Värskelt avaldatud küsitlustulemused kinnitavad, et 100 päeva presidendi juhitud ja reformierakonna teostatud vihakõnet uue valitsuse vastu on andnud teatava soovitud tulemuse.
KEI valitsus püüab leida väljapääsu ummikutest, kuhu Eesti on 2000ndate alguse valitsustega juhitud. Stagnatsiooni tekitajad Ansipi ja Rõiva valitsustest aga naeravad pihku, sest ei pea millegi eest vastutama. Isegi omaaegseist nende ajal sooritatud kuritegude ja korruptsiooni mudastest voogudest ujub välja vaid väikseid kalu nagu nüüd välja toodud Vilosiuse ja Kiili keiss.
Võiks küsida, miks nii on läinud. Kas tõesti ligi 35% Eesti valijaist on unustanud, mis Eesti demokraatia ja omariiklusega juhtus Reformierakonna pikal valitsemisajal? Kuidas manipuleeriti sisepoliitikas opositsiooni, eriti Keskerakonna vastu? Kuidas krahmati endale magusaid kohti ja ameteid Brüsselis ja Luxembourgis? Viimati kirjutas neist tabavalt Toomas Alatalu 6. augusti Õhtulehes. Kuidas kavatseti Eestit uputada rändelainetesse, võttes vastu inimsmugeldajate “ohvreid” aafriklaste ja teiste migrantide näol.
Tuleb tunnistada, et vandenõulaslikult tegutsenud Süsteem, nagu äsja Objektiivis kirjutas vabadusvõitleja Tiit Madisson, või Süvariik, nagu on seda nimetanud Mart Helme, on täishoo sisse saanud peavoolumeedia agaral kaasabil.
Vihakõne, milles süüdistab see rahvusvaenulik liit EKRE-t, on 100% nende enda toodetud. Valitsuselt ja rahvuskonservatiividelt tulevaid ausaid ja otsekoheseid hinnanguid tõlgendatakse suvaliselt ja rüütatakse “pravdistlike” võtetega ümberpööratud konteksti. Mart Helme ütlus laulva revolutsiooni “massimeeleavaldustest” paisatakse välja hüsteeria ja psühhoosina, sest just nii defineeris seda Vahur Koorits, aga mitte Helme. Ka Jaak Madissoni õnnetult saksakeelne väljend esitati just Süvariigile vajalikus tõlgenduses, et taas alustada pretsedentitut rünnakut nii kodu- kui ka välismaa meediakanaleis.
Me kogeme iga päev, et president Kaljulaidi välja hõigatud “100 kriitikavaba päeva” valitsusele on kujunenud sajaks viha ja laimu täis päevaks valitsuse ja eriti selle uustulnuka EKRE vastu. Naeruvääristades ühtlasi peaminister Ratast, kes püüab koalitsiooni igati koos hoida.
Kui see pole Süsteemi või Süvariigi demokraatiavastane ja põhiseadust riivav tegevus, mis see siis on? Muidugi vastust peab kandma ka see osa rahvast, kes on küsitlustes kas teadlikult või lihtsalt rumalusest teinud uue valitsuse alguspäevad nii destruktiivseiks. Kuidas valitseda, kui iga päev lendab sinu pihta järjekordne porikamakas?
Muidugi on ka täielik vale, mille ütles ETV eetris välja EPL-i ajakirjanik Raimo Poom, et peale alkoholi aktsiisilangetuse pole valitsuse tegevusest midagi positiivsele poolele kanda. Tegelikult näitab see vaid Poomi ja teiste süvariiklike kurjatsurade ebaprofessionaalsus, sest tegelikke valitsuse algatusi ja plaane pole kas viitsitud leida ja välja tuua või rünnatakse neid propagandistlikult nagu sovjetlikud paberimäärijad aastakümneid tagasi. Pole ka ime, sest meie meediat juhivad ju paljud sellest ajastust välja kasvanud tegelased või nende järeltulijad. Metoodika võitluseks uue rahvavõimuga on igatahes väga sarnane kompartei võimu ajal teostatuga.
Mart Ummelas,
kolumnist