30.12.2022
“Ja ka siin ei saa keegi mulle hakata ette ütlema!”
Rus.err avaldas neljapäeva õhtul loo „Karis: ei tasu raisata nii palju energiat nõukogude mälestusmärkidele, on ka tähtsamaid probleeme“.
Tegemist on presidendi Alar Karise aastalõpu intervjuuga riigitelevisioonile ETV+, kus tema käest küsiti punamonumentide mahavõtmise kohta Eestis.
„Eks kindlasti on ju eksperdid, kes oskavad rohkem arvata, kui mina arvan. Mina saan öelda oma isikliku arvamuse. Pronkssõduri me viisime ära kalmistule, ja selliste monumentide koht ongi kas kalmistul, kui on tegemist haudadega, või siis muuseumis. Ja kindlasti jäävad alles mõned monumendid, mis – neil on ka kunstiline väärtus, ja eks selle üle tuleb arutada ja need monumendid nagu Maarjamäe, Maarjamäe kompleks, eks siis on targemad inimesed, kes seda arutavad. Aga ma tahan ühte asja öelda – ei maksa nüüd väga palju energiat raisata nende monumentide üksikute elementide peale. Ma arvan, et meil on tunduvalt olulisemaid asju. Kindlasti on sümboleid, mis oli vaja eemaldada, ja üheks selleks kindlasti oli nõukogude tank,“ ütles Alar Karis.
See „olulisemate asjade“ jutt langeb kokku kõigi punamonumentide kaitsjate argumentatsiooniga Toomist Kõlvartini. Jääb mulje, et president siiralt usub, et punamonumentide küsimuse lahendamisele on meil paisatud terved ekskavaatorite ja traktoristide armeed. Ja et just sellest on pealinna tänavad jälle äärmiselt ohtlikud kõigi liiklejate jaoks. Samas kui pealinn on juba raisanud sadu tuhandeid, et püstitada eesti pealinna rassisti ja pedofiili Mahatma Gandhi kuju, kelle figuure mujal maailmas tõmmatakse just maha. Pluss veel kavandatav mälestusmärk okupeeritud Tallinnas paar aastat elanud ja Sovetskaja Estonias töötanud mitte kõige väljapaistvamale venekeelsele nõukogude kirjanikule. Mõlemad oleksid samuti okupatsioonisümbolid.
„Kui me juba räägime tankist, siis te kindlasti nägite kui mitte elusalt, siis uudistes neid inimesi, kes lausa nutsid sellepärast, et oli demonteeritud see tank, mis asub Narva lähistel… Mida teha nende inimestega? Mida nendele öelda? Kuidas teha neist eesti ühiskonna osa?“ – küsis ETV+ saatejuht Andrei Titov.
„Mina käisin Ukrainas – ja ma nägin inimesi, kes ka nutsid. Nendesamade tankide juures. Vene tankide juures, mis on hävitanud ära nende kodud,“ tabavalt vastas president.
Päris huvitav oli aga jälgida riigijuhi üleolevat suhtumist Riigikogusse, mis teda tema ametipostile määras:
„Kui on valida erakondade heakskiidu ja Põhiseaduse vahel, siis kindlasti ma valiksin Põhiseaduse… Ma suhtlen poliitiliste parteidega kogu aeg… minu suhted Riigikogu liikmete ja poliitiliste jõududega on konstruktiivsed ja head. Iseasi mida nad arvavad minu selja taga, aga mul ei ole põhjust küll midagi muuta või midagi teha teistmoodi, kui see ei meeldi ühele või teisele parteile või minupärast ka kogu Riigikogu liikmetele tervikuna.“
Üldiselt meenutab selline suhtumine „kogu parlamenti“ Putini üliolevat suhtumist Riigiduumasse, kuid ta on vähemalt selle riigi rahva poolt valitud riigipea. Karist aga määrasid Riigikogu saadikud ja siis „temapärast“ huvitas teda Riigikogu arvamus vägagi.
Saatejuhi küsimusele – „Kui EKRE võidab valimised, kas te pakute nendele kõhklemata, et nad moodustaksid koalitsiooni?“ – vastas Alar Karis põiklevalt, et ta „muidugi konsulteerib kõikide parteidega.“
Ja jätkas: „Mis on kõige tähtsam: tähtsam on see – tähtis muidugi, kes võidab valimised. Aga tähtsam on see, kes suudab panna kokku ka valitsuse. Ja ka siin ei saa keegi mulle hakata ette ütlema, kellele ma pean selle ettepaneku tegema – kas võitjale, number kahele või võib-olla number kolmele, kui ta, kui see partei suudab panna kokku valitsuse, mis, noh, püsib kokku kauem, kui nädal või ka üks aasta.“
Nii et võitku EKRE kasvõi 49 mandaati – presidendile ei hakka keegi siin midagi ette ütlema. Kuigi isegi peaminister Kaja Kallas ütles, et kui EKRE võidab valimised, peab neile andma võimaluse valitsus moodustada.
Ivan Makarov