Täna on see päev, mille kohta on kõige rohkem valetatud. Eesti näitas siinkohal maailmale eeskuju ning valega kaasa ei läinud ehk juba 5. klassi ajalooõpikus oli kirjas, et Stalin kavatses kaks nädalat peale 22. juunit tungida kallale Saksamaale ja Rumeeniale jt, kes ette jäid, maailma ajaloo suurima invasiooniarmeega.
Saksamaa jõudis napilt ette, mis võimaldas neil piiri äärde veetud lennukid, tankid hävitada ja rünnakuks valmistunud miljonilised massid hävitada ja vangistada. Sõjategevus kolis aastateks vastase territooriumile.
Kummaline on see, et tõde kerkis 70 aastat range tsensuuri all olnud Venemaalt ning 22.06 seonduvaid paljastusi hakkas avaldama endine luureohvitser Vladimir Rezun. Temale on järgnenud paljud teised.
Hilisemad katsed tõedžinni pudelisse tagasi ajada on nõudnud Putini Venemaalt suure hulga ajaloovõltsijate palkamist. Läänes levib teadmine 22.06 kohta tagasihoidlikult. Kõik History kanalid levitavad umbluud edasi, sest nii on kasulikum, muidu hakatakse sõnavabas ühiskonnas kohe taga kiusama. Eestlastel aga pole kuhugi taganeda.
Isegi küüditamine oli seotud Euroopa vastase rünnaku planeerimisega, et “valed” inimrühmad likvideerida enne suure sõja algust. Skeemilt on näha, milline oli tegelik relvastuse vahekord. Ilma preventiivlöögita oleks kogu see lennukite ja tankide armaada juulis 1941 koos viie miljoni mehega süda-Euroopasse tunginud. Rumeenia naftaväljad oleks hõivatud ning Saksamaa ainuke kütusepiirkond tilgatumaks keeratud.
Anti Poolamets, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)