Loone Ots Soome iseseisvuspäeval: rahva riik üle aegade

Head Soome iseseisvuspäeva! Hõimurahva rõõmu jagades on paras aeg mõelda meie oma Eesti iseseisvusele. Mida tähendab iseseisvus? Vabadust. Millist vabadust? Eeskätt mõtte- ja tahtevabadust. Võimalust mõelda ja toimida nii, nagu sa õigeks pead.

Vabaduse üks eeldus on julgus. Julgus seista oma vaadete ja aadete eest. Siit ka eeldus, et iga ühiskonnaliige, aga eriti selle kõigi õigustega kodanik rakendab neid õigusi, et ühiskond ise oleks õige ja õiglane. Laiemalt, riigi tasandil siis õigusriigiline. Sellises riigis on kõigil võrdsed võimalused ja igaüks tunneb, võtab ja kannab ka vastutust iseenda tegude eest. Ta võtab selle vastutuse vabal tahtel ja realiseerib selle kaudu oma vabadust.

Eeldame, et ühes riigis on ühesugused alusväärtused. Eestil ja Soomel on need olnud üsna sarnased: ausus, töökus, perekond, haridus. Need on kehtinud sajandeid ja nendele on ehitatud üles kumbki riik. Aga 6. detsembril 1917 ja 24. veebruaril 1918 iseseisvuse teed valides lisasid kummagi maa patrioodid veel ühe mõõtme – isamaa. Rahvusluse.

Põhiseaduse järgi on Eesti riik rahvusriik. See on loodud, kaitsmaks ja edendamaks eesti keelt, eesti kultuuri ja eestlust. Läbi aegade, kinnitab põhiseaduse preambula. Ma ei ole jurist, aga filoloogina vaimustab mind just see „läbi aegade“. Sõnastus, mille järgi me tuleme läbi ükskõik kui halbadest, ükskõik kui lammutavatest aegadest. Nagu olemegi tulnud. Siiamaani.

Põhiseaduse järgi on Eesti riik „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“. Ja siit tekivad aate ning reaalsuse vahele teravad käärid. Aastal 2021 ei ole Eesti enam riik, kus kõigil on võrdsed võimalused ja igaüks saab nendest kasu. Ei ole enam ka seda riiki, mille eesmärk oleks üldine kasu. Veel vähem mõtleb riik tulevastele põlvedele. Ei mõtle praeguselegi. Devalveeritud haridus, jalge alla trambitud eesti keel, perekonna mõiste lammutamine, ligipääsmatu tervishoid, väikeettevõtjate tõrjumine, ihk arusaamatu rohepöörde järele ja seaduste jõul aina rohkem edendatav võõraste huvide eelistamine eesti rahva huvidele – need on vaid mõned tahud meie elust, mida juhib hoolimatu valitsus.

Nende poliitika eesmärk on olematu rahvuslus. Miks nad on selle suuna võtnud, ei tea. Nagu ei tea sedagi, kas valed otsused on tinginud tõsine vaen eesti rahva ja Eesti kui rahvusriigi vastu või on Toompea valitsejad lihtsalt vaimselt võimetud põhiseadusest aru saama. Äkki puudub neil tõepoolest lihtne lugemisoskus? Aga Brüsselist saadetavaid diktaate loevad nad hästi ning oskavad suurepäraselt nende järgi ka toimida. Tahet napib ja motivatsioon puudub ainult siis, kui tuleb julgelt võidelda oma rahva huvide eest, olgu selleks siis lausimmigratsiooni piiramine (või vähemalt mingigi kontroll Eestisse sisserändajate arvu üle) või gaasi ujuvterminali toomine Eestisse. Võimatu on ka parima tahtmise juures näha riigi poliitikas aastal 2022 kasvõi õhkõrna tahet toimida ühiskonna eduks ja üldiseks kasuks. Ei ole häbi tehtud tegude pärast ega soovi neid heastada.

Meil peab olema julgust seda öelda. Ja tahet meie riiki hävitavat olukorda muuta. Eesti laastatud olukorda vaadates näib, nagu ei oleks enam midagi päästa. On küll. Aeg hakkab otsa saama, aga veel saame riigivankrit pöörata. Sest vanal teel on sein püsti ees. Me peame astuma välja Eesti kaitseks. Tegudega. Hoides väärtusi ja jäädes nendele kindlaks.

Nagu Soomes, nii on ka Eestis põhiseaduse järgi kõrgemaks võimukandjaks rahvas. Kasutagem siis oma kodanikuõigust valimiskastide juures. Eesti riik on meie, eesti rahva riik. Ainult üks erakond saab sellest aru. EKRE. Ainult tema julgeb, oskab ja jaksab Eesti päästa. Iga tõeline eestlane saab olla ainult ekrelane.

Loone Ots