06.01.2023
Dollarid
1998. aasta suvel etendab Eesti Pank oma feodaalajastut meenutavas ripatsis, Maardu mõisas, matusetalitust. Sängitatakse siiski mitte mõnda järjekordset panka, ehkki neid läheb Eestis1990ndatel hingusele umbes poolesaja ringis.
Tegemist on moodsa performance’iga krooni kuuenda aastapäeva puhul. Maardu mõisavalitsejad pingutavad hoolega. On ju iga-aastane vastuvõtt krooni aastapäeva puhul püha üritus. Peamiselt selleks Eesti Pangal Maardu mõisa ju vaja lähebki. Seekord kirjutatakse stsenaariumis, et pangapresidendiks kehastunud näitleja paigutatakse kirstu ja kirst maetakse maha. Mungakostüümides Jaan Toomik ja Raoul Kurvitz kaevavad kirstu mõisaesiselt muru-platsilt uuesti välja ja paigutavad betoonalusele, kus kunagi on asunud üks skulptuur. Siis tulevad “krooni isad”, pankurid Siim Kallas, Vahur Kraft ja Rein Otsason ning tõstavad kirstu betoonalusele.
Reibas Siim Kallas on tolleks ajaks Eesti Panga presidendikohalt lahkunud poliitikasse. Pahura ilmega harrastuskunstnik Vahur Kraft on Eesti Panga president. Vaikse prillitatud professori ilmega Otsason juhatab väikest Krediidipanka. Päike paistab. Kõik higistavad. Pankurid lahkuvad. Kurvitz ja Toomik süütavad kirstu põlema. Põlevast kirstust tõuseb pangadirektoriks kehastunudnäitleja Jaan Toomik, käes portfell või sümboolne rahakohver ning jalutab turvameeste saatel minema, korrates sõna “miljon”. Ta võinuks seal põlevas kirstus, kuumuses ja vingus ka tervise ohverdada. Ma ei tea, mida pealtvaatajad seejuures mõtlevad. Enamik mõtleb ilmselt, et pole küll eriti naljakas, sest näitleja võib ka vingu kätte maha surra, aga Kallas on siiski tubli poiss. Julgeb enda üle nalja visata.
Performance kannab nimetust “10 miljoni kadumine”. Just nii suur on summa, mille haihtumises selsamal suvel süüdistab politsei uurimisbüroo ja prokuratuur Siim Kallast. Ajalehed kirjutavad, et süüdistus sama tehingu eest ootab ka tema toonast asetäitjat Vahur Krafti. Nüüdseks teame kõik, et kumbagi meest süüdi ei mõistetud. Niisiis − ainult nõdrameelne poleks mõistnud ses etenduses peituvat sõnumit. Natukene kannatamist või praadimist pisukeses (ühiskondliku hukkamõistu) kuumuses. Siis kaevavad sõbrad su välja ning võid minema jalutada. Kõige olulisem, et kõigi nähes.
Üldse paistab see etendus silma kummaliste sõnumite poolest. Näiteks võib jääda mulje, et Kallas on kadunud miljonid enda isiklikule pangaarvele manööverdanud. Ehkki loomulikult ei ole. Raha on endiselt Itaalia sulide käes, kelle arvele see kanti lootuses, et teenitakse superkasumit. Muidugi ei tahetud seda raha neilt tagasi nõuda, sest Itaalia maffiaga on ebamugav kohut käia ning veel üks kohtuprotsess, olgu pealegi et tsiviilnõue, kahjustaks Siim Kallase niigi räsitud renomeed.
No ja siis veel üks sõnum, mida võib sellest morbiidsest etendusest välja lugeda, kuigi korraldajad pole seda ilmselt niimõelnud: 10 miljonit dollarit graveeritakse kunagi tulevikus Siim Kallase hauakivile. Kallas = 10 miljonit. Selle ripatsita ei kujutaks teda ette ei selles ilmas ega teispoolsuses. Aastaks 2008 on kõik 10 miljoni dollari lugu juba unustamas. Peale on kasvanud uued põlvkonnad aferiste ja avantüriste uute tehnoloogiate ja kalestumusega. Ometi poleks ka praegu veel hilja seda raha kätte saada. Või välja nõuda. Kui raha on kadunud, on ta lihtsalt omanikku vahetanud, aga mitte planeedilt Maa kosmosesse haihtunud. Aumees.
Seda sõna kasutab üks 10 miljoni dollari kadumise peategelane, ärimees Abram Sher Siim Kallase üle peetaval kohtuprotsessil. Sher, kes aitas 10 miljonit just nii “investeerida” nagu see “investeeriti”, nii, et raha kadunuks jäi, nimetab end seega aumeheks. Ta oli pärast seda, kui keegi võidunud ülikonnas sitsiillane Schiralli talle Eesti Panga poolt “investeerimiseks” usaldatudraha ära varastas, tegutsenud aumehena. Aumehena selle tagasinõudmise nimel. Ilma igasuguse lepinguta. Nii vähemalt Sheraulisele kohtule teatab.
Eesti Panga presidendi ametit pidanud Siim Kallas on elutargem. Tema ei luba maksumaksja raha tagasisaamise nimeltargu midagi ette võtta. Ta ei luba midagi ette võtta ei enne kohtuprotsessi ega ka pärast seda. Ei kohtus ega ka enne seda, uurimisel. Ei Toompeal ega hiljem Euroopa Komisjoni asepresidendina. Ei tööl, kodus ega puhkehetkel. Tänapäeva või kaasaja mõistes aumehena, kes igaks juhuks midagi riskantset ei luba, on ta oma andmata lubadust ka hoolega järginud. Siit küsimus: kumb on ausam mees? Kas oma ärimehe teed Viru hotelli ümber tiireldes alustanud kunagine valuutaärikas Sher, kes vana kooli mehena vähemalt lubas või proovis, kuid kel raha tagasisaamine ei õnnestunud? Või Euroopa Komisjoniasepresident Kallas, kes targu midagi ei lubanud ja seetõttu ka ei proovinud?
Novembris 2008 lõpetab politsei 10 miljoni dollari kadumise ühe võtmetegelase, itaallase Vito Schiralli otsingud. Seadusesilmade jaoks on kogu see lugu ehk 10 miljoni dollari riisuminelõplikult aegunud. Õigemini, Schirallit, kes raha lihtsameelsete käest välja pettis, pole vaatamata sellele, et ta oli Interpoli kaudu tagaotsitav, keegi eriti kunagi taga otsinudki. Kõige intensiivsemalt jälitavad teda hoopis Vene riigivõimud. Vene eriteenistus püüab 1990ndatelõpul ühe Schiralliks peetava isiku koguni Itaalia mägedes kinni, kuid see ei osutu vaatamata välisele sarnasusele õigeks meheks jalastakse pärast lühikest ülekuulamist vabadusse. Mees punub tagasi vaatamata kaugustesse.
Kas Schiralli edasisi otsinguid venelaste poolt kroonis edu, me ei tea. Mis neile Schiralli puhul võis huvi pakkuda, võib aga üldjoontes oletada. Võimalik, et neid huvitab lihtsalt info kogumine selle niivõrd tundliku teema kohta Eesti ajaloos. On ju kasulik teada, millised on eurokomisjonäär Siim Kallase nõrgad kohad. Loomulikult ei olnud need 10 miljonit dollarit ainsad 10 miljonit dollarit. Palju ei puudu, et 1995. aastal haihtuksid veel täiendavad 10 miljonit dollarit kellegi investeerimisalase “näpuvea” tulemusena. Täpsemalt öeldes tahetakse järgmised 10 miljonit dollarit megakasumi lootuses samamoodi “investeerida” nagu nood legendaarsed esimesed 10 miljonit.
Eesti Panga järgmised “triibulised” − just nõnda võiks seda tehingut nimetada. See näitab, et tegemist polnud näpuvea, vaid mitmete näppude vigadega. Võiks koguni öelda, et süsteemiga. Tänu selle eest, et Eesti riigilt ehk pangalt veel täiendavad140 miljonit krooni ära ei varastata ja maksumaksja veel järgmisi “triibulisi” ei saa, võlgneme järjekordse “investeeringu” vahendajarolli sattunud Amsterdami ING pangale. Selle juhtkonnal juhtuvad 1995. aasta alguses ühel ajal kodus viibima nii au, mõistus kui südametunnistus. Nad teatavad Eesti Pangale, et selline investeering tähendab hävingut. Eesti Panga poolest aga võinuks seehäving sündida. Veel üks kadunud 10 miljonit, veel üks legend ja teedrajav sündmus Eesti pealtnäha säravas finantsilmas.
Veel palju tööd uurijatele ja veel üks võimalus neid uurijaid hiljem mõnitada. Nagu seda tehakse 10 miljoni dollari kriminaalasja uurimise ajal ja järel. Maardu mõisas paistab tol “perfoomantsi” päeval ere päike. Peaaegu lagipähe. Kui päike paistab lagipähe, on miraažid kerged tekkima. Miraažid esinevad vaid looduses ilma mingitagamõtteta. Inimeste hulgas on miraažid alati kellelegi kasulikud. Miraažiga sarnane, kuid kaasaegsem mõiste on virtuaalsus. See tähendab midagi võimalikku, kuid tegelikkuses mittetoimuvat. Või tegelikkuses mitteolevat.
Kolmandana sobiks mitte ainult selle10 miljoni dollari loo juurde, vaid kogu viimase kümnendi raha-ilma iseloomustama sõna illusioon ehk pettekujutelm. 1990ndatealgus on veel aeg, mil finantsistide hulgas arvatakse tõemeeli, et miraažide, illusioonide ja virtuaalsusega on võimalik lõputult kapitali toota. Aga mitte tööga. Õigemini, ka need finantsistid, kes seda südames ei usu, teevad näo, et nad usuvad. Lihtsalt selleks, et olla mängus sees, mitte sealt väljas.
Kui teatud kriitiline hulk mõjukaid inimesi usub illusiooni tõelisusse, siis see kinnistab muljet, et illusioon ongi tõelisus. Praegu me elame aga illusioonide purunemise ajastul. Ja jumal aidaku neid, kes varemete alla jäävad, sest varemed ei ole enam illusioon. Need on purunenud inimsaatuste näol sama rasked kui tõeline betoon. Üsna palju saanuks muide heaks teha, kui vähemalt oleks natukenegi püütud seda raha itaallastelt tagasi saada. Siis oleks oma koorma all palju kergem olnud edasi elada nii Siim Kallasel kui paljudel teistel selle looga kokkupuutunutel. Sündmused, mida järgnevalt kirjeldatakse, on taastatud10 miljonit dollarit puudutava kohtuasja dokumentide ja juhtumiuurimisega ühel või teisel viisil kokku puutunud inimeste ütluste alusel.
Järgneb
Virkko Lepassalu