03.04.2020
EL-i bürokraatia on nagu vähkkasvaja.
Euroopa Liit oskas ka haiguskriisi ajal oma kriisi tekitada, tegutsedes kambakesi ühe liikmesriigi vastu ja jättes väidetavalt mängust välja hilisemad liitujad – mis oleks veelgi rohkem ühendust lõhestavam?
Mis siis juhtus? Kolmapäeval tegid 13 Lääne-Euroopa riiki Ungari vastu suunatud avalduse eriolukorra kohta, kusjuures kõik uudise levitajad väidavad, et see polevat otseselt Ungarile adresseeritud – kuigi asi võeti ette pärast seda, kui Ungari parlament andis peaministrile suured volitused. (Muide, Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja algatasid ka 13 kolooniat – kas hoopiski Lääne-Euroopa teeb “exitit”?).
“See ei olnud õnnestunud stiilis tehtud avaldus, kui tegelikult ainult enne 2004. aastat Euroopa Liitu kuulunud riigid tegid seda. Ja kui see siis välja tuli, siis loomulikult Eesti võttis ka ühendust ja pidas mõistlikuks lugeda teda selles avalduses osalejaks,” ütles Reinsalu ERR-ile. “Mitte, et osad riigid ei teinud, vaid Eesti ei olnud eile teadlik sellest avaldusest. Kui saime sellest teadlikuks, siis ühinesime sellega,” rääkis välisminister.
Jääb mõistmatuks, miks Eesti sellega ühines, kui on teada avalduse Ungari-vastasus ja kui EL ei pidanud Ida-Euroopat kaasahaaramise vääriliseks isegi selle teema arutamisel. Kui kõrvalejäetud tahavad teemaga ühineda, võinuks need riigid avalduse teha ju omaette.
Peeter Ernits kirjutab sotsiaalmeedias: “Nii nagu Brüsseli peremees ütleb, nõnda kodumaised sulased ka teevad. Esmaspäeval saatis ALDE president Hans van Baalen kõikidele reformierakondlastele ja keskerakondlastele kirja, paludes neil mõista hukka Ungari peaminister Viktor Orban – seekord kui ” corona diktaator”, ja täna tema ustavad sulased Marko Mihkelson ja Enn Eesmaa koos isamaalase Lotmaniga presidendi sotsist poolvenna dirigeerimisel nii ka riigikogu väliskomisjonis tegid.” Kas sealt ongi pärit hilisem ühinemine “kuraditosinaga”?
Ilmselgelt toimuvad “kuraditosina avalduse” ümber kõvad poliitilised mängud. Hoolimata ennenägematust kriisist ründas Visegradi riike ka Euroopa Kohus, mõistes nad süüdi selles, et viie aasta eest ei võetud vastu migrante ega oldud “solidaarsed”. Ungari nimetab toimuvat nõiajahiks.
Mis aga toimub EL-is? Liit on näidanud oma võimetust kriisis adekvaatselt tegeleda ja sealt ei tule sisuliselt mingeid asjalikke otsuseid. Rindejoonel on taas Itaalia.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles neljapäeval Itaaliale, et Euroopa riigid on valmis itaallasi abistama võitluses koroonaviirusega, kuid esialgu keskendutakse “oma kodustele probleemidele”.
Samas ei nõustunud Von der Leyen Rooma palvega, et EL annaks riigile “koroonavõlakirja” nime all tuntud laenu, mis aitaks Itaalia-sugustel riikidel kriisiga lihtsamalt toime tulla.
Von der Leyeni kiri algas vabandusega ning lõppes nimekirjaga erinevatest meetmetest, kuidas Euroopa aitab Itaalial toime tulla kolm nädalat kestnud liikumispiirangute majanduslike tagajärgedega.
Von der Leyen märkis, et EL “eraldab kuni 100 miljardit eurot suurima löögi saanud riikidele, alustades Itaaliast, et kompenseerida palkade vähendamine neile, kes olid sunnitud tegema lühemaid töötunde”.
Ta ütles suurustlevalt, et uus kokku lepitud initsiatiiv “annab kõigi liikmesriikide poolt tagatud laene, olles märk Euroopa solidaarsusest”. Von der Leyen väitis, et möödunud kuu jooksul tegi EL kõik, mis võimalik, et Itaaliat aidata.
Hispaania ja Prantsusmaa, kaks suurte kulutustega naaberriiki, kus koroonaohvrite arv kiirelt kasvab, toetasid Itaalia palvet uue ühise laenuinstrumendi loomiseks. Saksamaa ja Holland on sellele mõttele vastu. EL-i liidrid ei suutnud möödunud nädalal veel kokkuleppele jõuda ning andsid oma rahandusministritele aega järgmise neljapäevani, et kavandada uus strateegia.
EL-is on “aega küll” segamini peataoleku ja poliitmängudegaga ning Itaalias kasvab eurovastasus. Nagu näha, pole EL kriisist midagi õppinud, vaid jätkab sama poliitikat, mis rahulikumatel aegadel, ehk stagneerunud päheistumise poliitikat. Ilmselt makstakse selle eest EL-i tulevikuga.