Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Tšerkessid paluvad Eestilt genotsiidi tunnistamist

-
12.05.2015
tšerkessid

Reedel saatsid tšerkessi aktivistid kogu maailmast Eesti presidendile, peaministrile ja Riigikogu esimehele kirja palvega tunnistada Venemaa vallutuspoliitikat 18. ja 19. sajandil Põhja-Kaukaasias genotsiidina. Aastail 1763–1867 tapsid Vene väed suure osa tšerkesse, ülejäänud sunniti oma ajalooliselt kodumaalt lahkuma.

1992. aastal tunnistas tšerkessi genotsiidi Kabardi-Balkaari Vabariik, 1996. aastal Adõgee Vabariik. Välisriikidest on seda 2011. aastal tunnistanud Gruusia.

Mullu esitasid tšerkessi aktivistid palve genotsiidi tunnistamiseks Ukrainale ja Poolale, selle aasta märtsis Leedule. Ukrainas on Ülemraada asunud menetlema sellekohast eelnõud, Leedus on küsimusega lubanud tegelda välisministeerium.

Reedel saadetud 175 aktivisti allkirjastatud pöördumine on adresseeritud president Toomas Hendrik Ilvesele, peaminister Taavi Rõivasele ja Riigikogu esimehele Eiki Nestorile. “Tšerkesse ja eestlasi ühendavad nende vabaduspüüdlused,” ütleb kiri. “Aastatel 1987–1991 toimunud laulva revolutsiooni käigus laulsid eestlased rahvuslikke laule, mille nõukogude võim oli ära keelanud. Tšerkessid kogu maailmast korraldasid rahumeelseid demonstratsioone 2014. aasta Sotši taliolümpia vastu, sest tšerkesside genotsiid toimus ka Sotšis, mis oli Tšerkessimaa osa. Üks demonstratsioon toimus Tšerkessi Vabariigi osaks olnud Kabardi-Balkaari Vabariigi pealinnas Naltšõkis, kus Venemaa julgeolekujõud selle rahumeelse demonstratsiooni jõuliselt laiali ajasid ning demonstrante arreteerisid ja piinasid. Arreteeritud tšerkessid laulsid kohutava piinamise ajal eepilist kangelaslaulu „Nart Badinoqua”.”

Samuti selgitab kiri tšerkesside olukorda tänapäeval: “Praeguseks elab ühel väikesel osal ajaloolisest Tšerkessimaast laiali paisatuna veel vaid üks kümnendik (u 700 000) tšerkessidest. Tšerkessid on küll üks rahvus, aga nõukogude võim ja selle järeltulija – Venemaa Föderatsiooni – juhtkond on sundinud neid elama üksteisest lahus, eri poliitilistes üksustes eri nime all, nagu nad oleksid eri rahvusest ja üksteisega mitteseotud. /—/ Eksiilis on tšerkesside üks fundamentaalne inimõigus – „põlisrahva õigus olla ühenduses oma maaga” – samahästi kui olematu. Venemaa Föderatsioon ei luba eksiilis tšerkessidel oma kodumaale naasta ka arvestatavatel humanitaarsetel põhjustel. Venemaa Föderatsioon isegi ei kaalu Süüria tšerkesside taotlust naasta kodumaale, et pääseda surmaohust neile võõras kodusõjas, kus nad on jäänud kahe vaenutseva poole tule vahele.”

Tšerkessid kaotasid oma iseseisvuse 18. ja 19. sajandil, kui Venemaa erinevate sõjakäikude käigus nende ala vallutas. Kõige jõhkram oli Venemaa alistamispoliitika 19. sajandi keskpaigas, kui kasakatele tehti ülesandeks piirkonna puhastamine tšerkessidest. Sellele järgnes sunnitud ümberasustamine, mille käigus enamik tšerkesse paisati Türgi territooriumile.