01.12.2018
Lillelaste maailm on kummaline. “Nõukogude Lillelapsed” näitus ERM-is.
Viimasel ajal on tulnud mitmeid teateid sellest, kuidas väidetavad “ekrelased” olevat kedagi rünnanud. Publitsist ja ajakirjanik Marko Kaldur arvab, et see on maailmaparandajatest “lillelaste” võitlusstiil.
“Kaebused rünnakute ja ahistamiste teemal on pigem lillelaste maailmaparanduslikud üritused oma lemmikute olukorra parandamiseks.
Mitmed tuntud persoonid on viimasel ajal meedias kurtnud, nagu oleks nende tuttavaid nahavärvuse, keeleoskuse, orientatsiooni või mõtteviisi tõttu ahistatud ning rünnatud. Ja mõni suisa otseses mõttes jalaga tagumikku saanud.
Sellised intsidendid – kui need tõesti reaalselt aset leidsid – on loomulikult kahetsusväärsed. Aga küsimusi tekitab antud juhtumite puhul kummaliselt ühte väravasse paigutumine.
Nimelt – miks kipuvad taolised tagakiusamised “juhtuma” eelkõige nende inimeste tuttavatega, kelle maailmaparandamise meelsus ning ligipääs meedias kiirelt avaldamisele on tuntud-teada? Ehk siis selliste persoonide puhul, kel meedias tuttavaid ja skandaalihimulisi ajakirjanikke jalaga segada ning kes isegi mõttetu persooni väidetava „kaebuse“ suureks ahistamislooks puhuvad.
Nagu on näiteks Karoli Hindriksi “ekrelaste koeraloopimine” ühe värskeima juhtumina. Huvitav, et minu tuttavate seast pole ükski tumedamanahaline, homoseksuaal, naine või taimetoitlane – laia tutvuvusringkonna tõttu leidub neid kõiki küllaga – mulle kurtnud ega vihjanud soo- või rassi- või mõtteviisipõhise ahistamise ega rünnete üle? Kuigi nad teeks seda mõnusa ja eneseiroonilise sarkasmiga kindlasti koheselt, kui vaid selleks põhjust leiduks.
Pigem võib öelda, et nad kõik on oma elu-oluga rahul ning hoopis irvitavad lillelaste ja äärmusaktivistide üle, kes nende “õigusi” tõeliste Pavlik Morozovite ja Matrossovite stiilis kaitsevad. Paranoilised vandenõuteoreetikud hakkaks kõigi taoliste juhtumite ja kaebuste taga otsima hoopis karvast orkestreerivat kätt.
Mina kipun pigem arvama, et tegu on tuntud lumehelbekeste (nt Karoli Hindriks) lillelapsikute katsetega maailma parandada, süüdimatute juhtumite lavastamise ja sageli ka sulaselge valetamise läbi, et oma maailmavaadet teistele peale pressida, “õiglust” luua ja korraks taas püünele pääseda. Sest meedia on tänapäeval valmis iga vähegi ekstreemsemat juhtumit kohe kajastama ning üle võimendama. Isegi kui tagantjärele selgub, et intsidenti ei toimunudki, see hoopis teises võtmes oli, väidetav kannatanu lõpuks avaldusegi tagasi võtab.
Aga “damage is done” ning loo taga olnud lumehelbeke saab mõnda aega rõõmupaistes kümmelda, arvates, et on oma (väljamõeldud) stooriga maailma oluliselt parandada suutnud. Mõnel siiski nii hästi ka ei lähe – vaid nad peavad hoopis ise aru andma valekaebuste esitamise pärast. Oh seda nuttu ja hala siis, et kuidas kõik teda kiusavad ja ahistavad…”