Kalle Mälberg: Pätsi monument Adaverre?

Kalle Mälberg: Pätsi monument Adaverre?

08.12.2016

Kui ahned ametnikud viinajoomist liialt segama kipuvad võib rahvas pühade hiite ja surnud suuruste ausammaste najal mässu õhutama hakata.

Alati leidub siiraid entusiaste, kes leiavad, et sambaid pole veel piisavalt või pole neid õigeid. Otsekohe imbub välja asju teadvaid spetsialiste, kes ütlevad kellele ja kuhu tuleks sammas püstitada. Viha õllehinda tõstnud valitsejate vastu jääb hetkeks varju  –  patrioodid rüselevad arvamuspeol monumendi asjus jaurata.

Eestis on alanud järjekordne sambasaaga. Riigikantselei proua Alajõe isikus (seesama, kes varasemalt  kuldas üle  Ärma talu ja salastas VEB fondi  tõekomisjoni materjalid) on välja tulnud ideega paigutada Konstantin Pätsi monument Komandandi aeda, otse Riigikogu roosa seina najale.

Asjaga olla kiire. Konstantin Pätsi  muuseumitolmust puhtaks küüritud puuslik tahetakse tuua Riigikogu  aeda põhjendusega, et Eesti riigi üks peamisi rajajaid ja esimene peaminister oleks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval Tallinnas ja Toompea lossi kõrval olemas. See on halb mõte, arvab arhitekt Ignar Fjuk. Miks?

Kõigepealt on Pätsil juba olemas talle eluajal püstitatud monument sünnikohas,  Tahkurannas (jättes kõrvale spekulatsioonid, kuidas väikese Kostja emal hakanud  veed voolama mitte kodutalus, vaid hoopis ühe teise küla vahel ja purjus vene papp ajanud sünnikuupäeva segamini!).

Pätsile veel ühe monumendi püstitamise idee on ülbe tallinnistliku linnriigi taaspurse,  kultiveerides haldusküüditamise kujutelma, et Eestimaa on üks igav liiv ja tühi väli. Vaid Tallinna kivilinna klaasist vitriinide taga pulbitseb  tõeline kuvarielu. Sestap tulevat kõiksugu sambad just siia kuhjata.

Kuid kõige tähtsam argument, mis teeb siinse arutelu ettevaatlikuks, on Konstantin Pätsi äärmiselt vastuoluline roll Eesti ajaloos.

Eesti valitsuse esimene peaminister, kes otsustaval hetkel kui punased olid juba Tallinna lähedal, lõi rusika lauale ja vaigistades  araverelised kahtlejad ning saatis vabatahtlikud koolipoisid ja sportlased regede ja hobustega otse lahingusse  See mees oli noor advokaat Päts.

Kui Eesti riik oli kogu rahva pingutusena täisjõu kätte saanud märgati äkki, et Harju Pangas liigub palju bolševike verist raha ning riigijuht  Päts on ühtäkki verivaenlaste naftasündikaadi jurist ja konsultant.

Pätsi hingele jääb Eesti demokraatia hävitamine ja Riigikogu laialisaatmine 1934.aasta riigipöörde järel koos kindral Laidoneri ja reetlike sotsidega ning vabadussõjalaste liikumise tagakiusamine, mis päädis Artur Sirgu hukkumisega 1937.aastal.

Veelgi hukatuslikum oli baasideleping 1939. aastal ning hääletu alistumine Stalini Venemaale, milles Pätsi roll oli kõige otsesem. Riigile ja rahvale vande andnud president Päts seadustas oma allkirjaga  Eesti Vabariigi huku.

Hale soigumine teemadel  “mis me teha saime” ja “olime sunnitud” on vilets ja vääritu vale. Ka püssitoru ees peab ustav riigiisa jääma oma rahvale truuks.

Seepärast teen ettepaneku püstitada Eesti riigi ja Konstantin Pätsi ühine EESTI RAHVA SAATUSE MONUMENT hoopis mandri Eesti keskpunkti Adaverre.

Kujundustöödes veidi kogemusi kogunult pakun välja ka ideekavandi:

Tallinn-Tartu maanteest ja Adavere tanklaparklast mõni samm Tartu poole põllule   vedada tohutu jääaegne rändrahn, mis paiguttakse künkaharjale, et tekiks ülevalt  taeva poole sirutuv siluett. Saatuserahnu küljed valada pronksi, et sümboliseerida Pätsi kujundi kaudu Eesti rahva saatust XX sajandi risttuultes:

1.      Noor Päts lööb rusikaga lauale, tekst “ Sõjariistadega vaenlasele vastu!”

2.      Riigimees Päts hoiab sõnatult peos rahapakke

3.      Vihane Päts käseb vangistada vabadussõjalased hüüdega “ Rahvas on haige”

4.      Hääletult alistunud Päts seisab kurvalt Kadrioru lossi rõdul, ristlips ripub kuuehõlmal

5.      Arulageda pilguga Päts istumas hullumaja voodiveerel

Me peame täna olema rahvana nii küpsed küll, et võime endale lubada monumente, mis otsekoheselt ja kujundlikult kehastavad meie ajaloo kõiki, ka häbiväärseid hetki.

Tallinnast pooleteise tunni kaugusel Adaveres, käidavas kohas peatunud autodest, tulevad pereisad välja jalgu sirutama, emad lastega ruttavad poe uksest välja. Kohvitopsid käes ja jäätisetorbikud suul astuvad perekonnad saatusekünkast üles. Üks isa räägib lastele Eesti ajaloost…

Kommentaarid