04.12.2022
Andres Raid
Mis ometi selle keelega lahti on?! Keelega ei ole tegelikult mingeid muresid, segadused tekivad keele kasutajate peades, mis väljendub võimetuses loogiline mõttekonstruktsioon esmalt kokku panna ja seejärel tuleb selle täpne verbaalne väljendus. Ükskõik, kas kirjas või kõnes.
Kui juba filoloogiamagistrid ei suuda vahet teha keele ja kõne vahel (keel on abstraktne, üldine, kõne seevastu individuaalne), siis mida veel teistest tahta.
„Delfi“ tõi ära seisukoha rohepöörde asjus (https://epl.delfi.ee/artikkel/120107820/priit-koit-rohepoorde-deklaratsioonist-rohepoore-tagab-eesti-majanduse-konkurentsivoime). Paraku läheb asi lappama algusest peale ja selge seisukoha asemel saame aimduse, et küllap allakirjutanu on tellinud teksti lihtsalt valelt inimeselt. Meile püütakse selgeks teha, et rohepööre tagab Eesti majanduse konkurentsivõime.
Alustame kasvõi sellest, et mingi pööre ei taga iseenesest mitte midagi. Antud juhul on kõigele lisaks otsese hämaga, sest see pööre omab hoopis kahjustavat toimet. Pööre võib kahjustada, parandada või soodustada mingisugust muutust ja korraldab seda protsessi ikka subjekt ehk .antud juhul pööraja. Küsige kellegi käest alustuseks, mis asi see majandus on, mis kõikvõimalikes avalikes tekstides suureneb, laieneb, kitseneb või hoopistükkis õitseb. Niipalju, kui on vastajaid, just niipalju on ka erinevaid vastuseid. Hunnik sõnavahtu, ehkki ilusat ja kaasaegset ja paraku ei enamat.
Tõsi, üks pluss sellisel lobal sõna otseses mõttes ikka on ka – nimelt annab see ettekujutuse isiku enda eelistustest ja ettevalmistuse tasemest.
Siin on juttu ka moesõnast ehk „elurikkusest“. Mis asi see veel on? On see millegi hulk, äkki hoopis maht või millegi unikaalsus?! Nende tekstide puhul on kehtiv hea retsept – katsugu lugeja või kuulaja t5eksti lõppedes vastata ülimalt lihtsale küsimusele – mida autor meile ütles?!
Kultuuriminister suudab samuti tekste pakkuda, mis enam kui huvitavad. Neisse süvenemine paraku mõtet välja ei too ja teeb asja vaid segasemaks. Nii annab ta teada: „Eestis ületab eesti keelt õppida soovivate inimeste arv kordades riigi pakkumise. Lisaks piirangutele ning kriteeriumitele peaks haridus- ja teadusministeerium eesti keele eest vastutajana pöörama tähelepanu eesti keele õppe võime suurendamisele, sh keeleõpetajate koolitamisele. Haridusministeeriumi poolt esitatud ettepanekud seavad uussisserändajatele põhimõttelised kohustused, ent riik pole võimeline tagama sihtrühmale vajalikus mahus keeleõpet. Sisuliselt nõuame me riigi elanikelt midagi, mida neil on võimatu saavutada“.
Alustagem tagantpoolt – Eestis nõutakse umbkeelsetelt keeleoskust, mida ei ole võimalik saavutada. Miks üldse nõutakse midagi, mille kohta on juba ette teada, et seda saavutada ei ole võimalik?! Või on kultuuriminister esimene, kes ütleb valjult ja selgesti välja – lõpetagem see kius riigikeele ümber, igaüks räägib nii, nagu heaks arvab? Lugege seda lõiku uuesti – just nii ta ju ütlebki! Mis ajast ja kelle poolt on haridusministeerium pandud vastutama eesti keele eest? Terasemaks minnes tasub lisada veel sedagi, et ükski kool, ministeerium või osaühing ei vastuta millegi eest, vastutab subjekt (kui vastutab) ehk inimene, kel on nimi ja ametikoht. Milles peaks antud juhul peaks seisnema haridusministeeriumi vastutus ja kas minister Lukas teab, et minister Hartman talle sellise kohutuse on pannud. Tegelikult võib Lukas end rahulikult tunda, sest vastutab siiski ministeerium ja ametnikud võivad ennast igasugusest vastutusest priiks pidada.
Mis asjad on „põhimõttelised kohustused“, millest Hartman räägib? Meenub vana anekdoot, milles kuskilt kolkas Moskvasse saabunud külamees palus taksojuhil end „Põhimõtte“ kaubamajja sõidutada ja kui taksojuht teatas, et sellist polegi, siis kostis külamees seepeale, et parteisekretär oli kindlalt teada andnud, et „põhimõtteliselt on meil kõik olemas“. Sama lugu on põhimõttelageda seisukohaga, et kellelgi on kohustused, mis on vaid põhimõttelised.
Keegi ütleb siiski aeg-ajalt midagi ka ilusti, täpselt ja keerutamata: „Kesk-Eesti külaelu kooleb kiirtee kõrval: „Ela siin nagu Linnusita saarel ilma mingi transpordita“!
Andres Raid, kolumnist