Inkvisitsioon kunsti kallal: kas me tõesti ei näe, et oleme otsaga totalitarismis?

Hylas_and_the_Nymphs

Väidetavalt on minevik ja kunst kõige tundlikumad ja haavatavamad nähtused, millega võib sõdida ja kahjuks sõditaksegi, sest nad ei saa sageli ennast kaitsta.

Kogu maailmas brutaalsuse võrdkujuks olev Hitleri natsism sõdis muu hulgas aktiivselt ka teatud “näruse” kunsti vastu ja siit küsimus  — mille poolest erineb siis Euroopa vasakliberaalne lasteraamatuid ümber kirjutav ja “sobimatuid” maale mahavõttev keeluühiskond nii väga nende poolt hukka mõistetud natsionaalsotsialismist? Või kas erineb uusliberaalsete hungveipingide ihk kedagi risti lüüa millegi poolest esimees Mao kultuurirevolutsiooni hävitusjanust?

Seda küsima paneb uudis sellest, et Manchesteri kunstigalerii eemaldas näituselt John William Waterhouse’i maali “Hylas ja nümfid”, väidetavalt selleks, et algatada arutelu naiste kujutamise üle kunstis.

Kreeka mütoloogial põhineva 1896. aasta maali “Hylas ja nümfid” asemel on nüüd tühi sein, kuhu külastajad saavad märkmepaberil oma arvamuse jätta. Galerii lubas ka maali kujutavad postkaardid müügilt eemaldada, vahendab ERR päevalehte The Independent.

Külastajatelt küsitakse, kas maal paljastest nümfidest tiigis meelitab tänapäevaste liikumiste #metoo ja #timesup valguses mehe hukatusse. Kuraator Clare Gannaway kinnitas, et Warehouse’i eemaldamine näituselt oli tõesti inspireeritud ahistamisvastastest liikumistest.

Mõistagi on ka siin küsimärk — mis ajast huvitab feministe valge mehe hukatusest päästmine? Ehk huvitab neid siiski pigem tema hukkamine? Või kus näevad kultuurivägistajad mingit naisteahistamist, kui surelikku Hylast on võrgutamas loodusjumalannad — kas see ei peaks keskealist valget heteromeest  igast asendist põmmutavaid marufeministe hoopiski rõõmustama, sest tegija pool on naissugu?

Galerii otsus on sattunud ka külastajate pahameele alla. Kunstnik Michael Browne ütles The Guardianile, et on pettunud kunstiteose eemaldamises. “Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, mis on õige ja mis vale,” oli mees pahane.

Kultuuriinkvisitsioon otsustab Euroopas ja Põhja-Ameerikas juba ammugi seda, mis on õige ja vale. Tänased marufeministid on nende samade nümfidega võrreldes kui kõige jõledamad fuuriad, kes otsivad naiste ahistamise üles ka kõige kaugemast minevikust, seekord Kreeka mütoloogiamaailmast.

Kui uusinkvisiitoritel õnnestub põrmu saata üks kunstiajaloo kaunemaid inspiratsiooniallikaid, naiseilu kujutamine maalikunstis, luules ja skulptuuris, ja muusad surevad Parnassosel, mürgitatuna feministlike Medusade pilkudest, jääb maailma rikkalik kultuuriajalugu tuntavalt vaesemaks.

Lääne ühiskond hakkab üha enam väidetavaid kitsaskohti lahendama keeldude ja käskudega, repressioonide ja karistustega, mis meenutab aina reljeefsemalt Stalini, Mao Zedongi, Pol Pothi ja teiste diktaatorite loodud ühiskondi. Kui kunstniku maal ei kõlba enam eksponeerida, siis kaugel ollakse sellest, et inimene rahvavaenlaseks kuulutada ja tema looming lõkkel põletada?

Vasakliberaalne ideoloogia tungib üha tuntavamalt kunstimaailma ja kahjuks on just kunstiinimesed varmad võimuideoloogiatega kaasa minema, et luua kasvõi poliitkorrektset kunsti, ainult et mitte surra õilsasse märtrisurma võitluses kunstivabaduse eest.

Kommentaarid