EKRE-t on poliitkartellil täna vaja pildile saamiseks ja seal püsimiseks

Meediat jälgides jääb vahel mulje, et kui EKRE-t poleks, oleks kartellierakonnad ja võimueliit juba ammu oma rasvasse uppunud.

Kui kartellipoliitikutel on vaja veidigi oma hallist olekust väljuda, siis võtavad nad midagi EKRE-ga seotut ette, et ise selle säras naudiskleda. Ja rahvuskonservatiivid pakuvad neile selleks ohtralt võimalusi: nad pole poliitkorrektsed, vaid nimetavad asju õigete nimedega; nad kavandavad radikaalseid asju, et Eesti suveräänsus tagasi tuua ja riik inimestele anda; nad ei kiida kaasa kaugetele peremeestele, vaid mõtlevad oma peaga, ja nii edasi.

Sügisel ilmus peavoolumeedias üks kirjutis Kristina Kallaselt, kus too kirjeldas, miks Eesti 200 kunagi EKRE-ga koostööd tegema ei hakka. Paljud imestasid – miks seda lugu oli vaja, sest oli ju niigi teada, et rahvusmeelne EKRE ja globalistlik “kakssada” on täielikult tõukuvad vastandid. Aga Kallase nõks sai kohe selgeks – projektiparteist polnud tükk aega midagi kirjutatud, midagi tuli ette võtta ja “kahesajatajate” poliitkomissar kasutas selleks EKRE ründamist – alati hea teema, kui midagi muud pole, rahvuskonservatiivide tümitamise võtab peavoolumeedia alati vastu.

Päris aasta lõpus ründas nullilähedase populaarsusega Vabaerakonna eksliider Andres Herkel ootamatult Objektiivi ja Uusi Uudiseid, SAPTK-d ja EKRE-t, ning seejuures mingite tobedate Kremli-süüdistustega? Miks veel kord sopaväravad avada, kui endal midagi lisada pole? Aga kuidagi peab ju pildile pääsema, sest koht Riigikogus on ohus! Armas EKRE, päästa, sind nahutades olen jälle kõva mees!

Tegelikult on ju ilmselge, et keegi neist ei muretse mitte Eesti tuleviku pärast, mida EKRE kavatseb teistesse rööbastesse suunata, vaid oma koha pärast tulevikupoliitikas, mis seeläbi ohus on. EKRE programm konkreetseid punkte rünnates rünnatakse tegelikult poliitilist oponenti, et too võimule ei pääseks, isegi kui programm endalegi asjalik tundub. Seda on ju pidevalt näha ka Riigikogus, kus EKRE algatused põhja lastakse, et siis mõne aja pärast sarnase eelnõuga ise välja tulla.

Siin võikski teha komplimendi 101 Riigikogu saadikule (õigemini 94-le, sest EKRE saadikud on nagunii mängus sees) – teie seas pole ühtegi rumalat inimest! Te kõik teate väga täpselt, et Indrek Tarand polnud Toompea loos sugugi mingi süütu ohver, vaid niiöelda noris ise muhku. Te teate, et ta on intrigant ja tegu oli pahatahtlik – te valate krokodillipisaraid ainult selle pärast, et mitte EKRE-le ühtegi plusspunkti anda!

Sama “ärakasutamine” paistab silma nii igasuguste “ekspertide”, peavoolu ajakirjanike, hääbuvate poliitikute ja paljude teiste hädakägarate puhul, kellele on EKRE-t vaja enda pildis hoidmiseks. Raul Rebane pühendas oma valimisloo täielikult EKRE materdamisele; Eiki Nestor viskas oma uusaastakõnes ainult rahvuskonservatiive kiviga, Postimehes, Delfis, EPL-is ja teistes peavooluväljaannetes tuleb ikka mõnel ajakirjanikul hapukurgihooaeg ja et toimetajale lehelugu anda oleks, kritseldab ta loo sellest, kui vastik EKRE on.

Ühes sellesügises populaarsusuuringute tulemusi kajastavas loos oli suurim muutus Reformierakonna ja Keskerakonna reitingutes, kuid teemalugude pealkirjades domineeris EKRE, kes kaotas ühe protsendipunkti – sedavõrd magus oli kahjurõõm, et Reformerite langus polnud enam mingi teema.

Huvitav, kas kartellipoliitikud ja peavoolumeedia ise seda ei jälgi, kuidas nende EKRE-vastasus aeg-ajalt rööbastelt maha jookseb?