Mati Laos: Kui tahame, et meie rahvas püsiks, ei saa massilist immigratsiooni lubada!

Mati Laos: Kui tahame, et meie rahvas püsiks, ei saa massilist immigratsiooni lubada!

05.02.2016

Tuntud publitsist, ajakirjanik, peatoimetaja, dokumentalist ning paljude raamatute autor Mati Laos, kes eelmisel aastal pidas oma 60ndat juubelit, räägib meile nii enda tegemistest kui ka mõtetest ühiskonna aktuaalsete probleemide kohta

Olid tuntud peatoimetaja, kelle käe alt käis läbi terve hulk põnevaid ajakirju alates Diivanist lõpetades E5-ga, need ajad on nüüd minevik? Mis sai ajakirjadest ja sinust?

Minu jaoks on see ajajärk kindlasti minevik. Mõni neist ajakirjadest-ajalehtedest ilmub tänase päevani, näiteks Nelli Teataja, mille omanik ma üsna ilmumise algperioodil olin. Diivan, mille peatoimetaja olin seitse esimest aastat, on liikunud käest kätte ja tõtt öelda pole ma selle käekäiguga enam nii väga kursis. Mõni loodud ajakirjadest on ühel või teisel põhjusel kas ilmumise lõpetanud või vormi muutnud. Pikapeale sain selgeks ka selle tõe, et kui rahastajate nägemused ja tegutsemispõhimõtted ei ühti ajakirjanike omaga, pole taolisel ajakirjandusäril ka suuremat tulevikku. Vaatamata sellele, et alustatud projektis võib leida ka suuri perspektiive.

Millega oled tegelenud viimastel aastatel?

Eks olen tegelnud ikka pere ja iseenda elus hoidmisega. Aeg-ajalt olen kirjutanud mõne raamatu või aidanud seda headel sõpradel-kaasteelistel kokku panna. Nii on ilmunud raamatud suurepärastest ning tarkadest majandustegelastest, eksministritest Jüri Kraftist ja Tiit Kõuhknast, ilmavalgust nägid ka mahukad raamatud Eesti kergetööstuse ajaloost ja legendaarse ettevõtte Mainor arenguteest läbi nelja aastakümne. Sukeldusin ka dokumentalistikasse, olen tootnud mõniteist dokfilmi autoajaloost, sageli koos hea sõbra Margus-Hans Kuusega, kes on olnud vähemalt Eestis juba aastakümneid vääramatu ning vaieldamatu esinumber autoajakirjanike tasapisi paisuvas seltskonnas. 

Sul on ilmumas uus dokumentaalromaan Mata Harist, kas see on kohe see….päris õige Mata Hari? Räägi lähemalt?

Ei ole see õige Mata Hari, sellele viitab ka raamatu pealkiri Punane Mata Hari. Nii kutsuti mõnel pool legendaarset Jäneda parunessi Maria (Moura) Budbergi, kelle äärmiselt kirev elukäik andis põhjust teda spioneerimises kahtlustada nii eestlastele, venelastele, inglastele, sakslastele kui ka ameeriklastele. Äärmiselt põneva elukäiguga naine, kellest sai armuke ja kooselupartner nii Maksim Gorkile kui ka Herbert Wells’ile, legendaarsele šoti päritolu spioonile Robert Bruce Lockhart’ile ja mõnele teiselegi, kusjuures pärisabikaasade roll tundub mõnigi kord selles suhete virr-varris peaaegu tähtsusetu. Selliseid naisi, kes suhtlesid vabalt nii Venemaa kui ka paljude Vana Maailma tähtsate persoonidega, Eestimaa ajaloost rohkem teada pole. Mõistagi mängib oma rolli ka see, et värvikat daami kahtlustati inglaste aatompommisaladuste reetmises sakslastele, atentaadis Leninile, Maksim Gorki mõrvas, liigagi lähedastes suhetes kuulsa Cambridge`i spiooniviisikuga ning katses kaasa aidata riigipöördekatsele Nõukogude Liidus. Spekulatsioone ja põnevaid teooriaid Maria Budbergi ehk Punase Mata Hari rollide kohta kerkib tänapäevani ning seega olen vaid üks paljudest, kes selle seni lõpuni rääkimata teema taas vaatluse alla on võtnud. Aga teema on tõesti põnev, seda enam, et jõuab otsapidi välja ka tänase Ühendkuningriigi valitsuskabineti kõrgeimate tegelasteni, ehkki Maria Budbergi surmast on möödas juba enam kui nelikümmend aastat.

Viimasel ajal on ühiskonnas kuumaks läinud, kuidas suhtud sina kooseluseadusse ja immigratsiooni kolmandatest riikidest?

Olen juba kuuekümnene ning ilmselt määrab mõneti ka vanus minu suhtumist. Olen põhimõtteliselt kristlike konservatiivsete väärtuste pooldaja ning pean seetõttu ka ainuvõimalikuks perekondlikku liitu ikka vaid mehe ja naise vahel. Seejuures ei mõista ma mingil moel hukka omasoolisi paare, ehkki mind isiklikult pole antud teema kunagi puudutanud ei lähedalt ega kaugelt. Traditsioonilist perekonna definitsiooni pole aga mõtet „kaasaegsemaks“ muutma hakata. Võib-olla ütlen siinkohal midagi ülekohtuselt, kuid minu jaoks oleks see peaaegu sama kui meenutada üht hirmuäratavat perioodi, mil Eesti- aegseid ausambaidki hakati milleski süüdistama ja neid seetõttu õhku laskma.

Kui tahame, et meie rahvas püsiks ka saja aasta pärast, ei tohiks me mingil juhul massilist immigratsiooni lubada. Kas veel on vähe Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa jmt riikide hoiatavatest näidetest? Euroopa traditsioonilist kultuuriruumi on seni muuta püütud peamiselt sõdadega, kuid vaatamata rasketele aegadele on euroopalikke traditsioone siiski säilitada õnnestunud. Tänane oht sellele kultuuriruumile on sisuliselt pidurdamatum, toetudes hoopis uutele alustele ning pealetungistrateegiatele. Tänane olukord on selline, et me ei saa enam ühtki Euroopa suurlinna külastada, tundes end sama ohustamatuna nagu veel paarkümmend aastat tagasi. See ohutunne, mida on eurooplastesse süstitud seoses lõpmatu põgenikevooluga lõunast, on juba jätnud siinsetesse põlisasukatesse püsiva negatiivse jälje. Tõelisi sõjapõgenikke saaks minu arvates ka hoopis teistmoodi aidata.

Eesti rahvusriik sinu nägemuses 50 a pärast, kas Isamaa 2.0 ehk eestlaste importimine on hea mõte?

Isamaa 2,0 ei ole hea mõte. Pikemalt arutlemata selle idee nüansside üle, ütleksin vaid seda, et järjekordne restart taastab vaid endise olukorra. Heal juhul. Ja lõppude lõpuks on meil juba olnud president, kes tegelikku Eestit ei näe ega taju, meil on olnud kaitseminister, kes probleemide tekkel peab targemaks kohe silmapiirilt kaduda, meil on olnud energeetikaminister, kes tegeleb peamiselt teda huvitavate kitsaskohtadega ning pärandab järeltulijaile arusaamatult käsitletavad põhimõtted siinse energiamajanduse toimimisest. Eesti on olnud kui katseriik, millega lubatakse liiga lihtsalt katsetama ja manipuleerima. Käpardlikult läbi viidud katsed ei lasegi liiga optimistlikult tulevikku vaadata.

Eesti rahvusriik 50 aasta pärast? Kui ei toimu meie tahte vastast suuremat invasiooni idast või kaugelt lõunapoolkeralt, siis võiks see välja näha umbes selline: ühel kõrgel künkal sini-must-valge trikoloori all istub 50 – 60 heal järjel olevat isamaaliselt meelestatud majandustegelast, kelle jaoks ka rahvaasemiku palk on sel hetkel suht tähtsusetu kommiraha. Neid huvitab tõeliselt meie rahva tulevik ning nad näevad eneseteostust eelkõige väärika osalisena selle tuleviku kujundamisel parimal viisil. Vaid õiged majandusotsused, mitte aga pealetungiv lobitöö ühe või teise valdkonna kasuks, millega on võimalik künkainimeste seas üksnes korruptiivsust suurendada, aitab Eestit tema tulevikuväljavaadetes.

Räägi oma perest, lastest abikaasast?

Mul on elu jooksul mitmeid suhteid olnud. Stabiilsemaks arenesin tasapisi ja see protsess näib kestvat. Loodetavasti viimase abikaasaga oleme koos elanud juba kakskümmend aastat. Ühiseid lapsi meil pole, abikaasa tütar hukkus Estonia katastroofis, minu kolm last varasematest abieludest tegutsevad igaüks tublisti omal alal. Tütar õppis näitlejaks ning tegutseb nii seriaali- kui ka ilumaailmas. Keskmine poeg õppis ajakirjanikuks, kuid kutsumuse leidis hoopis politseitöös ning teeb nüüd just selles sfääris karjääri. Nooremat, samuti näitlejaks õppinud poega, seob täna töö nii Eesti menukamates seriaalides kui filmimaailmas. Peagi võib teda näha peaosas uues filmis Polaarpoiss.

Milline on sinu seni veel täitumata unistus?

Tahaksin olla kunagi väärtuslikum kui seni.

Elu mõte – sinu kui kogenud inimese hinnang?

Kogemusi ei saa kunagi küll. Elu mõte on selles, et me ei ela siin maailmas üksi. Selleks, et elu jätkata, on vaja kahte, kes oleks tingimata erisoolised. Selleks, et jätkaksime üldse ja koguni väärtusliku rahvusena, on vaja tarku elukogemusega inimesi. Need tuleks kõigepealt üles leida ja siis kuulata nende väljaöeldut. Ja mõistagi võiks õelus ning üksteisele ärategemine kuhugi kaugemale kaduda. Selle kõige najal elu edasi ei vii.

UU

 

Kommentaarid