29.01.2019
Tarandi kuulsad vopsu saanud eurokannikad on saanud peamiseks EKRE vastu esitatavaks süütõendiks.
Kolumnist Ivan Makarov tõmbab paralleelid Venemaa Ukraina-vastase ja Eesti võimuruumi EKRE-vastase viha vahel.
“Kui riiklikult kallutatud Venemaa meedias mainitakse kõikjal kurja sõnaga Ukrainat, siis tunduvalt vabamas Eesti meedias on peaaegu sama obligatoorseks saamas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) taunimine,” kirjutab ta.
Kolumnist nendib, et erinevad “ajakirjandusleerid” peegeldavad küll enam-vähem kõiki arvamusi, aga ikkagi kohustusliku elemendiga viidata seejuures EKRE-le kui kurjusele. Ta toob näitena Delfi pealkirja “Peksjad, vargad, pedofiilid. EKRE liikmeskond kubiseb kurjategijatest” ja teeb loogilise järelduse lugejate mõttekäigu kohta: “Paljud piirduvadki ammendava sildi lugemisega ja kohkuvad: üheksa tuhat vägivaldset sadisti, narkoärikat ja roolijoodikut on ju jõle jõuk, miks nad kõik veel trellide taga ei ole.”
Eesti Päevaleht väidab samas: “EKRE ei ole meil kuidagi eriliselt fookuses. Samal meetodil kontrollime kõikide nende Eesti erakondade liikmeid, kellel on vähegi võimalust riigikokku pääseda.” Jah, aga EKRE puhul võimendatakse kõike eriti! Delfi tõi ju välja ka loo “Inforegister hoiatab võlgnikust kirjastuse eest, mis on olnud tihedalt seotud Helmede perekonnaga” – kirjastuse majanduslikud raskused seostati Helmedega, kes pole kirjastusega enam aastaid seotud. Kui see pole pahatahtlikkus, siis mis see on?
Ivan Makarov juhib tähelepanu ka sellele, kuidas tõstetakse esile mõnda sots Ossinovskit solvav postitus, kuid tähelepanuta jäetakse tema parteikaaslase tapmisähvardus ekrelase Jaak Madisoni vastu; kuidas Toompeal pildistatud eurokannikaid ja pilapildid võetakse konkreetsete süütõenditena; kuidas meeleavaldusel väljas olnud poliitiline satiir on Eestis välja suretatud, mis on ilmselge vabaduse kohitsemise tunnus; ja lõpuks tõdeb Makarov, et riik on aksioomiks kujundanud: “Ainult surnud ekrelane on hea ekrelane.”
Kolumnist tõdeb, et valimiste eel on EKRE-foobia kõrgtasemele üles köetud, kuid vasakpoolsed on samas hirmul, sest see võib ühel juhul anda soovitud tulemuse, aga võib (ja tõenäoliselt annabki) anda hoopiski vastupidise efekti. Ja see näriv hirm tõukab üha uutele provokatsioonidele lootuses, et miski ehk ikka mõjub.
Allikas: Postimees