28.04.2018
Massiimmigratsioon Euroopasse Aafrikast on hetkel sajaprotsendiliselt negatiivne nähtus.
Lääne liberaalne ühiskond rõhub sageli seaduskuulelikkusele, kuid reaalses elus pigem soodustab seda, eriti võõraste puhul, kes peaksid tegelikult võõrsil eriti hoolikalt seadusi ja reegleid järgima.
Peamine üleskutse seaduste eiramisele peitub üha enamate inimõiguste alla viidavate üksikisiku vabaduste massilises esiletõstmises. Väga paljud asjad on tõstetud esmaõiguslikeks, see aga ei saa jätta mõjutamata seaduskuulelikkust.
Briti peaminister Theresa May on löögi all immigratsioonipoliitika pärast, mille aluseks on minevik — Suurbritannia kutsus Kariibi regiooni elanikke pärast Teist maailmasõda tööle ning lubas neil jääda määramata ajaks, kuid paljusid, kes ei ajanud oma dokumente korda, ähvardab nüüd väljasaatmine. Vasakliberaalide silmis on nüüd õiged mitte need, kes pabereid nõuavad, vaid need, kes pole aastakümnete jooksul neid korda ajanud.
Sama skandaal puhkes USA-s siis, kui Trump lubas illegaalsed immigrandid, keda arvatakse riigis olevat 10 miljonit, sealt välja saata. Taas said pisaranõrutajate kriitika osaliseks asju korda ajada soovivad võimud, mitte aga seadusi rikkunud illegaalid.
Euroopas toimus massiline seaduste rikkumine ja selle heakskiitmine vasakliberaalide poolt 2015. ja 2016. aastal, mil kümned tuhanded immigrandid tormasid piire ületades läbi Euroopa, eirates teel igasuguseid seadusi ja ühiskondlikke norme. Calais` põgenikekülade rajamist, üle piiritarade ronimist, dokumentideta liikumist ja muud taolist võivad immigrandid teha, kohalikud aga saaksid sama tegevuse eest karmilt karistada.
Sellise kahekeelsuse taustal jääb vaid küsida: kui illegaalidel on nende väidetava õnnetu elu pärast õigus eirata riikide seadusi, siis kas kodanikud tohivad samast loogikast lähtudes hoiduda näiteks maksude tasumisest?