Ajal, mil suure hurraaga vastu võetud euro on totaalselt devalveerunud, möödus vaikselt 32 aastat Eesti kroonile üleminekust. Eesti oma raha, kroon, sai reaalsuseks täna täpselt 32 aastat tagasi, 20. juunil 1992. Seni kasutusel olnud rublad vahetati kolme päeva (20.–22. juuni) jooksul kroonideks.
Eesti kroon oli Vene rubla asemel taaskasutusele võetud 1992. aasta rahareformi käigus, rublad vahetati kroonideks kolme päeva jooksul juulis.
Rahavahetajate nimekirja oli kantud 1 410 951 residenti, kellest 1 096 706 ka raha vahetamas käis. Keskmiselt vahetati raha 136,41 krooni eest.
Sularaha sai vahetada kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 kroon, summad üle selle sai vahetada kursiga 50 rubla = 1 kroon. Kroon oli seotud Saksa margaga suhtes: 1 DEM = 8 EEK.
Krooni saabudes juunis 1992 maksis leivapäts 80 senti kuni 1.50 krooni. Suhkrukilo maksis 6,60, 200-grammine võipakk 3,50.
Keskmine brutopalk oli 1992. aastal ehk krooni tuleku ajal 549 krooni.
Selle kõige taustal on paslik vahendada Riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Anti Poolametsa kampaaniat oma raha kaitsmiseks euro vastu 18 aastat hiljem.
„Eestlaste au kaitstud ehk tegin oma kuludega mitu avaliku arvamuse uuringut, millest sain teada, et enamus eestlasi kroonist loobuda ei soovi,“ meenutab Poolamets. „See tekitas suurt elevust, sealhulgas meedias, sest valitsuse tellitud uuringud olid manipuleeritud.“
Ta lisas: „Tookord levis info minu poolt Reutersile ja France Pressile antud intervjuudest üle maailma, et enamus eestlasi on oma valuutast loobumise vastu. Isegi Himalayan Times ja Hiina ning Jaapani agentuurid refereerisid.“
Anti Poolamets: „Minu küsimus oli see, kas Eestis tõesti keegi sellele [Eesti krooni kaotamisele] vastu ei hakka. Kas tõesti kellelegi ei ole rahvusvaluuta enam väärtuslik? Kas keegi tõesti sõna ei võta?
Oli näha, et ega seda [euro tulekut] pole võimalik seisma panna, see oli valitsuse otsus, siin polnudki mingit referendumit. Aga minu soov oli vähemalt näidata ja tõestada, et Eesti rahvas ei taha oma rahvusvaluutast loobuda. Sellepärast panin kampaania püsti – töötasin välja visuaalse identiteedi, nagu moodsas keeles öeldakse.
Minu abikaasa Evelin disainis särgid: oli Carl Robert Jakobsoni särk, mis oli mõeldud naistele ja Lydia Koidula särk, mis oli mõeldud meestele. All olid vastavad kirjad: „Ma armastan Koidulat“ ja „Ma armastan Jakobsoni“. Selja peal ikka seesama „paragrahv ühe“ teema.
Selle kampaania käigus kogunes minu ümber palju inimesi, kes küsisid, kuidas nemad saavad kaasa aidata.
Entusiastid kogunesid ise, nõnda, nagu kunagi see mees, kes ütles, et kuule, mul on lennuk, lähme loobime lendlehed lennukilt alla.
Korraldasime koos Tallinna Rahvuslaste Klubiga meeleavaldusi Eesti Panga ees.
Lõpuks kogunes Eesti krooni kaitseks 10 000 allkirja. Viisime need suure kastiga Riigikogu esimehele Ene Ergmale.
Täpsemalt, 2010. aastal üle antud petitsioonis oli 10 300 allkirja, kus nõuti eurole ülemineku küsimuses rahvahääletuse korraldamist.
Spetsiaalse rahvahääletuse korraldamata jätmine ja otsene vastuolu põhiseaduse paragrahviga 111, mille järgi on Eesti raha emissiooni ainuõigus Eesti Pangal, mis näitab, et eurole üleminek ei ole legitiimne.
Allkirjade kogumise aktsioon algas 2010. aasta kevadel. Suvel koguti lisaks e-allkirjadele paljude aktivistide abiga allkirju tänavatel ja avalikel üritustel.
Paljud tahtsid oma meelsust avaldada ning selleks tegime veebikeskkonna www.meeitahaeurot.com, kus öelda oma seisukoht välja.“
Just oma raha oli see, mis aitas meid ühenduda lahti Nõukogude majanduse varemetest ja orienteeruda järk-järgult vabale maailmale.“
See oli 2011. aasta 15. jaanuar, kui Eesti kroon kaotas kehtivuse ning Eestis jäi kehtivaks rahaks euro, mis võeti meil kasutusele sama aasta 1. jaanuarist kampaania all „Euro hinda ei tõsta“. Tegelikkus oli muidugi teine.