Täna 32 aastat tagasi uppus Läänemerel kella 0.55 ja 2.03 vahel parvlaev Estonia. Laev oli teel Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal. Pardal olijatest päästeti 137, hukkus 852 inimest. Vaid 95 hukkunu surnukehad leiti. Estonia katastroof on suurima ohvrite arvuga rahuaegne laevahukk Läänemerel.
Marika Toom kirjutas Facebookis ja rääkis ka Postimehele, kuidas talle maksti vaikimise eest.
Marika Toom: „Ministrid käisid kodus, Rootsi lõi erifonde ja jälgi põletati maani maha. Aga täna ma räägin suu puhtaks.
On jälle 28. september. Aeg, mil telekapurgist hakatakse meile uuesti serveerima seda mugavat muinasjuttu tormist ja konstruktsioonivigadest. Aga teate mis? Minu mehe ja tema viimase koorma lugu sellesse stsenaariumisse ei mahu. Kuidagi üldse ei mahu.
Teeme ühe kiire loogikaharjutuse neile, kes siiani seda ametlikku paberimassi usuvad: Estonia ootas Tarmot. Suur reisilaev paneb graafiku seisma ja lükkab väljumist edasi, sest üks tavaline rekajuht hilineb “puidukoormaga”?
Jah, ilmselgelt. Nii need asjad käivadki, eks? Mis seal autos TEGELIKULT oli? “Juhuslikud” tulekahjud ja kadunud omanikud. Kohe pärast katastroofi ilmusid vene omanikud isiklikult minu õuele, et Tarmo tehtud fotod autoteki varasematest vigastustest ära korjata. Ja oh milline logistiline ime – veofirma kontor põles kohe maani maha ja omanikud haihtusid maamunalt. Füüsikaseaduste uus tase.
Inimene viibib tunde merevees. Nahk ja paber peaksid lagunema. Aga Tarmo riided ,autojuhiload, kus isegi pilt ei olnud lahti ligunenud, tšekid, kus tint kõik loetav? Täiesti kuivad. Puhtad. Terved. Ei mingit merevett, ei mingit lahkamisel riiete purukslõikamist. Kas Läänemeri muutus sel ööl kuivaks või tõsteti ta laevalt ära ENNE katastroofi?
Miks tollane minister Andi Meister (kes juhtis ka uurimiskomisjoni!) isiklikult koos saadikutega minu ukse taha ronis, et mulle vallas spetsiaalset töökohta pakkuda?
Miks Rootsi pool talle erifondi lõi? Kas kõik rekajuhtide lesed saavad meil sellist rahvusvahelist erikohtlemist? Te arvasite, et ma olen hirmunud kahe lapsega ema, kes jääbki nurgas nutma ja kelle saab vaikima osta? Te tegite väga vale panuse.
Täna olen ma meedik. Ma töötan EMO-s ja kiirabis. Ma olen näinud surma, traumasid ja lahkamisi. Mind ei lollita juttudega “laevaarstist, kes Tallinnas surnukehi tuvastas”.
Mind ei lollita politseifotodega, kus nägu on puhas, kui kirstus on nina jämeda niidiga kinni tõmmatud ja nägu siniseks pekstud. Ma tunnen VALE ära enne, kui te suu avada jõuate. Te üritasite seda lugu matta Läänemere põhja, valada üle betooniga ja kehtestada hauarahu, et keegi ei torgiks. Aga tõde ei püsi vee all. Minu küsimused ei kao kuhugi ja ma ei kavatsegi lõpetada. Te lootsite, et aeg teeb oma töö. Eksisite.
Minu mälu on teravam kui kunagi varem. Ma ei palu enam vastuseid – ma näitan näpuga. Te teate täpselt, mis sel ööl juhtus. Ja te teate väga hästi, et mina tean ka. Nüüd saavad seda teadma ka teised.“
Loe ka seda: