Immigratsioon suretab välja elu Ontario väikelinnades

Ontario väikelinnas elav Maggie McDougal kirjutab immigratsiooniga seotud probleemidest Kanadas. Kiri avaldati ühenduse Council of European Canadians kodulehel.

Ühel märtsikuu hommikul otsustasin enne tööle minekut juua kohvi McDonaldsis. See on üks väheseid asju, mida ma endale veel lubada saan, ehkki olen koolitatud neljal erineval erialal ja oma praegusel töökohal olen ma kõige kõrgema haridustasemega töötaja. Ometigi olen ma sunnitud tegema madalaima staatuse ja palgaga tööd.

Oodates oma kohvi, mida serveeris mulle samasugune kanadalane nagu ma ise, asusin lugema lehte, ehkki olen õppinud ajalehes kirjutatusse suhtuma umbusu ja põlgusega. Ent nüüd jäi mulle silma artikkel pealkirjaga: „Ontario väikelinnade tulevik on immigratsioon“.

Lugedes Toronto Star’i artiklit, mõistsin, kuidas meid on lolliks tehtud, ja seda mitte üks kord, vaid üha uuesti ja uuesti. Meie muigavate poliitikute huulilt pudeneb üks vale teise järel. Mina olen oma riigis keskkonnapõgenik, kes on pidanud kaks korda lahkuma oma kodust, seda looduse häbitu ja ebavajaliku laastamise tõttu Ontarios ning selle ümbruses. Põhjuseks inetud ja ebavajalikud arendusprojektid, lõputud majaderead immigrantidele. Oma neljakümne viie eluaasta jooksul olen näinud, kuidas Kanada elanikkond on asendatud seinast seina immigrantidega. Olen kogenud immigrantide poolset sügavat viha ja rassismi oma töökohal ja oma kodukohas. Minu vastu suunatud viha nimetatakse „allasurutud ängiks“. Immigrandid panevad mulle pahaks, et ma olen kanadalane. Nad on mind inetult solvanud, aga paistab, et minu lugu ei huvita kedagi, ega hakka ka kunagi huvitama.

Tulin elama väikelinna, kus kasvas üles mu abikaasa ja mis asub Torontost kahe ja poole tunnise sõidu kaugusel. Võiks ju arvata, et põgenesin piisavalt kaugele, kuid paraku ei ole see nii. Kümne siin veedetud aasta jooksul oleme me näinud, kuidas linnaosad jäävad tühjaks, lihtsad töötavad kanadalased on sunnitud lahkuma, paljud neist raske südamega, sest nad ei soovi kolida suurlinnadesse nagu Toronto. Aga neil ei ole olnud valikut, nad on pidanud minema sinna, kus on tööd. Lisaks sellele on aidanud hävitustööle kaasa ka kohaliku omavalitsuse otsus sulgeda väiksemad haiglad kõigis väikestes Ontario linnades, kuna toimub liikumine tsentraliseeritud tervishoiumudeli poole. Kinni on pandud ka gümnaasiume ja põhikoole, et uutel jõukatel immigrantidel oleks võimalik leida elukoht.

Suurem osa inimestest, kellel on võimalik Ontarios elada ja tööd leida, on pidanud leppima sellega, et lahkuma peavad nende lapsed. Paljud neist lastest tahaksid väga elada ja töötada oma kodukohas, kus nad on üles kasvanud ja kus on nende juured, kuid nad ei saa. Ja kuna oma inimesed on sunnitud töö otsimiseks ära minema, on Toronto Star millegipärast veendunud, et Ontario tulevik on immigratsioon. Loogiline küsimus, mida meediakanalid nagu Toronto Star ei esita, kõlaks: kuidas saab Ontario väikelinnade tulevik olla immigrandid, kui siin puudub tulevik kanadalastel?

Mina omakorda küsin: kust tulevad töökohad immigrantidele, kui siin ei ole tööd kanadalastele ja nende lastele?

Viimase kümnendi jooksul olen näinud tekkimas hulgaliselt valitsuse poolt rahastatud agentuure, mis tegelevad töö otsimisega immigrantidele. Igas Ontario kogukonnas tegutseb agentuur, mis teeb koostööd eraettevõtete ja kohalike sotsiaalhoolekande asutustega, et leida tööd immigrantidele, aga mitte meile. Meie ei ole tulevik, meie oleme ringi uitavad vaimud, kes meenutavad omakeskis vanu aegu, millest nad valjusti rääkida ei saa, seda hirmust saada sildistatud ja jääda ilma neistki nappidest töökohtadest, mis meil veel on. Kanadas tegutseb terve võrgustik immigratsioonilobiste, kelle taskud on pungil rahast ja kes panevad kanadalasi uskuma, et me peame võtma seljast oma viimsedki hilbud ja jätma oma kodud, et teha ruumi immigrantidele. Ja kui me seda ei tee, siis süüdistatakse meid inimlikkuse puudumises.
Toronto Star’i artikkel tsiteerib üht immigranti: „Väike kogukond teeb kohanemise lihtsamaks. Ei ole sellist trügimist ja askeldamist ja inimesi… Suurlinnas nagu Toronto oleks mul võtnud kohanemine palju pikemalt aega.“ Nii räägib üheksa miljoni elanikuga Bangalorest pärit 35-aastane indialane.

„Siin on rohkem võimalusi ja vähem konkurentsi. Palgad ei ole küll nii kõrged kui suuremates linnades, aga elamiskulud on väiksemad,“ räägib Joseph, kes töötab ühes transpordiettevõttes. Joseph võttis väga ilusti kokku selle, mida meie, kanadalased, oma väikelinnade juures armastame ning ka selle, millisteks me sooviksime, et need jääksid.

Ent kui enamikul kanadalastest kõik need võimalused puuduvad, siis kuidas õnnestus küll Josephil kõik see leida? Artiklis tuuakse välja statistika, mille kohaselt elanike arv väikelinnades väheneb. Kuid ei Toronto Star ega CBC ole raisanud aega, et intervjueerida ka mõnda oma kodukohast lahkuma sunnitud kanadalast. Sest asja tuumale on parem mitte läheneda, ammugi siis veel avalikkusele tõtt rääkida. Linnas, kus ma elan anti Süüriast pärit põgenikeperele elamiseks ilus maja, samas kui kodutu kanadalane on veetnud juba kaks talve kohaliku surnuaia külje all pappkarpidest onnis. Kodutu on meeldiv inimene, kes kindlasti oleks võimeline tegema ka tööd, kuid tööd ei leia ta ilmselt enam kunagi. Valitsuse poolt rahastatud personaliotsingu agentuurid ei tegutse kanadalastele töö otsimise nimel. Nad tegelevad peamiselt valitsuselt raha vastu võtmisega ja jaburduste välja mõtlemisega.

Miljon heal järjel immigranti on teel siiapoole ja aastaks 2020 naudivad nad head elu Kanadas. Nad tulevad kanadalaste asemele, võtavad ära nende töökohad, kodud, neile antakse paremad võimalused ettevõtlusturul ja poliitikas. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Ja peaminister Trudeau valitsus on öelnud selgelt välja, et need miljon immigranti ei suundu Kanada suurlinnadesse. Ei, neile immigrantidele võimaldatakse igakülgset TOETUST kohaneda eluga meie väikelinnades. Neis samades väikelinnades, milles elamisest praegused kanadalased võivad vaid unistada ja kus suurem osa neist saab elada alles pärast pensionile jäämist.

Mina olen kaotanud praeguseks hetkeks kõik. Ma ei näe, et minu ja minu pere jaoks on siin mingit tulevikku. Ma ei tea, mida ma teen oma ülejäänud eluga, aga tulevikule mõtlemine teeb väga kurvaks. Ma ei tea, millise riski ma seda kirja kirjutades võtan või mida minuga nüüd tehakse, aga ma lihtsalt pidin selle kirjutama.

Meid tuleviku eest hoiatavad häirekellad helisevad ja on aeg neid kuulata.

Allikas: eurocanadian.ca

Refereeris Triin van Doorslaer 

Kommentaarid