesti keel tuleb tõsta seisundisse, et ka venekeelsest ruumist kasvaks peale eesti keele ja kultuuriga seotud põlvkond, samuti see, et suureneks eesti keele esindatus kõrgõppes, eriti doktoritööde kaitsmisel,” selgitas ta, pidades suureks ohuks seda, et Eestisse meelitatakse raha nimel õppima tudengeid vaid inglise keeles.

EKRE esindaja leidis, et eesti keelel peab olema riigikeele staatuse ülimuslikkus, mis tähendab, et väike rahvas ei saa eksperimenteerida teise riigikeelega, vaid teise emakeelega noored peavad ära õppima meie keele ning sulanduma eestikeelsesse ühiskonda. Selleks tuleb lõpetada kahe kogukonna vastandamine  ning luua olukord, kus vene või mõne teise keelega lapsed õpivad emakeelt kodus, koolis aga õpitakse eesti keeles, et nad saaksid paremini tööturul konkureerida ja saada paremat positsiooni ühiskonnas.

Naastes veel kord kultuuri rahastamise juurde ütles Jaak Madison, et lisaks Krista Aru ja Yoko Alenderi nimetatud kindlatele kultuuriobjektidele on eesti kultuuri kindlasti toetada ka väljaspool Tallinnat ja Tartut ehk maapiirkondades, samuti ka välis-Eesti kogukondades, näiteks okupeeritud Krimmis.

Saate lõpuks kerkis esile suurim vastuolude allikas: kes on eestlane täna ja aastal 2118. Nii Vabaerakonna kui oravapartei esindajad raiusid raudselt, et eestlane on igaüks, kes ennast eestlasena tunneb. Jaak Madison aga peab kõige kindlamaks rahvust edasi kandvaks mõisteks seda, kui vähemalt üks vanematest on eestlane, kuid palju sõltub tema sõnul ka kultuuriruumist ja elukohast.

“Minu jaoks on eestlane see, kes kannab edasi eesti keelt, kultuuri, pärimusi ja kes kaitseb oma riiki,” võttis ta kokku. Eestlaste arvuna saja aasta pärast nimetas Jaak Madison kahte miljonit, kuid pidas heaks ka arvu poolteist miljonit. Tema naisoponendid nimetasid seevastu arvuks 4 miljonit, mis paneb eeldama, et sinna arvatakse kõik need siiasaabujad, kes suudavad “Tere!” välja öelda ja lähevad siis taas inglise keelele üle.

Uute Uudiste tõdemus: eestluse ja selle omanäolisuse säilimise eest on hetkel väljas vaid EKRE, teised erakonnad on rahul sellega, kui Eesti muutub üheks oma näota, kuid suurte probleemidega Väär-Euroopa riigiks.