Risto Tanner: rahvuslik majandus hakkab edenema, kui riigi toetus teadusele suureneb

Eesti teadus vajab suuremat tähelepanu ja tugevamat rahastust, et aidata ja suunata arengusuundi, mis ergutaksid rahvuslikku majandust.

Iirimaa kogemuse toel võime väita, et ainult siis, kui riik tagab teadusele korraliku rahastuse, on võimalik suunata ettevõtluse arengut ja ergutada oma rahvuslikku majandust, kirjutab tunnustatud biokeemik, Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja EKRE liige Risto Tanner.

Kui Iirimaa astus euroliitu, elas sealne põllumajandus üle raskeid aegu. Hulk väiketalusid ei suutnud Euroopa Liidu turul konkureerida, need müüdi maha ja talumeestest said tööotsijad linnades. Seal tuli riik appi.

Et Iiri põllumajandustoodang kvaliteetse ja konkurentsivõimelisena euroturule jõuaks, tehti Dublini ülikooli juurde viit teaduskonda ühendav toiduteaduse ja -tehnoloogia osakond aastaeelarvega 13 miljonit eurot, selle juurde aga riiklik toidukeskus. Need sisustati tööstusliku tehnoloogia arendustöö FFF (From Farm to Fork) tootmismahule vastavate seadmetega, st kogu töötlemisahel, farmist kuni sööja kahvlini, kaeti uurimisvõimalustega.

Põllumehed said turuseisu kujunemisest ette teada

Lisaks ülikooli osakonna paarisajale töötajale oli toidukeskuses 2003. aastal palgal veel 135 inimest, nende seas 110 teadlast, tehnikut või üliõpilast ja 25 abitöötajat. Aasta eelarve oli 8,3 miljonit eurot, millest 54% kaeti riikliku sihtfinantseeringuga, 25% saadi konkursi korras Iiri ja euroliidu fondidest ning 21% kaeti asjast huvitatud ettevõtete poolt, kes seal koos teadlaste ja üliõpilastega agaralt oma uut toodangut arendasid.

Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Lühikese ajaga sai Dublini ülikoolist üks Euroopa Liidu juhtivaid toiduvaldkonna uurimis- ja arenduskeskusi ning Iirimaast tugev tegija Euroopa Liidu toiduaineturul. Kõik oli avalik, nagu teaduses peabki, uurimistulemused publitseeriti erialaajakirjades, samas kui osalevad kodumaised ettevõtted said konkurentide ees olulise ajalise eelise. Kuni artiklid-dissertatsioonid trükivalgust nägid, olid neil juba tehnoloogilised uuendused ellu rakendatud ja patentidega kaitstud. Nii et oma rahvusliku majanduse riiklik toetamine on võimalik ka euroliidus. Seda saab teha rakendusuuringute ja arendustegevuse toetamise kaudu. Muidugi peab toetatav temaatika otseselt välja kasvama rahvusliku majanduse eeldustest ja vajadustest.

Kui teadlaste tööd ei väärtustata

Eesti valitsuste kaunisõnalised strateegiadokumendid on juba kümmekond aastat unistanud sellest, et riigieelarvest teadusele antavale ühele protsendile SKP-st lisab ettevõtlus veel kaks protsenti. Nii saaks küündida veidigi lähemale Soome ja Rootsi teadus- ja arendustegevuse rahastamistasemele. Tegelikkuses ei ole aga jõutud isegi eesmärgiks seatud ühe protsendini, ja lootusetu on leida Eestis ettevõtteid, kes jaksaksid osta ülikoolide jaoks spetsiifilistele uurimisvajadusele vastavat aparatuuri.

Selline seadmestik peab ülikoolidel eelnevalt olemas olema, nagu ka teadlaste kvalifikatsioon ja kogemus valdkondades, mida vajab riigi majanduse areng. Kui riik ei reguleeri oma rahastamisotsustega temaatikat, millega Eesti teadus tegeleks, ei telli teadlastelt Eesti majandusele, keskkonnale ja tervishoiule vajalikke uurimistöid, siis ei ole meie ettevõtetel siinses teaduses ka partnereid, kelle uuringuid erainvesteeringutega toetada. Siis ostetakse uuringud välismaalt ja välismaale lähevad tööd otsima ka meie „euroteadusega“ tuule tiibadesse saanud noorteadlased.

Turumajanduse mängimine teaduses on kallis lõbu

Riigi tasemel ei ole teadus asi iseeneses, vaid oluline infrastruktuur, ja sugugi mitte vähem tähtis kui raudtee- või maanteeliiklus, haridus- või tervishoiukorraldus. Rakenduslike teadusuuringute asjatundlik planeerimine ja rahastamine on majanduse arengu nurgakivi. Turumajanduse mängimine teaduses on aga kallis lõbu, mida Eesti riik võib endale ehk lubada väga piiratud ulatuses. Teadusele mõeldud põhiressurss peaks minema rahvusvahelise teaduse uute saavutuste rakendusvõimaluste otsingutele Eesti majanduse, keskkonna ja rahva tervise heaks. Paraku on aga just selle osaga teadusest Eestis lood üsna kehvad.

Üle kümne aasta on rahvusvahelised hindamiskomisjonid juhtinud tähelepanu Eesti teaduse struktuursele disproportsioonile. Viimati sedastas OECD SGI 2014/2 Estonia raport: „Tuleb märkida Eesti teadus- ja arendustegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Majandus- ja innovatsioonipoliitika väljatöötamise eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Paralleelselt arendab ja koordineerib uurimus- ja arengustrateegiat Haridus- ja Teadusministeerium. Eeldatakse, et need kaks strateegiat täiendavad teineteist. Siiski on halb koordinatsioon, dubleerimine ja koostoimimise tulemuslikkus pidevalt probleemiks kahe ministeeriumi suhetes. […] Tulemuseks on, et teadus- ja arendustöö väljund ei toeta majanduse struktuurseid reforme. Teine suur probleem on, et teadus- ja arendustööd käsitletakse kui omaette eesmärki ja see jääb ainult ähmaselt seotuks riigi majanduslike ning sotsiaalsete sihtidega.“

Meie Teadusagentuur on kriitika suhtes just nagu kurt ja pime. Palju on räägitud, et raha on vähe, korduvalt on suitsukatteks teadusraha jagava institutsiooni nimesid vahetatud. Olulist orientatsioonilist nihet Eesti ühiskonna teenimise poole ei ole aga toimunud. Eesti peaks õppima Iirimaa kogemusest. Eesti teadus vajab senisest märgatavalt suuremat tähelepanu ja tugevamat rahastust, et saada võimalust aidata ja suunata arengusuundi, mis ergutaksid meie oma rahvuslikku majandust.

UU/KVS

Kommentaarid