Täna tähistame Eesti iseseisvuse taastamise päeva ehk Eesti Vabariigi taastamist ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest, mis võeti Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03. Muide, taasiseseisvumispäeva hakkas Reformierakond pilkamisi kutsuma „edgaripäevaks“, viidates tollasele peaministrile ja Keskerakonna juhile Edgar Savisaarele. Hiljem muudeti see päev riigipühaks.
Sündmuste keerises oli tollal ka EKRE poliitik, ajaloolane Anti Poolamets, kes on 1991. aasta augustisündmusi meenutades toonud esile eelkõige Tartu üliõpilaste organiseerumise ja valmisoleku Tallinna kaitsmiseks.
Tollane tudeng Anti Poolamets meenutas detailselt, kuidas hilisem kaitseväe juhataja Johannes Kert kogus augustiputši ajal vabatahtlikke võitlejaid kokku, et minna pealinna strateegilisi objekte kaitsma.
Ta on esile tõstnud ka tagalatööd ja salajasi sidekeskusi väljaspool Tallinna (näiteks Tabasalus), mis pidid tagama valitsuse sideühenduse välismaailmaga juhul, kui pealinna peamised sõlmed või Tallinna Teletorn peaksid langema.
Anti Poolamets: „Suuremaks mölluks läks mõistagi augustiputši ajal, kui koguti võitlejad kokku ja mindi nendega Tallinna raadio- ja telemaja kaitsma. See kokku koguja oli Johannes Kert, kelle korraldatud rivistust Pälsoni ühiselamu koridorides ma ikka mäletan – seda habeme ja halli kampsuniga meest.
Igatahes olin ma sel ajal suvisel arhiivipraktikal Tartus, olime Toomemäe arhiivis parasjagu lugemas vanu saksakeelseid kõverikke, et saada aru sellest keerulisest gooti stiilis kirjast.
Siis tuli Hiiobi sõnum, et Moskvas on toimunud riigipööre.
Kõige meelsamini oleks ma ikkagi enne relvad üles otsinud ja seejärel läinud. Eks sellest oli juttu ka, et kõige mõistlikum oleks relvastatud vastuhakk selle asemel, et lihtsalt paljakäsi neile vastu minna. Aga kus sa neid relvi siis ikka saad? Kuigi osad Tartu maleva liikmed olid valmistunud kastide kaupa Molotovi kokteile. See episood nähti seal ära, kuidas värisevate kätega Tartu malevlased panid oma Molotovi kokteile valmis, kui Pihkva dessanti diviisi kolonnid barrikaadidest mööda sõitsid.
Meie istusime koos ühe ajaloolasega Tallinnas raadiomaja ees, puhkasime pärast patrullimist ja ringikõndimist perimeetri peal jalga, kui järsku kostus lähenevat tankimürinat. Selle peale hüppasime nagu kokkulepitult püsti ja panime sõna lausumata jooksuga oma positsioonide poole barrikaadidele, mis jäid Liivalaia tänava joonele. Nii, et, see Eesti iseseisvuse taastamise öö möödus minul kraanakabiinis barrikaadi peal, kus ma valvet pidasin.
Aga ma sain alles hiljuti teada, mis oli meie pealikul Johannes Kerdil magamiskotis, mida ta kogu aeg kaenla all tekki mähituna kaasas tassis.
Kui me käisime Riigikogu liikmetena ühel kogunemisel Luksemburgis, siis oli meil natuke aega, et neid asju meelde tuletada. Johannes Kerdil oli hea meel, et üks tema endine võitluskaaslane seal temaga kokku sattus. Ja siis ma küsisin, et kuule, mis sul seal magamiskotis ikkagi oli. Ja Johannes ütles, et see oli tema vanaisa kingitud vintpüss Teise maailmasõja ajast.
Vanaisa oli enne oma surma kinkinud selle Johannesele, öeldes, et hoia seda, nüüd on sinu kord iseseisvuse eest võidelda. Seda näidet olen ma kasutanud alati, kui räägitakse kasvatuse tähtsusest.
Väga paljud vaikisid ju maha Nõukogude okupatsioonikuriteod või selle, et võideldi Punaarmee vastu ja seetõttu läks kogu informatsioon noorte jaoks kaduma. Sellistes propagandatingimustes võis noorest inimesest saada hoopis rõõmus Nõukogude võimu kaastöötaja ja innukas parteilane.
Johannes Kerdi näide ütleb, et sinust võib saada ka iseseisva riigi kaitseväe juhataja, kui su vanaisa kingib sulle oma vana vindi, öeldes, et poiss, sina pead minu tööd jätkama.“
Poolamets rõhutas sündmusi vaadeldes toonaste noorte meeste ja terve rahva suurt ühtsust, kohusetunnet ning vaprust, mis aitas üle saada reaalsetest sõjalistest ohtudest ja hirmust. Tänaseks pole sellest kõigest suurt midagi järele jäänud.
Ta kutsub üles mälestama ja tunnustama neid “kangelasi, keda paljud tänapäeval ei teagi, kuid kes panid riigi taastamisel oma elu kaalule.
Aarne Mäe