13.10.2022
Martin Helme
„Praegune energiakriis on üks suuremaid rikkuse ümberjagamise mehhanisme, mida oleme näinud bolševike revolutsioonist saadik. Meilt kõigilt võetakse ära ja koondatakse siis väga väheste kätte. Sisuliselt toimub päise päeva ajal rahva paljaks röövimine lipsustatud tegelaste poolt ja enamik poliitikuid aitab sellele kaasa,“ ütleb EKRE esimees Martin Helme. Ta kutsub inimesi üles ebaõigluse ning elukvaliteedi halvenemisega mitte leppima.
EKRE algatas üleriigilise allkirjade kogumise kampaania elektri hinna langetamiseks, samuti toimub 16. septembril Vabaduse väljakul meeleavaldus. Miks?
Oleme pikalt rääkinud, et radikaalsed plaanid süsinikneutraalsuse saavutamiseks ja rohepöörde läbiviimiseks viivad meid täielikku vaesusesse. Moodne ühiskond ja meile tavapärane elatustase saab eksisteerida ainult küllusliku ja odava energia kättesaadavusel. Rohepöörde eesmärk on teha energia vähem kättesaadavaks ning palju kallimaks.
Me ei poolda seda, et kosmosesse lennanud energiahindu hakatakse erinevate toetusmeetmetega leevendama, sest tegelikult tähendab see ikkagi väga väikese seltskonna pöörast rikastumist kõrgete energiahindade abil. Kui riik toetab inimesi või ettevõtteid, et nad jõuaks kuidagi ära maksta ebanormaalselt suured arved, siis tegelikult võtab ju riik nendesamade inimeste ja ettevõtete maksuraha, annab selle siis korraks nende kätte, et nad saaksid maksta sama raha edasi energia liiakasuvõtjatele.
Palju õigem oleks astuda vajalikud sammud energia hinna uuesti alla surumiseks tasemele, kus need varem olid, siis suudavad kõik oma arved ise maksta. Nii ei pea mingeid toetuspakette tegema, seega jääb ära ka meile meie oma viinaga kosja tulemine. Just selle nõudmiseks algatasimegi allkirjakampaania ja teeme ka meeleavalduse.
Me tahame ise oma eluga toime tulla ja selleks peab alandama elektri hinda, mitte pakkuma välja erinevaid subsideerimisskeeme, mis tegelikult toetavad energia püsivalt ülikalliks muutumist.
Reformierakond ja Kaja Kallas ajavad elektri hinna tõusu mugavalt Putini kaela. Miks ei peaks inimesed seda juttu uskuma?
Veebruaris ja märtsis, kui Venemaa sõda alustas, oli kogu Eesti šokis ja inimesed koondusid valitsuse taha. See on täiesti normaalne reaktsioon. Kahjuks tegi Kaja Kallas sellest vale järelduse ja arvas, et tema ise ja tema poliitika on ülipopulaarsed.
Tegelikult ei ole, inimesed lihtsalt toetasid Eesti riiki ja Eesti valitsust, mida parasjagu juhtis Kaja Kallas. Aga reformikatele meeldis see populaarsus ja nad võtsid kiiresti omaks propagandavõtte: ükskõik millise kriitika osaliseks nad saavad või milline teema tõstatub, jutt viiakse kohe Ukraina sõjale ja Venemaa süüdistamisele. Ometigi ei saa kõiki oma tegemisi ja tegematajätmisi lõputult Ukrainas toimuva süüks ajada.
Elekter on suurepärane näide, kuidas Putinil ja Ukrainal pole mingit pistmist meie valitsuse tegematajätmistega. Jah, sõda ja sellele järgnenud sanktsioonid tekitasid Euroopas gaasikriisi. Aga Eestis ei ole gaasil töötavaid elektrijaamu! Samuti ei mõjuta sõda Eestis toodetavat päikese- või tuulenergia hulka.
Küll aga mõjutab meie elektri hinda täiesti mittetoimiv niinimetatud börs, kus spekulandid ja monopolistid on ajanud hinna järsku kümne- või sajakordseks. See toob väga suurt tulu ka valitsusele, sest nii Eesti Energia kui ka Elering on mõlemad riigi omandis. Kõik see raha, mille nad praegu majandusest kokku korjavad, läheb lõpuks Kaja Kallase ja Keit Pentus-Rosimannuse kätte.
Eesti on Euroopa kõrgeima hinnatõusuga riik, meie inflatsiooninumbrid löövad rekordeid. See on peamiselt tingitud energia hindade pöörasest tõusust. Kõik teised riigid Euroopas on teinud oma inimeste ja ettevõtete aitamiseks väga erinevaid asju, alates maksualandustest, jätkates otsetoetustega ja lõpetades CO2 kulukomponendi kinni maksmisega. Meie valitsus ei ole teinud mitte midagi. Ja kõikides teistes Euroopa riikides on oluliselt madalam inflatsioon. Järelikult on see valu, mida meie inimesed tunnevad, peamiselt siiski meie enda valitsuse vale poliitika tulemus, mitte sõja tagajärg, muidu oleks teistel riikidel sarnased hinnatõusud.
Valitsus on välja mõelnud universaalteenuse ja kompensatsioonimehhanismi. Miks sellest ei piisa?
Universaalteenus on pettus õige mitmes võtmes. Esiteks, kui vaatame elektri hinda normaalsel ajal, enne koroonat ja enne Ukraina sõda, siis oli see umbes 3 senti KWh eest ehk 30 eurot MWh eest, sooduspaketid veelgi odavamad. Nüüd tuuakse meile riiklikult kehtestatud hind, mis on 19 senti kilovatt tunni eest ehk 192 eurot megavatt tunni eest. See on 6,4 kordne hinnatõus võrreldes varasema tasemega. Sellest arvutatakse maha toetusmeede, mille järel tuleb inimestel maksta 13,2 senti KWh ehk 132 eurot MWh eest. See on ikka veel neli ja pool korda kõrgem hind, kui oli varem. Kuidas saab nelja või viiekordset hinnatõusu nimetada heaks asjaks?
Kõigele lisaks, kui vaatame, mis hinnaga müüdi selle aasta teises pooles elektrit, siis keskmine hind oligi umbes 20 sendi juures, ehk enam-vähem samas kandis, kus nüüd suure käraga tehtud riiklik „soodushind“. Sellele hinnale lisanduvad võrgutasud. Mis aga kõige tähtsam, see hind ei pruugi nii madalaks jääda, sest Eesti Energia ja konkurentsiamet alles vaidlevad lõpliku hinna üle ja hind võib tõusta. Samuti on see hind nüüd meie täiesti mittetoimival turul kõige-kõige määravam n-ö soodushind, mistõttu ei hakka keegi „börsil“ pakkuma sellest märkimisväärselt soodsamat hinda.
Kellele on kasulik Eesti valitsuse praegune energiapoliitika?
Eelkõige muidugi valitsusele endale. Praegune pöörane hinnatõus toob metsikut tulu Eesti Energiale, s.t riiklikule energiafirmale. Nende kasumid löövad rekordeid. Samuti teenib jõhkrat tulu riiklik võrgufirma Elering.
Valitsus saab sadu miljoneid ka suurenenud käibemaksu laekumiselt, sest iga kord, kui mõne asja hind tõuseb, suureneb ka sellelt laekuv käibemaks. Valitsus teenib sadu miljoneid ka CO2 kvoodi müügist, mille hind on viimase aasta jooksul mitmekordistunud. CO2 on aga üks põhjus, miks on kallimaks läinud just põlevkivielekter.
Teine seltskond, kes praegu rahasajus püherdab, on tuulikute ja päikeseparkide omanikud, kes saavad arulagedat kasumit ja sellele lisaks veel taastuvenergia dotatsiooni, mida korjatakse meie kõigi taskust. Ja loomulikult on kogu energiakriisist osanud suurt kasu lõigata finantsmaailm, kes on üles ehitanud tohutu vahendajate, kindlustajate ja spekulantide võrgustiku. See seltskond ei ole väga suur, aga ta on väga mõjuvõimas.
Praegune energiakriis on üks suuremaid rikkuse ümberjagamise mehhanisme, mida oleme näinud bolševike revolutsioonist saadik. Meilt kõigilt võetakse ära ja koondatakse siis väga väheste kätte. Sisuliselt toimub päise päeva ajal rahva paljaks röövimine lipsustatud tegelaste poolt ja enamik poliitikuid aitab sellele kaasa
Põlevkivi tagab Eestile varustuskindluse. Reformierakonna valitsus seevastu tahab kogu tööstuse sulgeda ja minna juba 2030. aastaks üle tuule- ja päikeseenergiale. Miks seda teha tahetakse ja mida selline energiapoliitika kaasa tooks?
Vasakpoolsed ja liberaalid on aastaid müünud muinasjuttu sellest, kuidas moodsat tsivilisatsiooni ja sellega kaasnevat elatustaset on võimalik üleval pidada ka nii, et samal ajal elavatakse primitiivse ühiskonna moel – hoidutakse autoga sõitmisest, hoonete kütmisest, rasketööstusest, intensiivsest põllumajandusest, elektrilistest kodumasinatest nagu pesumasin või külmkapp. Tuleb vaid vähem tarbida ja loobuda igapäevastest headest asjadest ning õnn saabubki õuele. Tegelikult muidugi ei saabu. Kui loobume põllumajanduses diislil töötavatest masinatest või lõpetame väetiste kasutamise, siis hakkavad inimesed surema nälga. Kui lõpetame kodude kütmise elektri, gaasi või keskküttega, siis hakkavad inimesed surema külma. Kui loobume tänapäevasest hügieenistandardist ja peseme ennast, oma riideid ja nõusid vähem, siis hakkavad inimesed surema haigustesse.
Mis aga kõige tähtsam, puudub põhjus, miks me kõike seda tegema peaks. Me ei ole tegelikult ammendanud loodusressursse, meil ei ole tegelikult kliimakatastroofi, meil ei ole tegelikult mingit süüd kellegi ees põhjusel, et elame head elu. Elame seda edasi! Elame homme veel paremini kui täna! Pole põhjust, miks see ei ole võimalik.
Mis puutub tuule- ja päikeseenergiat, siis tuleb mõista, et kumbki neist ei ole keskkonnasõbralik. Päikesepaneelide tegemiseks on vaja kaevandada nii palju nii erinevaid haruldasi ja mürgiseid metalle, et see pole ligilähedanegi põlevkivi või nafta kaevandamisega. Nende utiliseerimine on ülikallis ja väga mürgine. Ühe suuremat sorti tuuliku püstitamiseks on vaja betooni, metalli, naftat plastmasslabade jaoks ja haruldasi metalle ning mürgiseid gaase mootori jaoks koguses, mis muudab üheainsa tuuliku ökoloogilise jalajälje oluliselt suuremaks, kui on Eesti ühe aasta põlevkivielektri kogutoodang. Nii tuule kui ka päikeseenergia kasutamiseks on vaja teha miljarditesse ulatuvaid investeeringuid elektrivõrkude, salvestusvõimsuste ja stabiliseerimismehhanismide uuendamiseks. Kui kõik need kulud arvesse võtta, siis on ilmne, et tegemist on kohutavalt kalli elektriga. Ja milleks? Selleks, et saada mürgisemat elektrit, kui me saame põlevkivist? Kõik see on loogiline ainult neile, kes on valinud selles võrrandis nende poole, kes neid miljardeid kokku korjab, mitte nende poole, kellelt miljardeid kokku korjatakse.
Milline on EKRE nägemus Eesti energiapoliitika tulevikust?
Alustame lihtsatest põhimõtetest. Arenenud ühiskonna elustandard on võimalik ainult küllusliku ja odava energia olemasolul. Kui meil ei ole odavat energiat, siis ei ole meil võimalik elada soojas toas, pesta ennast sooja veega, pesta pesu ning nõusid mugavalt masinaga, süüa mitu korda päevas sooja toitu, sõita isikliku sõiduvahendiga päevas kümneid kilomeetreid, et minna tööle, viia lapsi kooli või trenni, käia õhtul poes, teatris või kinos, sõita nädalavahetuseks maakodusse ja kord aastas Vahemere äärde.
Need, kes räägivad meile, et elekter peabki kallis olema, et tulebki vähem tarbida ja et inimesed peavad hoidma kokku ning leppima vähemaga, pakuvad meile taandarengut Tammsaare Krõõda elustandardi juurde. Aega, mil elu oli varahommikust hilisõhtuni ränkraske pingutus lihtsalt selleks, et mitte nälga surra. Puudub mõistlik põhjus, miks me peaks sellega leppima. Energiat ei ole maailmas puudu, lihtsalt vasakradikaalid on otsustanud, et selle tootmine tuleb muuta võimatuks.
Meie plaan Eestile on väga lihtne: tuleb jätkata põlevkivielektri tootmist vähemalt järgmised paarkümmend aastat. Seda elektrit tuleb müüa oma inimestele ja ettevõtetele tootmishinnaga, mitte börsihinnaga, see tähendab umbes 3 senti KWh eest.
Elektri kõrval tuleb suurendada põlevkiviõli tootmist, sest see on sisuliselt meie oma kodumaine nafta. Seda õli saab kasutada nii katlamajades kui ka laevatranspordis, rafineerimise korral on kasutus veelgi laiem.
Juba täna tuleb alustada ettevalmistusi tuumajaama ehitamiseks, mis tagaks meile energiasõltumatuse, varustuskindluse ja soodsa elektri 15-20 aasta pärast.
Gaasi, diisli ja bensiinihinna alla toomiseks tuleb vähendada kütuste aktsiise ning ka käibemaksu. Kõik see tagaks Eestis hindade langemise tagasi normaalsele tasemele, inimestele jääks rohkem raha kätte, ettevõtted saaksid maksta paremat palka ja oleksid välisturgudel konkurentsivõimelisemad. Odav energia on meie elujärje edasisel paranemisel võtmetähtsusega.
Mitmed Euroopa riigid astuvad samme, et hinnatõusu pidurdada. Eestis ei tehta selles suunas midagi. Kuidas kommenteerid valitsuse majanduspoliitilisi valikuid?
Kui valitsus oleks kuulda võtnud meie ettepanekuid aasta tagasi, oleks me igal juhul pääsenud sellest häbiväärsest positsioonist, kus Eesti on Euroopa suurima hinnatõusu ehk inflatsiooniga riik. Inimeste vaesumist ei oleks toimunud, ettevõtete pankrotte samuti mitte. Poleks pidanud tegema erinevaid kulukaid, kuid ebatõhusaid toetuspakette.
Meie valitsus on Euroopas ainulaadne selle poolest, et nad ei ole astunud samme hinnatõusuga võitlemiseks ega inimeste ning ettevõtete aitamiseks. Miks nad niimoodi käituvad? Küllap on üks põhjus ideoloogiline. Reformierakond erutub eelkõige eelarvetasakaalu maagiast, mitte majanduse tegelikust käekäigust. Samuti leiavad liberaalid, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab.
Teine ja samuti väga oluline põhjus on aga see, et hinnatõus on toonud riigieelarvesse metsikult lisaraha. Eelarve ülelaekumised on sadades miljonites. Näpuotsaga antakse sellest midagi inimestele tagasi toetuste või avaliku sektori palgatõusu näol, aga suurem osa jääb valitsuse kätte, kes saab siis enne valimisi tulla rahvale kosja rahva enda rahaga.
Kuidas on valitsus pärast sõja algust hakkama saanud Eesti julgeoleku tagamisega? On see parem või halvem kui aasta tagasi?
Valitsus on suurepäraselt hakkama saanud propagandarindel. Eelkõige ollakse muidugi edukad oldud Läänes kiita saamisel ja Eesti peaministri sõjaprintsessi maine kujundamisel. Millega kahjuks üldse hakkama ei ole saadud, on Eesti tegeliku kaitsevõime tugevdamine.
Tõepoolest, meie kaitsevõime on praegusel hetkel kehvem kui aasta alguses. Oleme ära andnud kahureid, laskemoona, tankitõrjerelvi ja õhutõrjerelvi Ukrainale, aga asemele pole me midagi saanud. Need sajad miljonid eurod riigikaitse investeeringuid, millest valitsus räägib, kuluvad suures osas just ära antud relvade ja laskemoona asendamisele. Paraku jõuavad need asendused Eesisse alles paari aasta pärast ja vahepeal oleme me üsna kaitsetud.
Pean teravalt kritiseerima ka valitsuse tegevusetust õhutõrje hankimisel. Nõudsime juba 2020. aastal valitsuses olles, et Eesti peab hankima endale keskmaa õhutõrje. Tollal blokeeris Isamaa selle ära. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus ei liigutanud selleks sõrmegi. Veel sõja puhkemise järel raiusid reformikad, et mingit õhutõrjet pole vaja, meil on liitlased. Terve kevade lükati otsustamist edasi jutuga, et ehk saame õhutõrje Madridi NATO tippkohtumiselt liitlastelt niisama. Ei saanud.
Nüüd, septembri lõpus otsustati siis lõpuks, et hea küll, teeme ise. See võtab aega kolm-neli aastat. 2020. aastal tegi meie valitsus ära otsuse luua Eestile rannakaitse, see saab valmis järgmisel aastal, s.t võttis aega kolm aastat. Õhutõrje võtab veelgi kauem, oleme kaotanud väga palju väärtuslikku aega. Lisaks oleme vahepeal kaotanud sadu ohvitsere, kes löödi kaitseväest minema koroonavaktsiini sunni pärast, mis on nüüdseks kohtus ebaseaduslikuks kuulutatud. Kaitseväe juhataja Martin Herem vallandas neli kõrgelt kvalifitseeritud ja pika staažiga kindralit, et vähendada iseenda konkurentide hulka uueks ametiajaks kandideerimisel. Erakordselt alatu, väiklane ja kaitsevõimet kahjustav tegevus. Olen meie kaitsevõime pärast väga mures.
Kuidas kommenteerid valitsuse immigratsioonipoliitikat? Kui EKRE oleks valitsuses, mida teeksite immigratsioonipoliitikas teisiti?
Eestis toimub praegu massiimmigratsioon. Nii suurt hulka võõraid nagu viimastel aastatel, eriti viimasel aastal, pole mitte kunagi Eestisse saabunud, ei absoluutarvudes ega suhtena rahvastikku. Meie silme all muutuvad külad ja linnad võõrapäraseks, kuritegevus kasvab, oma kodukandis ei saa poes enam eesti keelset teenindust, ülikoolid on muutunud võõrkeelseteks, sama on juhtunud lasteaedadega, kinnisvarahinnad on rahvaarvu pöörase kasvu tõttu kosmoses, palgad aga alanevad, sest madala kvaliteediga võõrtööjõudu on tööturul jalaga segada. Massiline võõrpäritolu rahvastiku kasv on tekitanud sadadesse miljonitesse ulatuva lisakulu haigekassale, sotsiaalsüsteemile, koolidele ja omavalitsustele, mis kõik tuleb Eesti maksumaksja taskust. Immigratsioon ei too majanduslikku kasu, vaid kahju. See kõik on teadlik ja süstemaatiline immigratsioonipoliitika, millele me oleme kogu aeg ägedalt vastu sõdinud.
Valitsuses olles esitasime Riigikogule välismaalaste seaduse muudatuse, mis oleks oluliselt piiranud immigratsiooni. Paraku kukutati meie valitsus enne, kui seadus vastu võeti ja Reformierakonna ning Keskerakonna koalitsioon pööras eelnõu pahupidi ja laiendas immigratsiooni veelgi. See kõik tõi kaasa massilise sisserände juba enne Ukraina sõda. Pärast sõja puhkemist on sisseränne hüppeliselt veelgi kasvanud ning jätkub ka praegu.
Massiimmigratsiooni tagajärjel ähvardab eestlasi vähemusse jäämine oma põlisel kodumaal juba lähikümnenditel. Surve eesti keelele pole tsaar Aleksander III venestamispoliitikast saadik kunagi nii suur olnud. Lisaks toob taoline massiline immigratsioon kaasa väga tõsise julgeolekuohu. Kuigi ametlik propaganda räägib meile Ukraina põgenikest, on absoluutne enamus siia saabunuid siiski venekeelsed, kellel on lihtsalt Ukraina-Vene topeltpass. Nende meelsus on vägagi Putinit toetav. Julgeolekuasutused möönavad, et nad ei suuda kontrollida saabujate meelsust ega ole võimelised jälgima võimalike rahutuste, diversioonide, energiataristu vastaste rünnakute või millegi taolise planeerimist.
EKRE on alati olnud range ja väga piiratud immigratsiooni nõudja. Meie plaan on muuta reeglid järsult rangemaks ja viia sisseränne minimaalseks. Vahepealsetel aastatel Eestisse saabunud inimeste elamis- ja töölubasid me ei pikendaks. Praktiliselt piiramatu sisserände asemel Venemaalt, Ukrainast, Aafrikast ja Aasiast keskenduks me eestlaste väljarände vähendamisele ja siit lahkunud inimeste tagasi meelitamisele.
Mida soovitad teha inimesel, kes ei ole nõus pealt vaatama, kuidas valitsus elu Eestis halvemaks teeb?
Inimesed peavad ärkama! Praegu on just see aeg, kui kodanikud peavad poliitikas aktiivsed olema. Me oleme riigi ja rahvana kriisis ja see kriis süveneb. Jah, paljuski on selle kriisi põhjused piiride taga, aga selge on see, et tänane valitsus, eelkõige Reformierakonna juhtimine, muudab kriisi palju sügavamaks. Inimesed peavad võtma selle aja ja nägema veidi vaeva, et teha endale selgeks poliitikas toimuv. Enam ei saa läbi sellega, et lased hommikul silmad üle Delfi uudiste või vaatad õhtul AK-d, peamiselt selleks, et mitte maha magada ilmateadet ja spordiuudiseid.
Meil seisavad viie kuu pärast ees Riigikogu valimised. Praegu on just õige aeg teha endale selgeks, kes on mida teinud ja kes mida lubab. On ju selge, et kui tänased võimuparteid ei ole siiani tahtnud või suutnud rahuldavalt lahendada energiakriisi, tugevdada meie riigikaitset või seista vastu massiimmigratsioonile, siis ei ole väga vahet, mida nende reklaamid ja loosungid ütlevad. Pärast valimis ei tee nad ju midagi teisiti.
Kutsun kõiki inimesi üles liituma meie petitsiooniga elektri hindade alla toomiseks, samuti kutsun inimesi üles liituma meie erakonnaga, et ühendada jõud Eesti päästmiseks katastroofist. Koos oleme vääramatu jõud!