Riiklik kevadpüha ei tähenda Eestis enam töörahva solidaarsust, vaid just kevade saabumist

Kevadpüha on Eesti riigipüha, mida peetakse 1. mail ja sellega tähistatakse kevade päralejõudmist.

1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka Eesti rahvakalendri volbripäevaga. Eestis 1998. aastal vastu võetud pühade ja tähtpäevade seaduse kohaselt on 1. mai kevadpüha, rõhuga just selle aastaaja saabumisel.

Volbripäeva saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kus eesti kombestikus oli levinumaks märgiks kaunviljade külv. Kõige halva eemale peletamiseks tehti tuld (maituli), helistati kellasid, lärmati ning viidi läbi muid rituaale. Lõkked tehti ainult maapinnale (jaanituld kohati ka posti otsa).

Volbripäeva (enam tuntud kui volbriöö) tähistamine algab volbrilaupäeval ehk 30. aprillil ja kestab terve öö. Alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana.

Volbripäev on 1. mail ja see on eesti rahvakalendri tähtpäev, nõidade ja tarkade päev. Volbripäevale eelneb volbriöö, mida tähistatakse 30. aprillil. Rahvasuu räägib, et sel ööl lendavad ringi nõiad. Oma nime on see püha saanud katoliku kiriku naispühaku Walburga järgi.

Eestis ei ole volbritraditsioon nõiapühana kuigi vana. 19. sajandil tundsid eestirootslased volbripäeva nõidade liikumisajana. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti.

Seevastu valiti keskaegsetes Eesti linnades, nii nagu ka mujal Euroopas, 1. mail maikrahv ja -krahvinna. Sel puhul toimusid pidustused, kus pakuti sööki-jooki ning korraldati võistlusi; üks traditsiooniline üritus oli ammulaskmine, mida kutsuti papagoilaskmiseks.

Tartu linnas tähistatakse volbriööd samuti lõkete tegemisega ning tähistamisel osalevad nii korporandid, erinevate seltside liikmed kui ka neist organisatsioonidest sõltumatud tudengid. Nii on tudengite volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele.

Viljandis toimub 1. mail traditsiooniline ümber järve jooks.