26.12.2022
Kenno Põltsam
„Esimese tõsise mõtiskluse esiisade maa ja selle etnilise rahva tuleviku üle pidasin maha 12. aasta vanuselt. Silmitsesin taevani kõrguvaid saarepuid, mis tänaseni seisavad nagu sambad mõlemal pool teed talusse. Tol hetkel ei adunud ma vestluse tähtsust, mille tädi Maaliga maha pidasin, kuid tema argumendid olid nii pitsitavad ja veenvad, et lõid aluse minu alateadvuse edasiseks arenguks rahvuslikus küsimuses.” nii algab Kenno Põltsami poliitiline romaan “Doktriin”.
Esimeses köites pealkirjaga “Poliitilises perifeerias” annab autor ülevaate aastatest 2003-2018, sel perioodil sai rahvuslikult mõtlevast noorest, kes pahaaimamatult toetas reformierakondlikku poliitikat, kriitiline rahvuskonservatiiv, kes aga pole olnud ealeski nii suur elujaataja ning rahvuslane kui praegu.
“Olen püüdnud tabada eestlasele omast negatiivset käitumist läbi iseenda, mitte minust, vaid meist kui rahvusest räägib see raamat. Köite teises osas käsitlen moraaliküsimust: rasestumisvastast praktikat, ebanormaalseid sugudevahelisi läbikäimisi ning köite läbivaks teemaks on orjapsüühika probleem; muidugi ei saa mööda minna COVIDist ja immigratsioonist. Köite kolmandas osas käsitlen riigivalitsemise küsimust: kritiseerin rahajuutlust, demokratuuri ja välisorganisatsioonide vihmavarju alla pugemist,” kirjeldab Põltsam.
Lugeja ei pea kartma, et kirjapandu on lehelt lehele paatoslik ja lugejale mõistetamatu, vastupidi – raamat on siiras ja lihtsasti loetav. Kui kirjastaja käsikirja esimest korda luges, nimetas ta seda soravaks-sisukaks.
Raamat ilmus kirjastuse Matrix abil ning selle maht on 228 lehekülge.