Mart Helme kõne arutelul „Kuidas eakana hakkama saada – hoolduskindlustuse loomine?“

Rail Baltic ratifitseerimise vastane pikett Toompeal 17.05.2017. Mart Helme.

On küll ilus ütlus, et iga vald toitku oma sandid, aga me tegelikult ju teame, et meie omavalitsustele käib see üle jõu ja seda sellepärast, et omavalitsustel ei ole raha. Me võime ju öelda, et riik peab tagama, aga riik ei taga, sest ka riik ütleb, et ei ole raha.

Meil ei ole raha, et haigekassasüsteemi järje peal hoida, ja me teame, et see elab sisuliselt võlgu. Me teame, et meie perearstindus tegelikult ei tööta, sellest on põhimõtteliselt saanud retseptikirjutamise vabrik, ja me teame, et omastehooldusega on meil asjad, noh, sisuliselt teoreetilisel tasemel.

Ma olen viimase 15 aasta jooksul aidanud oma elu viimaseid päevi veeta tervel hulgal vanematel inimestel, oma vanematel, abikaasa vanematel, mõnedel sugulastel, ja võin öelda, et omavalitsuse ja riigipoolne tugi on olnud marginaalne. Ainult selle toega oleksid kõik need vanainimesed omaenda sisse mädanenud. See on väga julm, jõhker ja ilustamata tõdemus, aga nii see oleks olnud.

Ja küsimus, mida me saame olukorra parandamiseks ära teha, on juba pikemat aega püsti, ja see muutub üha teravamaks, sest ühiskond vananeb ja meie tööealisest elanikkonnast arvestatav hulk on Eestist lahkunud. Nad ei tule enam tagasi oma vanemate juurde, ka sel juhul, kui vanemad viletsaks jäävad. Pigem võetakse vanemad sinna, kuhu nad on ära läinud, Soome või kuskile mujale, seal leitakse võimalused nende elupäevade lõpule jõudmiseks.

Need küsimused on ülimalt teravad. Ja neid küsimusi ei lahendata ainult siin saalis, neid lahendatakse ühiskonnas tervikuna. Kõige olulisem, mis ühiskonnas on vaja saavutada, on mentaliteedi muutus. Me oleme mingil määral pärinud nõukogudeaegse mentaliteedi, kus inimesed ei küsinud, kust tuleb raha.

Raha tuli Nõukogude Liidu põhjatust kaukast. Kõik oli riigi oma, inimesed kaasa arvatud, ja riik pidi andma pensioniraha, riik pidi lasteta vanainimestel või nendel, kes vajasid hooldust, leidma võimaluse kuskil vanadekodus, nagu neid tol ajal nimetati. See oli riik. Me oleme selle mentaliteedi suuresti pärinud, et keegi peab tegema, aga seda “kedagi” lihtsalt ei ole enam.

See “keegi” on tegelikult kes? Lapsed. Ja õnnetud on need inimesed, kes omal ajal ehitasid kommunismi, ei teinud lapsi või ei kasvatanud neid sellisteks, et lapsed hooliksid vanematest, kui need on vanaks on saanud – need inimesed ongi nüüd tohutult hädas. Me ju teame väga hästi, et Eestis ei ole haruldased need juhtumid, kus alkohoolikust laps peksab oma vanema pensionipäeval läbi ja võtab temalt viimasegi sendi ära. Missugusest hooldamisest me siin räägime? Ja kes seda vanainimest aitab? Me teame väga hästi, et sotsiaaltöötaja käed jäävad lühikeseks.

Siin oli juttu sellest, et vanainimeste elupäevade veetmise kuskil hooldekodus võiks siduda kinnisvaraga. Vabandust, minu pinginaaber Uno Kaskpeit võib teile rääkida sellest, mis maksab kinnisvara kusagil Lõuna-Eestis maakolkas, kus kõik külad on tühjaks jäänud ja kus sa saad heal juhul oma talu eest 10 000 eurot. Kui pikalt selle rahaga kuskil kedagi hooldatakse?

Need on väga teravad küsimused ja need nõuavad väga ausat, ja võib-olla ka jõhkrat, veel kord kasutan seda sõna, jõhkrat analüüsi ja ühiskondlikku arutelu, sest siin ei ole ühest lahendust. Siiski, ainuks üks ühene lahendus on: kõigil peavad olema lapsed. Ma ütlen teile ausalt, et ma ei usu mingisugusesse lisakindlustusse. Ma usun pigem sellesse, et euro varsti devalveeritakse. Vaadake, mis toimus eelmisel nädalavahetusel Itaalias! Trump kuulutab välja kaubandussõja, see tuleb ja lööb maailmamajandust ootamatute nurkade alt. Panustada mingisuguse kindlustuse peale – noh, võib-olla. Loll ka loodab, lootus on lollide lohutus, nagu me kõik teame.

Ei saa ka loota selle peale, et mees sureb, saapad jalas, nagu vesternides öeldakse. Mõni sureb, mõni ei sure. Suurem osa meist vajavad ühel hetkel rohkem või vähem abi. Siin räägiti väga palju sellest, kuidas on vaja koristamise ja poeskäimise abi. See kõik on tühiasi. Tõsine probleem on siis, kui teil on voodihaige. Ja mul oli voodihaige aastaid. Meil oli kaks väikest last ja kaks vanainimest, üks pime ja üks täiesti voodihaige. Ma tean, kui raske see on, ma tean, missuguseid kulusid see kaasa toob.

Ja see on see tegelik kriitiline probleem, nende inimestega hakkama saamine, ja sellele meil tegelikult praegu ju lahendust ei ole! On poolikud lahendused, on kombineeritud lahendused ja tegelikku lahendust ei ole. Nii et ma olen tänulik selle teema päevakorda võtmise eest ja kõigi nende ülevaadete eest, aga me oleme tegelikult tee alguses ja me vajame eelkõige ausust. Ilma aususeta seda küsimust ei lahendata.

 

Kommentaarid