Saksamaa jätkab migratsioonipoliitikas põhimõtteliselt senist “lahtiste uste” kurssi

Saksamaa koalitsioonileping on paigas ja üks avalikkusele huvipakkuvaid teemasid on kindlasti Saksamaa edasine migratsioonipoliitka. Poleemikat on see juba tekitanud ja mitte vähe.

Räägitud on sellest, kuidas väljastpoolt Euroopat saabuvatele legaalsetele sisserändajatele tahetakse võimaldada paremate tingimustega ja vähema asjaajamisega tööviisade saamist ja ka sellest, et alates augustikuust hakatakse igal kuul lubama Saksamaale kuni 1000 migranti, kelle pered juba Saksamaal elavad.

Kuid see, mida justkui oodati, aga mida koalitsioonilepingus ei ole, on sissrände piirarv. Die WELT analüüsib seda teemat veidi pikemalt ja tunnistab, et paraku ei olegi ülempiiri puudumine kuigi üllatav. Koalitsioonipartnerite – Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU), nende Baierimaa sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU) ja Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD) – vahel räägitakse küll sellest, et aastas saab vastuvõetavate migrantide arv olema kuni 220 000, ent piirilt ei saadeta selle arvu ületamisel kedagi tagasi. Ametlikust ülempiirist ei räägi enam keegi, ka siseministri kandidaat ja CSU liider Horst Seehofer mitte.

Heidame korraks pilgu tagasi. Pärast Schengeni lepingu kehtima hakkamist puudub Saksamaal, nagu kõigis Schengeni riikides, piirikontroll ja sisuliselt ka ülevaade sellest, kes riiki siseneb või sealt lahkub. Igaüks, kes ütleb, et soovib esitada asüülitaotlust, lastakse maale, ehkki tänu veidi paremale kontrollivõimalusele lennujaamades saadeti enne 2015. aastat piirilt tagasi isikuid, kes asüülitaotlust esitada ei soovinud või kellel puudusid maale sisenemiseks korras dokumendid. 2015. aastal, nagu me teame, suurenes Euroopasse, ja eriti Saksamaale sisenevate illegaalsete immigrantide arv järsult, varasema aastaga võrreldes 550%.

Saksamaal hakkas olukord kontrolli alt väljuma ja liidumaade valitsustest hakkas kostuma üha enam hääli, kes nõudsid, et sisserändajaid tuleb hakata piirilt tagasi saatma. Peamiselt oli juttu üksikutest noortest meestes. CSU esimees Horst Seehofer nõudis valjult sisserändajate ülempiiri ja nende piirilt tagasi saatmisi. Võrdluseks – 2015. aastal saadeti piirilt kokku tagasi vaid 8913 inimest. Miljoni sisserändaja kohta on see kaduvväike arv. 2016. aastal pilt palju ei muutunud.

CSU nõudis veel ka suvel 2017, vahetult enne liidupäeva valimisi, et piirarv peab tulema. Alles pärast liidupäeva valimisi, oktoobri alguses, õnnestus CDU-l ja CSU-l sisserändajate ülempiiri osas mingile kokkuleppele jõuda. Räägitakse arvust 200 000, mis aga ei tähenda, et asüülitaotlejaid piirilt tagasi hakatakse saatma. Ka piiride sulgemisest ei ole mingit juttu. Jääbki selgusetuks, milliseid meetmeid selle piirarvu hoidmiseks siis kasutada plaanitakse.

Põhimõtteliselt võib öelda, et pärast kaht aastat pidevat juttu sisserändajate ülempiirist, on Seehofer püssi põõsasse visanud ja alla andnud. Ta toob kuuldavale vaid lauseid, millest ta enne ise midagi kuulda ei soovinud, nagu näiteks: „Piirilt tagasi saatmine on äärmiselt keeruline protseduur, seda ka juriidiliselt.“ Nüüd leiab Seehofer, et parem on paigutada migrandid põgenikekeskustesse, kus siis kohtunikud, tõlgid ja muud asjatundjad kiiresti otsustavad: vajab kaitset – ei vaja kaitset.

Jaanuaris 2018 teatasid koalitsiooniläbirääkimisi pidavad parteid, et nende eesmärk on täidetud ja asi on kontrolli all. Tõepoolest, mõningaid seadusi on 2015. aastast ka karmistatud, kuid tagasisaatmisest ei ole endiselt mingit juttu. Koalitsioonilepingus seisab, et lähtudes 20 viimase aasta keskmisest sisserändajate koguarvust ei tohiks aastane migrantide arv ulatuda üle 180 000 kuni 220 000 inimese. SPD on seda punkti teravalt kritiseerinud. Noorsotside (Juso) esimees ja uue suure koalitsiooni kõige suurem vastane Kevin Kühnert leiab, et tegemist on ikka kohe väga selgelt konkreetse piirarvuga. Ta jätab aga tähelepanuta tõsiasja, et kokkulepe ei sisalda sõnakestki tagasisaatmiste kohta. Mis tähendab, et kui nimetatud ülempiir ka ületatakse, on tegemist lihtsalt n-ö erandiga. Kui aga 220 000 piirarv tõepoolest juba väga umbe läheb, siis lubab koalitsioonileping hakata piirama pigem seal, kus on lihtsam kontrollida. See tähendab, et vastu võtmata jäetakse ümberasustamise programmi raames saabuma pidanud isikud ja piiratakse juba Saksamaal elavate immigrantide pereliikmete järgi tulemist.

Kokkuvõttes võib öelda, et sisuliselt ei muutu uue koalitsioonilepinguga Saksamaa migratsioonipoliitikas mitte midagi. Küll aga toimub muudatus siseministeeriumis – ministriportfelli saab Thomas de Maizière asemel Horst Seehofer.

Allikas: Die WELT

Refereeris Triin van Doorslaer

Kommentaarid