10.12.2020
Netflix
Kui aastakümneid tagasi oli mõnes USA filmis kaks tegelast, kellest üks mustanahaline, siis sai enamasti ta ka enne surma. Nüüdseks on osuti liikunud teise äärmusesse, millele osutab Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu artiklis, kus räägib USA filmiseriaalidest, sedastades, et tänapäeval peab igas suvalises seriaalis olema üks või kaks geid, neegerlesbit, soovaba mittevalget jne.
„Viimase paari aasta jooksul on USA telesarjad üle ujutatud moraalitseva woke-progressiivsusega. Ka kõige lihtsakoelisemad õudukad ja komöödiad loevad epistlilt nahavärvi, seksuaalse sättumuse ja sooidentideedi teemal. On see ka meie tulevik?“ kirjutab Salu artiklis, mille pealkiri kõlab „See on hea politseinik, sest ta on mustanahaline“.
See pealkirjas toodud tsitaat pärineb Netflixis jooksva õudusseriaali „Slasher“ peategelaselt Saadia Jalalzailt. Saadia viitab lausega mustanahalisele naispolitseinikule Robertale, kes koos oma paarilise, hindu Pujit Singhiga ajab taga seriaalis toimuvate tapatalgute eest vastutavat sarimõrvarit. Kõigile peaks seega olema selge, et Roberta kuulub heade sekka.
„Aga kas ikka kuulub?“ küsib Salu. „Sest nagu Saadia parim sõbranna Jen (ise samuti mustanahaline) elutargalt Saadia naiivsusele osutab: „Aga Roberta ülemus võib olla valge.“ „Headuseks“ ei piisa, kui sul endal on õige nahavärv, vaja on teada ka ülemuse nahapigmendi koostist.“
Kogu see nn progressiivne tänapäevane filmimaailm meenutab nõukogude aega, kus teoses pidi olema üks positiivne tegelane, üks ebateadlik element, kes teose arenedes ümber kasvas, ja üks vastaline, kes oma teenitud karistuse sai. Parimal juhul võis esineda ka lääne agent, kes küll loopis enda ümber kahekümne viie dollarilisi rahatähti, kuid kellest teadlik rahvahulk ikkagi jagu sai.