25.01.2022
Tuulikud
Ilfi ja Petrovi „Kuldvasika“ ja NSVL-i Kaitseministeeriumi Kindralstaabi ülema marssal Matvei Zahharovi küüditamisplaanide Eesti (Nende Soovitud) Vabariigis ainetel.
Laupäevane hundijaht läks luhta. Saapad said värskes lumes märjaks, hommikune sadu oli helbeid heitnud, kuuskedest läbiminekul rebenes okste lumine kardin, palvehelbed langesid. Pruukis vaid hingata ja kuuseokastelt pudenes pärlikee, lumeseinast tellisena langes märjakssaanud okstelt sahmakas.
Ostap Bender oli mitu päeva näljas, ent tühjast kõhust tulid tal alati parimad mõtted. Kuuba ja Berliini kriisid võimaldasid kohale vedada 1500-kilomeetrise tegevusraadiusega SS-4 raketid Sännale, Kadilasse, Rohu, Piirsalu, Nursi ja Vilaski baasidess, muutes Eesti Prantsusmaaga võrreldavaks tuumajõuks. Õnnestus rajada hulk viadukte ja sildu – Jõhvi, Jõgeva, Tartu, Võru, Haapsalu, Kanama. Uhkeimaid sildu ehitati piki jõgesid – Loobule ja Jägalasse, ainsa sihiga suunata tankiarmeed merele, kus Loksa laevaremonditehases toodetud ujuvkonteinerid ees ootamas. Reisilaev „Georg Ots“ seisis mereväeregistris, kapten Kollo saab salajase käsu ujutada tankilaadung Taani väinu blokeerima. Ostap Benderi juhitud elektriarendajad püstitasid hulga alajaamu kolkaküladesse – Tsirguliina, Arukülla, Koongasse, mille kaudu tänased börsi- ja hapuõhu müüjad Hando Sutter ja Taavi Veskimägi ulatavad kümnekordselt ülekeevitatud hinnaga valguse küladesse ja taludesse.
Ostap Bender ei raisanud aega rajada maailma malepealinn Jõgevale – Liivimaa kuningriigi pealinna Põltsamaa asemel istutati Jõgevale rajoonikeskus koos partei- ja täitevkomitee, kremli ning mõistagi sõjakomissariaat ja KGB. Jõgeva, Põlva ja Rapla said rajoonikeskusteks ainsal põhjusel – raudteesõlmedes sai laadida sõjamasinaid ja evakueerida küüditatavaid. Seltsimees Benderi juhitud marsssal Zahharovi nimeline haldusega küüditajate istungite palavik jätkub tänini – haridusminister Liina Kersna pani äsja välja preemia neile, kes suudavad hävitada veel allesjäänud maakoole …
„Tänan sind, Koroona!“ ümises Bender. „Isegi oma parimatel päevadel ei suutnud ma välja mõelda peenemat plaani Rio de Janeirosse sõiduks… Taevasse üha tihedamaid suitsujutte vedavaid hiigellinde, milles täissöönud europiidid järasid keemiliselt tuunitud kanakoiba, enam pole. On liigutavalt tore, et olemas oled… Tänu covidiootidele on taevas jälle taevasinine.
Ma küll ei näe Sind, Koroona, aga ma kuulen Sinust iga päev, iga tund, evangelistid jahuvad Sinu nimega huulil nakatunutest, testidest visiiridest, maskidest, komandanditundidest, vaktsiinidest – Sa oled olemas, Suur Maailma Valitseja. Kummardan maani, et Sa hoolid ravimi- ja paanikatööstuse tuludest.“
Rahvast kildudeks pihustava uudise ajel viskas progressiivne Ostap Bender salli üle õla, sisenes maakohtu registriosakonda paber näpus. Lett on tühi. Viimaks keegi imbub kõrvalkontorist letti. „Soovin asutada Rinnaga Toitmise Komitee!“ „Pabereid vastu ei võeta, esitage digitaalselt!“ Sama kordus PRIA niitmistoetuse, maaeralduse, ehitusloa ja kitsekarja registreerimisega, isegi rahvaloendus ebaõnnestus – kuidagi ei suutnud Benderi juhitud totalistid – globalistid eestlast kiibistada. Lobeda jutuga Odessa legendaarne majavalitseja Ostap Bender ei jaksanud jäärapäiseid eestlasi veenda ühinema Soome sõjaveteranide, fašismiohvrite ja endiste poliitvangide ajas kasvava hulgaga.
„Helkuri Nõelaga Jopekäisele Riputamise MTÜ sai toetust,“ kaebas seltsimees Bender õiguskantslerile. „See on vaba inimese põhiseaduse vastane ahistamine.“
„Jah, aga mitte oluline riive,“ väitsid kavalad Juu Ristid. Nõnda, digiselt, olevat „mugavam“ anda oma hinnaline digihääl kasvõi Sardellile. Ametnike süvariik on Eesti viinud kodanikust eemale, masinlikku digikookonisse, tallinnistliku vähemuse mugavasse sängi. Bender leidis noore Karl Marxi varaseid töid võõrandumisest uurides midagi tuttavat. Talle meeldis mängida ohtlike leludega, mis nuumavad itimehi – makstakse, ja mitte vähe!
Tegelikku ja vajalikku tööd tegev Päris-Eesti (õpetajad, rongijuhid, bussijuhid, traktoristid, autojuhid, energeetikud) on haaratud kõrvade peale kukkunud, priiskava valitsejate klanni pantvangideks. Armastatud valitsusjuht teatas ülbe Kajana, et nii peabki:
„Taotlege usinasti, küll me vaatame kellel on Eestimaal hea elada!“
Koledaid eurosid trükiti vuhinal, lõputult elektrit neelav ja pidevalt rikkis virtuaalheaolu pole disko, on punk. Eesti on väike riik – kõik tunnevad kõiki, saaks jala kah ära käia.
Miljon valimiskuludelt, miljon igalt ministeeriumilt, miljon justiitshalduselt, miljon riigikogujatelt, miljon konverentsiturismilt, miljon välissõitudelt, miljon mõttetutelt koolitustelt, miljon küprokilt, miljon klaasilt, miljon betoonilt, miljon mootorikütuselt… ja miljard välispankadelt! Saame inimväärse palga päästjale, õpetajale, bussijuhile, arstile, toitu nälgivatele lastele.
Kuulake! Jätke meelde, töömees Pontu on Soome orjalaevaga tagasi tulnud.
Kuula inimest!