07.10.2021
Ivan Makarov
Kolumnist, muusik, raadiomees, konservatiiv, Postimehe arvamusliider ja Pandi ajakirjanikupreemia laureaat Ivan Makarov oli võimudega raksus nii nõukogude ajal kui ka praegu. Oma arvamuslugudes rapib ta rumalust, pahatahtlikkust, alandlikkust ja müüdavust ega lepi ühiskonna üleüldise mandumisega.
Intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Makarov, kuidas oli kasvada üles filosoofide peres, kuidas jõudis ta ajakirjandusse ning mida arvab Eesti poliitikast, meediast ja Eesti-Vene suhetest.
Milline on lapsepõlv, kui oled sündinud Tartus filosoofide perekonda? [Ivan Makarov on filosoofide Mihhail Makarovi ja Aleksandra Gorjatšova poeg – toim.] Kuidas on see teid inimesena kujundanud?
Seal on palju nüansse. Näiteks see, et meie perel oli tihe läbisaamine teiste teadlastega – Jaan ja Karl Rebane, Lotman, korterinaabriks Villmann, ülejärgmises majas Tähtvere pargi poole elas Paul Ariste. Kui ma õppida ei tahtnud, siis armastas isa ikka korrata, et üks tuntud semiootik nüpeldas sama patu eest ühte oma poega. Mind aga „nüpeldati“ vaid selle hirmsa eeskujuga. Lapsepõlv oli niisugune, et talvel olid suusamatkad, suvel jalgrattamatkad ja heinategu Haavistiku talus. Isa võttis mind kaasa kauge metsajärve äärde ja seal, suurte mändide all, lamasime kuumal samblal, tema uuris mingit traktaati ja mina pidin õppima inglise keelt. Ja kalaõnge kaasa ei lubanud võtta. Aga vennad Rebased võtsid mind alati kalale kaasa – talvel Peipsi järvele ja kevadel Omedu jõele. Jaanil oli uskumatult uhke auto – Volga. Tollal ei osanud karta ei karusid ega imelikke mehi, läksin väikese poisikesena läbi metsade Elva jõe äärde, kõndisin seal kruusastel madalikel põlvini allikavees ja püüdsin kalu.
Õppisin Tartu vene algkoolis ja isa ei tahtnud, et ma õppimisest vabal ajal koolivendadega liiga tihedalt läviksin. Aga tööliste ja sõjaväelaste lastega sõbrustamine andis aegajalt imelise tulemuse – vahel ütlesin kodus sõnu, mille sisust ei olnud ise teadlik ja mida meie peres mitte kunagi ei kasutatud. Lasteaeda ega pioneerilaagrisse ei saadetud mind mitte kunagi, mind kasvatati kollektiivist irdununa, mis aitas tulevikus tohutult kaasa loominguga tegelemisele ja mitte karjaoinaks olemisele. Olin tihtipeale vanaemade hoole all, mis samuti aitas mul kujuneda mittevägivaldseks ja loominguliseks isiksuseks. Ema luges õhtuti ette põnevaid raamatuid, isegi piiblit. Käisime kogu perega matkadel, kogu Läti rannik ja Gauja jõgi on süstaga läbi rännatud.
Teist ei pidanud saama ajakirjanikku, teie esimene eriala oli hoopis kalakasvatus. Millest selline valik?
Mu jalad on allpool põlvi karvased, sest aastaid kõndisin Elva jõe ülemvoolu külmas allikavees. Minu jaoks on ojad ja kärestikulised jõed maagilised, kõige põnevam oli jälgida rünte liivastel madalikel ja vaadata, kuidas noorte nooljate säinaste parv sinust mööda tuhiseb.
Mind huvitavad praegugi põnevad telesaated, kus tuunikalu kütitakse nagu piisoneid ja kollased ning punased imeliku kehaehitusega kalaolendid kihavad sinises ookeanivees. Tahtsingi saada kalakasvatajaks. Selline osakond oli ainult Moskvas. Pärast töötasin nooremteadurina LKTUI TO-s mis oli Läänemere Kalamajanduse Teadusliku Uurimise instituudi Tallinna osakond, asus Raekoja platsil, kuulsast apteegist korrus kõrgemal.
Olen olnud lähetustes Saaremaal Laimjala kandis, kus me kasvatasime Kõiguste lahes sumpades vikerforelli, karpkala ja kižutšit ning käisime merel põhjaõngega kala püüdmas. Sai nii mõndagi välja uuritud ja palju kala ära söödud. Oli seal ka tolle aja kohta luksuslik soome saun ja hea seltskond – kõik puha teadurid, kenad noored naised ja targad mehed.
Kuuldavasti olite nooruses kõva melomaan…
Olin tõesti täielik melomaan ja veel koolipoisina tegelesin poolkeelatud muusika lindistamisega Eesti Raadio keskööprogrammidest ja sõprade lintidelt, vahendiks monomakk Nota, mis tuli ühendada monogrammariga Rondo, et see üldse häält teeks.
Siis tuli Moskva. Läksin õppima Timirjazevi akadeemiasse kalakasvataja erialale. Kaks aastat ma ühikas suurt ei õppinudki, vaid kuulasin üleliidulise firma Melodija plaate. Tol ajal hakkasid ilmuma pisikesed kolme-nelja looga nõndanimetatud minjoonid, kus olid biitlite, Creedence Clearwater Revivali, Shocking Blue ja kogunisti Deep Purple’i lood, ainult et neid nimesid plaatide peal ei olnud. Seal seisis lihtsalt „Maailma vokaal-instrumentaalansamblid“.
Passisin tihti tollal veel Kalinini prospekti nime kandval tänaval Melodija plaadipoes, raamatumaja plaadiosakonnas ja TSUM-i plaadiosakonnas, et millal tuuakse värske riigifirma Melodija piraatüllitis. Vahel õnnestus sattuda peale mõnele sotsmaade originaalplaadile – Amiga või Pepita toodangule. Nii sain endale näiteks sakslaste Renft kauamängiva, mis on minu arvates täielik maailma rokiklassika.
Melodija ise lasi välja saksa rokkansambli Die Puhdys kauamängiva, see oli täielik tase, kuid selle ühikatoas mängimine lõppes dekaani kabinetis: Eestist tulnud tüüp mängib komnoortele saksa fašistlikku muusikat. Tegelikult oli tegemist kommunistliku SDV ansambliga. Käisin muidugi kõikidel rock-kontsertidel, kuhu jõudsin. Isegi kui mängis Ungari bänd, kas või Gemini, oli see nõukogude inimese jaoks alati midagi uskumatut.
Käisin Moskva Ülikoolis külas oma heal sõbral Jüri Ruusil, kuulasime Eesti muusikat ja tema toakaaslane müüs mulle Pink Floydi LP „Wish You Were Here“. Sellele läks poolteist stippi ja ema pidi elamisraha juurde saatma. Oma poolakast kursusekaaslaselt Tomekilt ostsin Czeslaw Niemeni „Aeroliti“ ja Omega täiesti ulmelise albumi.
Aasta pärast viisid mind otse loengult minema tundmatud mehed mustas, kes ennast ei esitlenud. Sõidutati musta Volgaga kesklinna ja siis taipasin, et see on KGB. Täpsemalt kirjeldan seda oma raamatus „Venelane Eestimaal”. Tegemist oli mingi absurdse asjaga – Brežnevi tapmisähvardusega; üks mu sellist nalja sisaldanud Eestisse saadetud kiri läks kaduma, ilmselt juba ühika seinale kinnitatud postkastist, sest kirjutamise ajal jõime poistega toas ja sealsamas oli üks tüüp, keda peeti koputajaks.
Pärast uppus see poiss kummalistel asjaoludel Volga jõkke. Aga isegi KGB uurija juures, kus mulle mu kiri ka ette näidati, oli Brežnevit puudutav koht rasvaselt retušeeritud – nii õudsaks peeti seda. Moskva lehed kirjutasid muidugi hoopis muust – nimelt, et tegelesin nõukogudevastase informatsiooni ja paanika levitamisega. Minu isa jäi tänu sellele loole ilma filosoofiateaduskonna dekaani kohast Leningradis ja mind visati kolossaalsel komsomolikoosolekul komsomolist ühehäälselt välja. Mind päästis see, et üht minu kasutatud žargoonisõna võis tõlgendada kaheti – kas mättasse lüüa või pikalt saata.
Pärast KGB poolt röövimist pääsesin õnnekombel tagasi Eestisse ja jätkasin EPA-s. Olid Eesti bändide kontserdid, rokkfestivalid, Tartu muusikapäevad. Tahtsin oma lemmikuid toetada – näiteks Urmas Alenderi Ruja. Mind morjendas see, et vene inimesed ei teadnud eesti muusikast suurt midagi. Hakkasingi kirjutama lehtedele ja ajakirjadele eesti rokist. Pärast läksin ka Õhtulehte tööle.
Siis tekkiski äratundmine, et teid tõmbab siiski rohkem ajakirjandusse?
Tegelikult ahvatles mind ajakirjaniku töö kõige vähem. Põlgan südamest praegust Eesti peavoolumeedia müüdavust, lohakat sõnakasutust, madalat maitset, alatust, pahatahtlikkust ja perverssust. Tegelikult solvun hingepõhjas alati, kui mind ajakirjanikuks nimetatakse. Astusin ajalehtede liidust ammu välja ja häbenen seal olemist. Olin omal ajal ka komsomolis, õnneks viskas mind umbes 300-pealine koosolek Moskvas komsomolist ühehäälselt välja.
Te olete tegutsenud ka ise muusikuna ja kirjutanud hulgaliselt laulusõnu…
Ma olen kirjutanud bändidele ja solistidele nii palju tekste, et mitmeid ei mäletagi enam. Ka omaenda lugusid kõiki ei mäleta, osa lindistusi on kadunud. Mul on mõned üleliidulise tiraažiga LP-d, olen YouTube’is ja Venemaa muusikaportaalides.
Olete väga pikalt tegutsenud raadios. Sellesse aega jäi palju põnevat ja pöördelist. Milline oli raadioajakirjandus, kui te seal 1990ndate alguses alustasite?
Ma läksin Eesti Raadiosse enne taasiseseisvumist, kui makilinte lõigati veel kääridega. Kõige parem selle perioodi juures oli see, et tegin 28 aasta jooksul ainult seda, mida pidasin õigeks. Keegi ei saanud väänata mu mõtteid, sest tegin kõike ise – salvestasin, monteerisin, istusin ise puldis. Helirežissöörid armastasid mind selle eest, sest nad ei pidanud minu tööpäevadel vara tõusma ja ma hoidsin oma kolleegidele kokku tuhandeid tunde nende elust. Ise kahetsen, et olin liiga tihti eemal oma vanematest ja perest, kes ainsatena mind tõeliselt vajasid.
Hea oli see, et olin küll alati jahedates suhetes ülemustega, aga nad lasid mul tööd teha ja nahutasid ainult siis, kui tuli järjekordne kaebus. Minu peale kaebasid vanad kommunistid, noored putinistid, praegu kohut ootav eestlasi patoloogiliselt vihkav Seredenko ja noori poisse õrnalt salliv Toobal. Kusjuures nad saidki alati oma tahtmise. Minu peale kaebas korduvalt ka üks õnnelik eesti homomeeste abielupaar Rootsist. Nemad oma tahtmist minu suhtes õnneks ei saanud.
Olete Pandi ajakirjanduspreemia laureaat. Mida te oma raadioajakirjaniku karjääris eriliselt välja tooksite?
Seda, et pärast Eesti Raadio okupeerimist ETV poolt muutus uus moodustis millekski muuks, kui seda on avalik-õiguslik ringhääling. Kõik kolleegid, kes veel julgesid seal minuga üldse suhelda, ütlesid nagu üks mees, et sellist matsi nagu uus ringhäälingu boss pole sealmail veel nähtud. Margus Allikmaa käis kõigepealt kõik osakonnad ja toimetused läbi, tutvus igaühega ja tervitas kõiki. Praegune pomo ei teinud isegi seda.
Teil on vaimukad ja teravad arvamuslood, mis liiguvad peavoolust tavaliselt vastassuunas. Postimees nimetas teid ometi aasta arvamusliidriks. Kas see tiitel tuli üllatusena?
Jah, loomulikult. Sõbrad oskasid seda minu eest saladuses hoida, aga praeguseks pole nendest enam kedagi Postimehes alles. Otsust varjata ei olnud siiski raske, mul polnud Postimehega kõik need aastad lepingutki ja ma ei külastanud toimetust üldse.
Kui palju on tulnud teie arvamuslugudele vastukaja? Kas selles on venelaste ja eestlaste puhul erinevusi?
Vastukaja oli tohutult palju, nii head kui ka „muud“, aga tekkinud probleemide juured olid ju alati nähtamatud.
Mingil hetkel kaod pildilt muusikuna, mingil hetkel võetakse saated ära, mingil hetkel jääd tööst ilma, mingil hetkel hakkab su jalgealust uuristama endisest mendist poolkantsler. No nähtavat seost ju ei ole! Seda on kogenud nii mõnigi minust kõvem mees.
Venelaste ja eestlaste erinevust on selles valdkonnas tuvastada raske. Esiteks töötab Eesti venekeelses meedias üsna vähe venelasi, aga seda teemat ma ei puudutaks. Teiseks on mu nime mainiminegi kogu siinses venekeelses meedias juba aastaid keelatud. Ma ise ei kirjuta enam vene keeles mitte midagi, välja arvatud tööalased tõlked, ja loobusin juba aastaid tagasi vene keeles laulmisest. Siin Eestis mina seda enam ei tee.
Maailmas, sealhulgas Eestis, tehakse palju hulluseid. Mida arvate teie sellest kõigest, mis on eriti viimastel aastatel toimunud?
Seda ei tee inimesed, kes loovad ligimeste elu paremaks muutmiseks mingeid reaalseid väärtusi. Tegemist on põhiliselt spekulantidest ja klounidest omakasupüüdlike käkikeerajatega Sorosest Lady Gagani välja. Nende looming ja esteetika on väljakannatamatult igav, nad näevad äärmiselt halvad välja ja tahavad suunata normaalseid ja tublisid inimesi musta, põhjatusse, lehkavasse aafrika elevandi tagumikku.
Mingu aga ise lauluga ja võtku Raud ka kaasa – eemale nendest, kelle peal nad ise praegu parasiteerivad. Viige need hartlebid ja holmid Eestist juba ära, tahaks värsket õhku hingata.
Milline tundub teile praegune poliitiline olukord?
Praegune valitsus on moodustatud kahest korruptantidest kihavast erakonnast, kes tulid võimule tänu väga piinlikule skeemile, kuhu oli kaasatud meie prokuratuur, julgeolek ja Kadriorus istuv euroametnik. See töövõit on neid niivõrd tiivustanud, et Jürgen Ligi nimetas Riigikogus esinedes rahvast lausa „ühiskonnaheidikuteks“. Inimestel on nüüd kohalikel valimistel võimalus näidata neid põlgavatele uusparunitele koht kätte ning alustada võimu puhastamist kriminaalidest ja Eestiga kauplejatest altpoolt, kohaliku võimu tasandilt.
Kuidas hindate Eesti-Vene suhteid?
Need on halvad. Venemaad juhib praegu KGB. Ei tahaks siin korrata üldteada asju, aga rõhutaks, et Eesti ei peaks tegema ühepoolseid järeleandmisi, sest Kremli suurvene šovinism ja revanšism ei luba neil sellega rahulduda. Kõik või mitte midagi! Samas on Eesti poliitikud juba aastaid esimesena ambrasuurile viskunud ja Eesti nimel karmide avalduste nupule vajutanud, unustades, et tegemist pole Kuldvillakuga. Eesti nõuab Euroopa Liidult järjekordselt venevastaseid sanktsioone, Lavrov on jälle turris, Merkel aga võitleb uue gaasijuhtme eest ja ehitab Venemaale suurtehaseid. Kohtub Putiniga, vaatavad teineteisele silma – nojah, need Balti riigid…
Ja kogu vene meedia kirjutab, et kui seda Eestit ees ei oleks, oleksid suhted Läänega ideaalsed. Mingit mõttehiiglaste ajutööd meie juhtidelt ei nõuakski: no ärge olge oma venemaateemaliste avaldustega iga jumala kord esimesed! Olge vahelduseks teised või kümnendad. Aga Kersti Kaljulaid sõidab Kiievisse ja ajab Eesti tülli Ukraina, Gruusia ja Moldovoga. Äkki nii lepitigi kokku tolle täiesti ootamatu Moskva visiidi ajal?
Miks kandideerite esimest korda kohalike omavalitsuste valimistel Tallinna volikokku? Mida tahate muuta?
Mind kutsus kandideerima Jaak Madison. Ma olen kursis sellega, mida ta on teinud Eesti jaoks ja kuidas ta seda teeb. Olen näinud tema noort peret. Sellepärast nõustusingi. Kersti Kaljulaid ütles, et ta ei saa öelda oma rahvale „ei“, kuigi rahvas teda ei kutsunudki. Mind kutsus üks inimene, aga see oli Jaak, kellega ma polnud isiklikult tuttavgi, kuid kes on mind mitu korda meedias toetanud ja on mu mõttekaaslane.
Toetan inimesi, kes püüavad hoida Eestit minu pere, minu lapse, lastelaste ja heade naabrite turvalise koduna ning ei lähe selles küsimuses kompromissile. Olla tõeliste võitlejate punane latern või ankrumees on minu jaoks au.
Kuna ma olen ikkagi kirjutav inimene, siis olen rohkem nagu vaatleja ja vestja. Ma ei näe praegu Eestis teist poliitilist jõudu, mis oleks päriselt eestimeelne nii sõnas kui ka teos. Teistele lähevad korda rohkem ikka võõrad inimesed, võõrad julmad väärtused, uusebanormaalsused, võimalus pakkuda Eestit ja meie lapsi esimesele nõudjale, jaotada oma partei kälimeestele ka läbikukkumiste eest rahva raha, olla absoluutselt karistamatud ja käia parlamendis ringi vatijopes ning kohvimasin kaenlas, sõita inimestele meelega autoga otsa.
Kõik praegused poliitilised erakonnad ja nendele allutatud vasakliberaalne meedia osalevad meie heade Eesti inimeste ja nende perede mõnitamises ja laimamises. Kõik, peale konservatiivide.
Jätkan igal juhul avalikku meediatööd meie traditsioonide, perekonna ja Eesti kaitsel, üritades ühtlasi lähendada eestlasi ja oma siinseid Eestimaad armastavaid rahvuskaaslasi, nagu olen vahelduva eduga juba umbes 40 aastat teinud.
IVAN MAKAROV
● Lõpetas 1979. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia kalakasvatuse erialal.
● Pärast ülikooli töötas Läänemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudis nooremteadurina ja Õhtulehes tõlgi ja toimetajana.
● Töötas Eesti Raadios 1992. aastast kuni 2020. aasta maini Raadio 4 vastutava toimetajana, tegi 20 aastat Raadio 4-s igapäevast Balti infosaadet „Raadius“, 28 aastat öömuusika programmi ja 25 aastat hommikuprogramme, viimastel aastatel oli info- ja poliitiliste nädalasaadete „Subbotitsa“ ja „Nedelitsa“ juht. Makarov on teinud ka Raadio 2s muusikasaadet „Estrada“ ja oli Postimehe kolumnist.
● Kirjutab kolumneid portaalis Objektiiv ja Uued Uudised.