Kolmapäeval tegi justiitsminister Kalle Laanet Riigikogus ülevaate “Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030″ täitmise kohta 2022. aastal”, mille järel sõna võtnud EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid paljastas oma kõnes tegeliku ja nukra olukorra põhiseaduse järgimisel.
“Vastuolu deklareeritud ideaalide ja reaalsuse vahel, kui me räägime sellest, kuidas õigusloomet teostatakse, ei ole mitte lihtsalt detailide tasandil silmatorkav, vaid see on ikkagi põhimõtteline ja karjuv. Vastuolu on väga-väga suur, ja ta on isegi sedavõrd suur, et mina küll ütlen, vaadates sellele tervikpildile, et neid ideaale, mis on deklareeritud õigusloome lähtealustena, ei võeta reaalselt tõsiselt.
Ma julgustaksin nii parlamendiliikmeid kui ka neid inimesi, kes kuulavad seda istungit, võtma lahti need kaks dokumenti, millest hea õigusloome peaks lähtuma. Esimene on 2020. aastast pärinev õigusloomepoliitika põhialused, Riigikogu vastav otsus, lühendiga ÕPA, ja teine on 2011. aastast pärinev “Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri”, lühendiga HÕNTE, mis kujutab endast Vabariigi Valitsuse määrust. No vaadake, mis sinna kirjutatud on, millised ideaalid on deklareeritud, ja siis mõelge selle peale, kui karjuvas vastuolus on reaalsus, mida me näeme.
Ma toon ühe näite, mis on ka kõige olulisem või fundamentaalsem näide, see seondub küsimusega sellest, millisel moel on juba pikka aega suhtutud Vabariigi Valitsuse enda selgesõnaliselt deklareeritud kohustusse viia läbi alati eelnõusid koostades põhiseaduslikkuse analüüs.
Võtame lahti selle HÕNTE ehk hea õigusloome normitehnika eeskirja, mis pärineb 2011. aastast. Meil oli ametis samamoodi reformierakondlik valitsus, kui see vastu võeti, nagu ka praegu. Ja siin on kirjutatud § 43 lõikes 1 selgesõnaliselt: ” Seletuskirja osas “Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” [—] analüüsitakse eelnõu kooskõla Eesti Vabariigi põhiseaduse, teiste seaduste, Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi jõustunud välislepingutega.”
Ehk mitte mingisugust diskretsiooniõigust pole jäetud, on selgesõnaliselt öeldud: kui Vabariigi Valitsus koostab seaduseelnõu, siis seletuskirja kohustuslikuks osaks on analüüs selle kohta, kuivõrd ja kas see eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Pole üldse raske mõista, kuidas ja miks selline kohustuslik norm sinna sisse on saanud, sest kui me vaatame, mida deklareerib Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 3, milles on sätestatud õigusriigi põhimõte, siis see ütleb väga fundamentaalset ja selgesõnaliselt: “Eesti Vabariigis teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.”
Vähekenegi ratsionaalselt mõtlev inimene saab aru: selleks, et tagada, et kõik uued seadused, mis vastu võetakse, oleksid kooskõlas põhiseadusega, peab eelnõu koostaja – Vabariigi Valitsuse näol – viima läbi analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Nii. Kõik on selge, arusaadav, loogiline, mõistlik, vajalik.
Ja nüüd vaatame, mida on kirjutatud ekspertarvamuses, mis on lisatud sellele aruandele, mida härra minister meile tutvustas. See on kõigile kättesaadav. Kui te tagant võtate selle arvamuse, siis sinna juurde on see lõppu lisatud väljatrükituna. Ja see on punktis 5, mis kannab pealkirja “Põhiseaduspärasuse analüüside olemasolu on pigem erand kui reegel”. Ja selle punkti 5 all on punkt 29, kus on kirjutatud, tsiteerin: “Priit Pikamäe ekspertarvamusest nähtus, et Vabariigi Valitsuse algatatud seaduse eelnõude seletuskirjades puudus väljapakutava regulatsiooni põhiseaduspärasuse analüüs üheksal juhul kümnest.” See käib nüüd 2021. aasta kohta.
Üheksal juhul kümnest puudus põhiseaduspärasuse analüüs. Noh, kas 2022. aastal oli olukord parem? Põhimõtteliselt mitte. Kohe järgmine lause ütleb: “Samasugune trend ilmnes paraku ka 2022. aastal. Viieteistkümnest eelnõust ainult kahel juhul on seletuskirjas läbi viidud põhiseaduspärasuse analüüs.”
Ehk siis veel kord: 2021. aastal kümnest ühel juhul ja 2022. aastal viieteistkümnest kahel juhul. No kas nendest numbritest vaatab vastu, et Vabariigi Valitsus on võtnud tõsiselt kohustust, mis on pandud kirja Vabariigi Valitsuse määrusesse: koostada eelnõude väljatöötamisel ka põhiseaduspärasuse analüüs? Ei vaata. Seal oli võimatu vaielda, kindlasti ei vaata.
Kui me vaatame edasi, mida selles ekspertarvamuses on kirjutatud, siis… See on peatükk 6, mis on pealkirjastatud “Aeg võtta põhiseadust tõsiselt”, kus osutataksegi ka sellele, et tegelikult ei võeta tõsiselt? Tsiteerin: “Kuigi HÕNTE § 43 lg 1 p 5 kohaselt tuleb seaduse eelnõu seletuskirja osas “Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” esitada analüüs eelnõu kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega, siis eelviidatud seaduseelnõude seletuskirjades see reeglina ei sisaldunud. Teisisõnu ei ole enamusel juhtudel üldse hinnatud, kas isikute põhiõiguste piiramine on olnud põhjendatud.”
Hüppan edasi punkti 44: “Käesoleval aastal tähistasime põhiseaduse 30. aastapäeva. Seda enam on kurvastav, et eelnõude põhiseadusega kooskõla peetakse vähetähtsaks. Ei ole teada, kas selle taga on oskuste ja teadmiste või tahte puudus. Kaaluda võiks õigusloomejuristide hulgas anonüümse uuringu koostamist, et välja selgitada, mis või kes takistab põhiseaduspärasuse hindamist.”
“Priit Pikamäe tegi oma ekspertarvamuses ettepaneku täiendada HÕNTE § 40 lg 1 nõudeid selliselt, et eelnõu seletuskirjas oleks eelnõu vastavusanalüüsi kõrval EL õigusega ettenähtud ka eraldi osa kooskõla kohta põhiseadusega. [Et oleks eraldi peatükk siis selle kohta eelnõu seletuskirjas – V. V.] Allakirjutanud toetavad ettepanekut. Tuleb nõustuda Priit Pikamäe väitega, et puudub igasugune mõistlik põhjus, miks pidada eelnõu seletuskirja kohustuslike elementide aspektist eelnõu vastavust Euroopa Liidu õigusele olulisemaks kui selle vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele, mis ometi moodustab Eesti riigivõimu teostamise olulisima legitiimse aluse.”
Mis sa oskad öelda? Saab üksnes nõustuda. Kuidas siis on nii, et eelnõu välja töötades peab olema eraldi peatükk selle kohta, kas see on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, aga ei peeta vajalikuks sinna kirjutada eraldi peatükki selle kohta, kas see on põhiseadusega kooskõlas? Eks see reedab ka ju seda mentaliteeti, mis meil siin riigis valitseb. Eks see reedab ju ka seda mentaliteeti, mida siis peetakse oluliseks, mida peetakse prioriteetseks, mida mitte. Sellest aastast me ju näeme ka seda, et ega midagi paremaks pole läinud, seesama niinimetatud homoabielu seadustamise eelnõu oli täpselt selline: ei olnud väljatöötamiskavatsust ei olnud põhiseaduspärase analüüsi ja ka huvigruppide kaasamine oli lihtsalt näiline.
Võtkem põhiseadust tõsiselt.”