Poola võimalused Ida-Euroopa bloki loomisel

Julgeolekufirma Stratfor analüüsib oma äsjases artiklis Poola perspektiive uue Ida-Euroopa riikide geopoliitilise bloki loomisel.

Euroopa Liit on killustumas ja Venemaa on endises Nõukogude mõjusfääris muutumas aktiivsemaks. Sellisel pöördehetkel ei tule üllatusena, et Läänemerest mööda Karpaate Musta mereni ulatuvatel riikidel on tasapisi arenemas ühised huvid seista Moskvale vastu, olles samal ajal häiritud Lääne-Euroopa sekkumisest. See kehtib eriti Poola kohta, kes näeb end Kesk- ja Ida-Euroopa loomuliku juhtriigina. Nende riikide, kelle agenda tihti põrkub üksteise ja Poolaga, ühendamine ei saa aga kerge olema.

Analüüs

Alates Poola valitsusse pääsemisest oktoobris on Seaduse ja Õigluse partei sisevalitsemise strateegia põhinenud vahenditel, mis tugevdavad erakonna poliitilist kontrolli riigi üle. Välismaal on Varssavi andnud märku, et takistab Euroopa Liidu integreerimise teatud aspekte, samal ajal püüdes tugevdada oma sidemeid teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Kumbki strateegia on mõeldud Poolat ette valmistama Euroopa Liidu lõhenemise ja potentsiaalse Vene agressiooni puhuks.

Ühest küljest hakkab Poola Ungari jälgedes end Brüsselist distantseerima. Erinevalt Ungarist aga on Poola rohkem valmis vastu seisma Vene mõjule regioonis. Sellised vastuolulised trendid läbivad Läänemere ja Musta mere vahelisi riike. Neil on palju ühist, sealhulgas noor demokraatia, valusad mälestused Nõukogude ülemvõimust ja kasvav kahtlus Euroopa Liidu tulevase julgeoleku üle. Kuid samuti on neil riikidel omaenda prioriteedid ja huvid. Sestap sünnib Poola koostöö ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopaga (eelkõige Ungari, Rumeenia, Leedu ja Slovakkiaga) arvatavasti vastavalt olukorrale, mis teeb regiooni täieliku ühendamise ebatõenäoliseks, iga riigiga konkreetsetes huvipunktides tegelemise aga mitte vähem oluliseks.

Euroopa kritiseerimine

Euroopa jätkuva lõhenemisega ei ole majanduslikud ja julgeolekuhüved, mille Euroopa Liitu astumine pidi kaasa tooma, mitmele Ida- ja Kesk-Euroopa riigile enam nähtavad või kindlad. Juba sel põhjusel on ja jäävad Poola ning Ungari Euroopa Liidu institutsioonide vastu kriitiliseks. Nad kaitsevad abinõusid, mis külmutaks kontinentaalse integratsiooni protsessi, ja püüavad tagasi võtta rahvuslikke eelisõigusi, mis on Brüsselile kaotatud. Varssavi ja Budapest hakkavad tegema koostööd, et takistada Euroopa Liidu katseid suruda läbi asüülitaotlejate üle kontinentaalbloki paigutamise skeemi. Nad toetavad Suurbritanniat kaitseabinõude kehtestamisel Euroopa Liidu riikidele, kes ei kuulu eurotsooni. Kokkuvõttes Poola ja Ungari suhted paranevad, nagu näitas ka edukas kohtumine Ungari peaministri Viktor Orbani ning Seaduse ja Õigluse juhi Jaroslaw Kaczynski vahel 7. jaanuaril. Ungaris valitsev Fideszi partei ning Poola Seadus ja Õiglus on ideoloogiliselt lähedased. Mõlemad püüavad laiendada keskvalitsuse mõju majandusele, meediale ja poliitilisele süsteemile.

Poola asub koostööle ka teiste valitsustega regioonis. Seadus ja Õiglus, nagu ka eelmine valitsus on huvitatud Poola liitlassuhete laiendamisest Visegradi grupist (Poolast, Ungarist, Tšehhist ja Slovakkiast koosnev poliitiline liit) kaugemale, tugevdades sidemeid Rumeeniaga. Ja mil Poola ning Rumeenia, kaks suurimat Euroopa Liidu põllumajandus- ja struktuuritoetuste saajat, teevad ilmselt koostööd läbirääkimistel kummagi programmi jätkamise toetuseks, seisavad nad ühtlasi vastu Brüsseli plaanile asüülitaotlejate ümberpaigutamiseks, keeldudes selle täitmisest.

Samamoodi umbusaldavad Slovakkia ja Poola Euroopa Liidu poliitikat, eriti immigratsioonikriisi kontekstis. Slovakkia peaministri Robert Fico ja tema sotsiaalkonservatiivse erakonna Suund – Sotsiaaldemokraatia (Smer–SD) käe all oli Slovakkia esimeste seas, kes ei nõustunud Euroopa Liidu plaaniga asüülitaotlejate ümberpaigutamiseks. Fico ähvardas koguni viia plaani Euroopa Kohtu ette ja ütles pärast Pariisi rünnakuid, et tema riik ei nõustu ühtegi moslemist asüülitaotlejat vastu võtma. Sestsaadik on valitsus käitunud rahvuslike valijate meele järgi, püüdes võita eelseisvatel valimistel 5. märtsil parlamendis enamust. Fico juhib hetkel arvamusküsitlusi, mis tähendab, et tema euroskeptilist visiooni toetatakse ja Poolaga koostööks on ruumi.

Vastuseis Venemaale

Vaadates itta on hirm Vene agressiooni ees teatud määral samuti ühendav faktor. Mis puutub Venemaasse, jagavad Rumeenia ja Leedu Poola vaateid, toetavad tugevamaid sidemeid NATOga ja kehtivaid sanktsioone. Poolat, Leedut, Rumeeniat ja Slovakkiat teeb murelikuks Venemaa domineerimine energiasektoris ja nad teevad koostööd, et vähendada enda sõltuvust sellest. Poola ja Leedu avasid äsja LNG-terminalid ja detsembri lõpus 2015 avas Leedu Poolast ja Rootsist tulevad elektriliinid, mis teevad riigi Vene elektrist iseseisvamaks. Rumeenia ja Poola kavatsevad samuti torujuhtmete, elektriliinide ja LNG-terminalide rajamist, arendades ühtlasi kodumaiseid energiaressursse.

Samal ajal on Ukraina kriis Slovakkia kalkulatsioone pisut muutnud. Esiteks vähendas Moskva oma maagaasitarneid Slovakkiale pärast seda, kui Bratislava hakkas Ukrainat gaasiga varustama. Teiseks teevad Slovakkiat murelikuks Venemaa plaanid rajada torujuhtmeid, mis lähevad Ukrainast mööda. Tulemusena liitub Slovakkia Poolaga vastuseisus Nord Stream II-le, torujuhtmeprojektile, mis tooks maagaasi Põhja-Euroopasse, minnes mööda Ukrainast ja Slovakkiast. Muidugi keskendub Varssavi peamiselt Nord Stream II poliitilisele mõjule, kuna see tugevdaks Saksamaa ja Venemaa sidemeid – murettekitav areng, arvestades Poola ebakindlat ajalugu kahe regionaalvõimu vahel. Slovakkiat seevastu häirib projekti rahaline mõju, mis läheks riigile maksma miljardites kasumit Vene maagaasiekspordist Euroopasse.

Huvide konflikt

Siiski on Poolal ja tema kaaslastel küllalt erinevusi. Poola ja Ungari vaated Venemaale on piisavalt erinevad, et takistada alliansi tärkamist. Seadus ja Õiglus tahab seista kindlalt Venemaa vastu, laiendades kehtivaid Euroopa Liidu sanktsioone ja paigutades NATO vägesid Ida-Euroopasse. Ungari seevastu pooldab tasakaalukamat lähenemist, mis tähendaks Venemaaga pingete deeskaleerimist ja sanktsioonide peatamist, normaliseerimaks sidemeid ja kaitsmaks Vene investeeringuid ning energiavarustust Ungaris.

Nagu Ungari, toetab ka Slovakkia leplikumat poliitikat Venemaa suunal, kuna kuigi Ukraina kriis on häirinud riigi energiajulgeolekut, tuleb tema maagaas ja kütus venelaste rajatud tuumaelektrijaamale endiselt Venemaalt. Lisaks on Slovakkia Poolast kahtlustavam NATO kohaloleku suhtes. Fico on öelnud, et tahab hoida Slovakkia tugevaid sidemeid sõjalise liiduga, kuid on vastu võõrvägede alalisele paigutamisele Slovakkia pinnale. Slovakkia valitsus kritiseeris Poola hiljutist haarangut Varssavis asuvas NATO vastuluurekeskuses, mida juhivad koos Poola ja Slovakkia. Lisaks saab Slovakkiast 2016. aasta teises pooles Euroopa Liidu eesistujamaa, mis arvatavasti sunnib Bratislavat leidma kompromisse bloki erinevate huvide vahel.

Leedu jällegi jagab Poola vaateid Venemaale, kuid ei toeta Poola euroskeptitsismi. Tugevatest riikidest ümbritsetud väikese maana on Leedu pühendunud Euroopa integratsioonile. Erinevalt Poolast on Leedu ka eurotsooni liige. Saksamaa saab avaldada Leedule survet, et too ei toetaks Poolat vastuseisus Euroopa Liidu poliitikaga. Samuti võib Poola rahvuslik valitsus sattuda Leeduga vastuollu Poola vähemuse küsimustes Leedus. Siiski, kuna Poolal tekib tõenäoliselt aasta jooksul euroliidu institutsioonidega palju konflikte, võib Leedust saada aus vahendaja Varssavi ja Brüsseli vaheliste pingete maandamisel.

Samal ajal takistab Rumeenia poliitilise süsteemi ebastabiilsus jätkuvalt tugevat keskvalitsust, rääkimata sellisest, mis suudaks Poolaga kaasas käia, veel vähemalt aasta. Rumeenial on poolpresidentaalne süsteem, mis jaotab võimu presidendi ja parlamendi vahel. Rumeenia president toetab Euroopa integratsiooni, kuid endise Euroopa Liidu voliniku juhitav ajutine valitsus ei ole sellisteks sammudeks piisavalt tugev. Konservatiivide võit detsembris toimuvatel valimistel võiks teha Rumeeniat euroskeptilisemaks, kuid selline muutus annaks endast märku alles 2017. aastal.

Vaadates tulevikku

Poola uus valitsus ei muuda dramaatiliselt riigi välispoliitikat ega Kesk- ja Ida-Euroopa geopoliitikat. Paljud valitsuse prioriteedid on ühised tema eelkäijatega. Seaduse ja Õigluse häälekas poliitika annab aga tõendust pettumusest kontinentaalse integratsiooniga, mis on regioonis juba laialt levinud. Varssavi ideoloogiline lähedus mõnede kaaslastega saab teha võimalikuks suurema regionaalse koostöö, et takistada Brüsseli (ja Berliini) katseid juhtida bloki suundumusi. Seadus ja Õiglus nõuab ka tugevamaid seisukohavõtte Venemaa suunal ja suuremat NATO esindatust regioonis.

Kesk- ja Ida-Euroopa on aga praegu liiga kirju, et moodustada ühest blokki. Poola saab teha koostööd Ungari, Rumeenia, Leedu ja Slovakkiaga paljudes küsimustes, teisal satuvad nende eesmärgid aga vastuollu; ühised huvid, mis seovad Varssavit ühe potentsiaalse liitlasega, eemaldavad teda teisest.

Euroopa Liidust väljaspool võib Türgist ajapikku saada osa nõrgalt seotud riikide liidust, mis ümbritseb Venemaad. Poola meelekindlus Euroopa idarindel võib lihtsal moel täiendada Türgi mõju Mustal merel, eriti kuna Ankara suhted Moskvaga on viimastel kuudel halvenenud. Rumeenia, suurim neist euroliidu riikidest, kellel on strateegilised huvid Mustal merel, oleks sellises struktuuris samuti võtmetähtsusega. Bukarest on ju mures selle üle, et Vene sõjavägi viibib Krimmis ja Moldovas. Muidugi ei ole selline liit veel välja arenenud ja ei pruugi kunagi formaalseks alliansiks saada. Et olla efektiivne, vajaks see ka Ühendriikide aktiivsemat toetust. Huvid Ida-Euroopas on aga üha enam ühte sulamas, kuigi tasahilju, ja Poola mängib kahtlemata selles suurt osa.