15. mail 1990. aastal, täpselt 33 aastat tagasi üritas Interrinne Toompea lossi tungida. Intreid ja nende juhte Jevgeni Koganit ja Mihhail Lõssenkot häiris Ülemnõukogu 8. mai otsus, millega taastati Eesti Vabariik ja lõpetati ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine.
Toompea lossi ründamise eelneval päeval oli Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov kuulutanud Ülemnõukogu otsused tühisteks.
Ma töötasin toona Tallinna vanalinnas Laial tänaval. Seepärast ei kulunud mul toonase peaministri Edgar Savisaare raadiost tulnud kutse peale – “Toompead rünnatakse. kordan, Toompead rünnatakse!” – kuigi palju aega sinna jõudmiseks.
Lossi esine plats oli rahvast paksult täis. Kuid need olid juba meie inimesed. Lossi rünnanud Kogani ja Lõssenko mehed olid kui pekstud penid, püüdes vihasest rahvamassist terve nahaga läbi pääseda.
Ma mäletan kuidas rahvas neid põlastavalt togis ja kuidas need mehed oma päid kaitsesid.
Täna tunneb Interrinne end Toompea lossis juba mõnusalt. See on nagu Interrinde teine tulemine.
Riigikogu esimeheks on saanud inimene, kes arvab, et parlamendi kodukorda saab väänata, kuidas tahab ja opositsioon närigu muru.
Haridusministriks on inimene kes arvab, et Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine.
Ja kohe-kohe algab hoogtööna uue normaalsuse kehtestamine, mille järgi sugu on voolav mõiste nagu ka ajale jalgu jäänud atavismid isa ja ema ning isamaa ja emakeel ja abielu tuleb poliitkorrektselt ümber sõnastada. Ning vanameelsete korrale kutsumiseks kehtestatakse vihakõne seadus ja seatakse igas enam kui 50-1pealises töökollektiivis sisse koputamise voliniku ametikoht.
Aasta tagasi suutsime sellele vastu seista, nüüd enam mitte, sest neil on jalg tugevamalt kui kunagi varem põhjas.
Kuidas on võimalik, et meie rahvas laseb kõigel sellel rahumeeli juhtuda. 33 aastat tagasi oli Toompea lossi esine plats rahvast paksult täis. Eile oli see kahjuks tühi.
Peeter Ernits, EKRE