12.01.2023
Dollarid
Avaldame II osa Virkko Leppassalu raamatust “Kallase afäär”.
Siim Kallas saab Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee liikmeks kohe esimesel kursusel. Intervjuukogumikus “Kapital” (Tallinn 2004) väidab ta: “Kui minust sai komsomoliaktivist, siis minu jaoks oli raudne printsiip, et komsomoliaktivistideks võetakse ainult inimesed, kellel on teaduses karjäärivõimalusi – kellel on teadlase kaart taskus. Käis pingeline poliitiline võitlus, nagu praegusteski noorteorganisatsioonides – olid erinevad leerid, aga meie leer kaitses seisukohta, et me võtame mängu inimesi, kellel oli selge lootus astuda edasi aspirantuuri.”
Seega, nagu nähtub Kallase väidetest, on neil aastail ülimalt soovitatav selleks, et teaduses läbi lüüa, olla eesrindlik komnoor ja edaspidi soovitatavalt ka komparteilane. Kuigi neist ridadest võib jääda mulje, et teatud grupp eesrindlikke üliõpilasi võitles selle eest, et komsomoliaktivistide hulka ei satuks keskpärased või puupead, vaid ikka säravad ja tulevikuga isiksused, oli see suund siiski pigem ette kirjutatud ülevalt ehk kompartei organitest, mitte aga vastupidi, alt üles. Tol ajal ülikoolis käinud inimesed mäletavad ju hästi, et teadlaste ustavus Riigile või Süsteemile oli üsna primaarne, et sa üldse teadlasena – vähemalt ametlikult, ja mitte kusagil nurga taga – tegutseda võisid.
1970ndate algul, mil Siim Kallas ülikoolis rahanduse ja krediidi erialal teadmisi omandab, tegutseb sealsamas aspirantuuris selline tuntud tegelane nagu keemik Jüri Kukk. Mäletatavasti pettub varasem ideeline kommunist Kukk pärast 9-kuulist stažeerimist Prantsusmaal N Liidus. Ta esitab Tartu Ülikoolis avalduse komparteist väljaastumiseks, pärast mida ei võimalda teaduskonna juhtivkommunistid talle enam dotsendi kohta.
Muidugi ei anna kangekaelne Kukk järele ja sündmuskäik kulmineerub tema süüdimõistmisega nõukogudevastasuses ning hukkumisega vangilaagris märtsis 1982. Kuke lugu on ainult selleks meenutatud, et ühtlasi meelde tuletada: kompartei oli tollase teadlase jaoks obligatoorne ja sealt sai lahkuda, piltlikult öeldes, jalad ees – või end ise elusalt maha mattes. Seega võib aru saada, miks juba keskkooli kuldmedaliga lõpetanud Kallas ülikooli komnoorte juhtide hulka pürgib. Silme ees terendab tal mis muud kui karjäär.
Olgu siis teaduses või kusagil mujal. Kokku on ülikooli komsomolikomitee 1970-ndate algul 54-liikmeline. Kallas valitakse ülikooli kommunistliku noorsooühingu 11-liikmelise büroo liikmeks, mis on igati mugav hüppelaud edasisteks komparteilisteks edusammudeks.
Nagu nähtub arhiividokumentidest, on Siim Kallase ülesandeks ideoloogiline töö, propaganda ja agitatsioonitöö juhtimine. Igal juhul on Kallas üks suurima usalduse pälvinud komnoortest komsomolikomitees, keda hinnatakse ideoloogiliselt kindlaks ehk siis nõukogude süsteemile ustavaks ja karjäärivõimeliseks nooreks tegelaseks ning tulevaseks eesrindlikuks komparteilaseks.
Muu hulgas on Kallas ühiskondlikult ülimalt aktiivne. Lisaks koolides loengute pidamisele ühiskondlik-poliitilistel teemadel ehk õpilaste kasvatamisele N Liidu patriootideks, on ta üks põhilisi Tartu üliõpilaspäevade korraldajaid. Ilmselgelt on seda vaja ülikooli juhtkonnale, et suunata üliõpilastele nõukogude ajal alati omane olnud nõukogude-vastane protestivaim sobivasse sängi. Ühesõnaga, et anda võimalus pidu pidada ning auru välja lasta: las parem teevad seda “meie omade” ehk komsomolitöötajate taktikepi ja valvsa pilgu all kui kusagil nurga taga viina võttes ja siis nõukogude-vastaseid sigadusi korraldades. Teiseks on üliõpilaspäevad tänuväärne võimalus n-ö terade eraldamiseks sõkaldest. Küllaltki lihtne on üliõpilaspäevade pidude ja tantsukeerutuste ajal, kus rohkem või vähem salaja ka vägijooke pruugitakse, kindlaks teha, kes nõukogude võimu aadressil suud pruugivad. Vaevalt et paljud noored tol ajal ka ise tajuvad, kui palju mõni ettevaatamatu suupruukimine võis nende edaspidist elu mõjutada.
Kallas on seega üks 7. üliõpilaspäevade põhilistest korraldajatest ja sellest kirjutab tema kaasaktivist, hilisem Eesti Vabariigi poliitik ja kultuuritegelane Märt Kubo ülikooli juhtkonnale ka ettekande. Sellest nähtub, et üliõpilaste meelsust uuriti ja analüüsiti üsna süvitsi. Vaieldamatult pakkus too ettekanne mõtte- ja analüüsi-ainet ka Tartu KGB ametnikele, kuigi, nagu võib arvata, oli nende nuhke niikuinii rahvamassi hulgas üsna tihedalt. Mis aga kõige olulisem: nagu nähtub ettekandest, ei olnud üliõpilaskond ega osa rahvast vaatamata tolleks ajaks juba 25 aastat kestnud okupatsioonile nõukogude võimu suhtes sugugi lõplikult “taltsaks” muutunud. Ettekandes väidetakse: “Hüüti igasuguseid loosungeid, mille kohta on meil teaduskonniti analüüs olemas. Midagi ohtlikku ei olnud. Mõned etteheited siiski tehti, kuigi meie teada ei esinenud taunitavaid hüüdeid. Muu hulgas hüüti ka sellised loosungid: “Elagu ühiskonnateaduste õppejõud – marksismi-leninismi vankumatu tugi TRÜs” (maj. tead.), “Minu miilits kaitseb mind” (arsti-), “Võta pits ja pea aru, nagu ütles Laur Karu” (tollane tuntud arst ja õppejõud), “Elagu Koop!” (TRÜ tollane rektor), “Angela Daivys on süütu” (õige kirjapilt on Davis; jutt on USA radikaalsest kommunistist, keda FBI ka suureks kriminaaliks pidas, mille tulemusena ta 16 kuud vangis veetis), “Elagu rahvaauto Zhiguli!”, “Elagu Stepan Karja!” (Tartu rajoonilehe Edasi tuntud ajakirjanik). /…/ Rongkäiku jälgisid muidugi ka linnainimesed. Olevat hüütud loosungeid “Maha nuhid!”, “Elagu sini-must-valge!”, “Elagu mehed, kes on vangis!” – koos selle loosungiga kanti õlgadel ühte poissi, kes oli ilma mütsita ja kiilaspäine. Poiss oli teiste õlgadel ka professorite eest möödumisel. See oli ka häbiväärseim tegu.”
Ettekandes kurdeti, et üliõpilaspäevade miitinguosa ei tulnud hästi välja: helivõimendus ei töötanud, sest “tehnikud olid joobnud”. Veel kurdeti menuansamblite Fix ja Viker-5 ahnuse üle: “Mõlemad ansamblid nõudsid 80-kopikalisi pileteid sissepääsuks – ajasid raha taga. Meie pääsmed maksid ainult 30 kopikat.”
Seega kokkuleppele ei jõutudki. Lisaks kaeveldi ettekandes ülemäärase pidutsemise pärast: “Teenindusmajas oli pidu liiga hoos, eriti puhvetis, kus lõhuti nõusid 13 rubla ulatuses.”
Vaatamata kõikvõimalikele probleemidele, hinnatakse Tartu 7. üliõpilaspäevad siiski kordaläinuks. Alla on kirjutanud ülikooli komsomolisekretär Märt Kubo. Üldiselt võib väita, et Kubo, Kallas, ka hilisem tuntud poliitik Igor Gräzin ning hiljem parteiaktivistist ärimeheks saanud Tõnu Laak moodustavad toonaste aktiivsete komnoorte tuumiku. Mainida tasuks veel hilisemat ülikooli haldusprorektorit Vello Peedimaad. Muigamapanev lugemine on aga toonase vabatahtliku “välispoliitilise kooli” ehk Rahvusvaheliste Suhete Ringi improviseeritud kohtupidamine kellegi Hiina Rahvavabariigi maoisti Fan Lingi üle, et anda üliõpilastele aimu, kuidas rahvusvahelist kohut peetakse. Vaetakse tema maoistlikke tegusid ning leitakse, et ta pidanuks enam toetuma marksismile. Kohtupidamise lõpp muutub üha rohkem farsiks: vaagides seltsimees Lingi tegusid, muu hulgas ka vägistamist rahvusvahelise õiguse vaatepunktist, otsustatakse talle määrata 10 aastat paranduslikke töid üliõpilaste ehitusmaleva Balti Soojuselektrijaama rühmas. Seejärel tuleb ta suunata “teistesse rühmadesse koos 50% kinnipidamisega tema palgast üleandmiseks Eesti Raadiole hiinakeelsete saadete organiseerimiseks”.
Niisiis pole 10 miljoni dollari kohtuprotsess ainuke, kus Kallas osaleb. Tõsi, tookord kohtukomejanti etendava üliõpilase, mitte kohtualusena. Tol hetkel jääb tema ametisse asumiseni Eesti Panga presidendina ja mitmete kurikuulsate allkirjadeni pangadokumentidel veel palju aastaid. Eesrindliku ja ideoloogiliselt “õige” üliõpilasena kroonib Kallase pingutusi edu: 1971. aastal esitab ülikooli komnoorte büroo ta kompartei saadikukandidaadiks. Ja väike nagu see Eesti on, samal bürool soovitatakse kompartei liikmeks ka varasemat liikmekandidaati, õigusteaduskonna 5. kursuse tudengit ja hilisemat ENSV KGB esimeest Rein Sillarit. Paberid Riigiarhiivi vaikusest, mis räägivad tulevasest eurokomisjonäärist Siim Kallasest kui kommunistist, on nii sisuliselt kui väljanägemiselt hallid. 1970-ndate teise poole noore karjeristi kujunemislugu on neis dokumentides varjatud tollase halli ja igava kantseliidi, hüüdlausete ja segasevõitu sõnastuse taha. Ometi on need dokumendid olulised, et mõista mitte ainult Siim Kallase psühholoogiat ja kujunemislugu, vaid teha nende alusel üldistusi enamiku inimeste kohta, kes 1990ndate algul tärkava Eesti Vabariigi rahamaailmas juuri ajasid. Neist dokumentidest nähtub Kallase valmisolek elada topeltelu, nagu omane paljudele tolle aja karjeristidele. Osaleda teatud arvus parteilistes rituaalides, ise neisse rituaalidesse ning neid ümbritsevasse sõnamulinasse uskumata. Vastutasuks mehaanilise käetõstmise ja usina kombetäitmise eest saada teatud koguse hüvesid, milleta elu temasuguste jaoks tundus suhteliselt võimatu – nii tollasel nõukogude ajal kui praeguses Euroopa Liidus. Komparteisse kuulub Siim Kallas peaaegu 20 aastat – 1972−1990. Tõsi, ta ei ole seda kunagi püüdnud varjata, teatades ühes ajalehes talle omase aplombiga, et 140 000 komparteisse kuulunud eestlase hulgas leidus ka ausaid inimesi. Isemajandavat Eestit neil aegadel, mil Siim Kallas ENSV rahandusministeeriumis karjääri tegi, veel ei usutud. Ammu enam ei usutud valget laeva. Küll andsid tollased aastad hea ettevalmistuse nõnda-öelda topelteluks. Kui kompartei kõrgema ešeloni vagunites mitte karastunud kodaniku hinge peal või taga oleks selline untsuläinud tehing nagu 10 miljonit dollarit, tõukaks see ta ilmselt tõsisesse depressiooni. Neil aga, kes olid piisavalt kaua parteilise raudtee pöörangutel loksunud, oli hilisema turumajanduse pangatehinguid palju kergem mänguna võtta. Töö toonastes nõukogude riigiasutustes oli teatavas mõttes sarnane mänguga, tsirkusega. Seda tuli tõsise näoga etendada, kuid ei tohtinud ega terve mõistusega lähenedes saanudki tõsiselt võtta.
Nii võib aru saada, et 10 miljoni kadumaminek ei pannud mõndagi neist toonastel aastatel karastunud inimestest, kes hiljem Eesti Pangas karjääri tegid, just väga palju põdema. Välja arvatud ehk Urmas Kaju, kes 10 miljoni dollari tehingu Eesti Panga peakonsultandina siiski väga suurt karastatust ei omanud. Enne panka oli Kaju töötanud Tallinnas prokurörina, mis ENSVs polnud just teab mis kõrge ametikoht. Seepärast kippus ta vähese komparteilise karastatuse tõttu 10 miljoni dollari protsessi nimelise häppeningi ajal publikut läbi pudelipõhja põrnitsema. Kaju hing ilmselt ei olnud veel surnud.
Kiire pilguheit Kallase kui kommunisti kujunemisloosse näitab, et Eesti NSV rahandusministeeriumis arvati perspektiivikas, Tartu Riikliku Ülikooli finantsistina lõpetanud noormees parteibüroo koosseisu. Ministeeriumi partei algorganisatsiooni büroo istungi protokollist 16. oktoobrist 1978 võime lugeda, et ta hääletati parteibüroo sekretäriks. Nii ilutseb Kallase allkiri mitte ainult paljudel hilisema turumajanduse ebahuvitavatel ja ka mõnedel huvitavatel pangadokumentidel, vaid ka ENSV rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni otsuste all. Eesrindliku ENSV rahandusministeeriumi kommunistina pandi Kallase õlule ka poliitõppused. Parteikoosolek otsustas “käsitada poliitõppust ühe tähtsaima vahendina töötajate kasvatamisel marksistlik-leninliku maailmavaate, kommunistliku veendumuse, sotsialistliku patriotismi ja internatsionalismi vaimus”.
Niisiis pidid kõige usaldusväärsemad rahandusministeeriumi seltsimehed korraldama poliitõppusi, et “arendada leninlikku traditsiooni, mille kohaselt kommunistid võtavad pidevalt osa töötajate poliitilisest kasvatamisest”. Koos kümmekonna seltsimehega rahandusministeeriumi juhtivtöötajate hulgast pidi Kallas korraldama nii konverentse kui seminare. Nende kohta koostati aruandluseks kõrgemate seltsimeeste ees tabelid. Ühest tabelist leiame näiteks, et Kallase seminaril teemal “Ühiskonna sotsiaalpoliitilise arengu probleemid” osales kokku 29 inimest, neist kaks kommunisti ja 27 kommunistlikku noort. Siim Kallase teemaks töötajate kasvatamisel kommunismi vaimus oli muu hulgas ka “Nõukogude ühiskonna sotsiaal-poliitilise kujunemise põhiprobleemid kaasajal”. Rahandusministeerium luges sm Kallase tegevuse igal juhul viljakaks. Näiteks aastatel 1977/1978 otsustati rahandusministeeriumis propagandistideks kinnitada kokku 12 seltsimeest, sealhulgas ka perspektiivikas kommunist Siim Kallas. Parteisekretäri töö meeldivaimaks osaks võis pidada präänikute jagamist. Rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni büroo liikmena oli Kallasel otsustav roll näiteks iseloomustus-soovituste andmisel välismaale sõiduks. Rahvakeeles nimetati seda tuusikute jagamiseks.
Oktoobris 1978 jagatakse näiteks positiivseid iseloomustusi sõiduks Soome. Üheksa õnneliku seltsimehe hulgas esineb ka Siim Kallas ise. Veel kuulub tema ülesannete hulka esinemine kõikvõimalikel parteikonverentsidel, samuti komsomoli algorganisatsiooni tööplaani läbivaatamine ja sellele hinnangu andmine. Tööd lisab juurde ka sotsialistlike kohustuste täitmise üle valvamine, nagu näiteks “kodanike kohustuste ja avalduste kvaliteetne lahendamine vähemalt kolm päeva enne tähtaega”. Arvamust tuleb avaldada ka NLKP liikmekandidaatide parteisse sobivuse kohta.
Üks Kallase toonaseid ülesandeid käsitleb ka rahufondi toetamist. Peetakse “soovitavaks”, et sinna annetatakse 1% kuupalgast. Samas büroo istungi protokollis öeldakse küll, et raha korjamine peab toimuma “täieliku vabatahtlikkuse alusel”.
Niisiis on Kallas noore mehena teinud kadestamisväärselt kiire karjääri riigi ühe olulise asutuse parteisekretäri ametikohal. See karjäär lisab talle palju vajalikke oskusi. Eelkõige oskuse laveerida. Või ebaviisakamalt öeldes: vingerdada. Praeguse, nii-öelda postkommunistliku aja moesõnad on areng ja jätkusuutlikkus. Küll koos, küll eraldi võetuna. Kui kompartei nomenklatuuril oli oma keel, milles leiduvaid märksõnu korrates võisid näidata, et kuulud “omade” sekka, siis tänapäeva nomenklatuuril on see samuti olemas. Võtmesõnadeks on siin kahtlemata “jätkusuutlik areng”. Kallase kui pankuri areng algab ENSV hoiukassade peavalitsusest, kuhu ta suundub ENSV rahandusministeeriumist. Teda mäletatakse seal edasipüüdliku, leebe ja intelligentsena, igati arenemisvõimelise ning jätkusuutlikuna, kes aga vaatamata sellele ei suutnud hoiduda libastumast.
1980ndate alguses kutsutakse hoiukassade peavalitsust juhatav Siim Kallas KGBsse. Kutse põhjuseks on plakat, mis reklaamib hoidma raha hoiukassas. Plakatil on kujutatud meela ilmega blond kaunitar, kes, keel suust väljas, laseb müntidel peost pudeneda. Tollane KGB pealik Karl Kortelainen laseb hallides vammustes alluvatel asja anaüüsida. Ta järeldab, et plakat mõnitab laulja Anne Veskit ja N Liitu, sest naine näitab keelt metallrahadel olevale N Liidu vapile.
See lugu saab üheks neist legendidest, mida kõige enam Kallasest kõneldakse. See kinnistab hilisemas Eesti Vabariigis Kallase kui omal ajal Moskvale allumatu mehe kuvandit, kelle Moskva tahtis suure heameelega “ära teha”. Õigupoolest on see tänapäeval tavaline: enamik kunagisi kommuniste lansseerib rohkem või vähem enda kontrolli all olevas meedias legende nõukogudeaegsest “isemõtlemisest”, “allumatusest”, “oma rea ajamisest”, “parteisisesest opositsioonist” jne. Psühholoogilises plaanis on muidugi tegemist huvitava fenomeniga. Pikemalt sellesse süvenemata tuleks siiski märkida, et vajadus või tahe oma minevikku pidevalt õigustada võib isiksusele üsna ruineerivalt mõjuda.
Kui tulla tagasi “skandaalsete” plakatite juurde, siis need korjatakse ära, ehkki üks Kallase asetäitjatest kaotab ka koha. Hea idee olnuks näidata kaunitari kauneid sukastatud jalgu. Sukka kogemata tekkinud august − kipuvad need ju daamidel vahetevahel hargnema − võiksid pudeneda Lenini karmi profiiliga metallrublad.
Selge sõnum, mida reklaam edastaks: sukasäär pole raha hoiustamiseks õige koht. Elu näitab küll paraku, et samamoodi kipuvad töörahva ja intelligentsi ränga tööga teenitud rublad kaduma ka ENSV hoiukassast. Lukkude, riivide ja tabade tagant. Juba alates ajast, mil Eesti vormiliselt taasiseseisvus, kõneldakse poliitkuluaarides suurte summade kadumisest hoiukassade peavalitsusest ajal, mil seda juhatab Siim Kallas. See nüüdseks unustatud lugu on paarkümmend aastat tagasi peaaegu sama legendaarne kui hilisem 10 miljoni dollari afäär. Samamoodi nagu 10 miljoni dollari afäär, mis jõuab küll kohtulahendini, kuid jätab õhku rohkesti küsimärke, läheb ka hoiukassade riisumise juhtumiga.
Ehkki kohtu alla ei anta Kallast ennast, vaid mõned tema alluvad, jäävad küsimärgid õhku rippuma. Aja kulgedes need küll ähmastuvad, ent saavad siiski Kallase kodukäijateks. Kuigi puuduvad andmed, mis viitaksid, et Kallas oleks otseselt riisumistega seotud olnud, ripub tema pea kohal siiski ametialase lohakuse süüdistus.
Raha kadumist hoiukassadest uurib tollane Nõukogude majandusmiilits SORVVO (Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakond). Praeguseni on hoiukassade riisumise asjaolud laiema avalikkuse eest varju jäetud, või seal hoitud. Nende ridade autor ei pretendeeri loomulikult kaugeltki viimase instantsi tõele.
Pilt on kokku pandud vestlustest inimestega, kes kunagi töötasid tollase ENSV rahandusministeeriumi revisjoni-valitsuses, SORVVOs või hoiukassade peavalitsuses. Selle juhtumi veel elusolevaid tunnistajaid leida osutub palju keerulisemaks kui 10 miljoni dollari afääri puhul.
2005. aasta jaanuaris palub siinkirjutaja žurnalistina kunagiste riisumiste kohta kommentaari ka Siim Kallaselt. Too teatab oma abi Hanna Hindrikuse vahendusel, et riisumised leidsid tõesti aset ja neile oli antud ametlik käik. Süüdlased ei pääsenud vastutusest, vaid neid karistati. Sellega Kallase selgitused ka piirduvad.
Inimesed, kes tol ajal rahanduses töötavad, mäletavad hästi, et ENSVs tegutsesid vaid üleliidulise Stroipanga, Riigipanga ja Vneštorgpanga kohalikud kontorid. Lisaks veel vanematele põlvkondadele hästi tuntud niinimetatud hoiukassad − ainsad finantsasutused tollases N Liidus, mis tegelevad lihtsurelike rügamise tulemusena neile pihku pistetud “puurublade” hoiustamisega.
ENSVs juhatab hoiukassasid hoiukassade peavalitsus, mis ei allu ENSV rahandusministeeriumile, vaid N Liidu hoiukassade peavalitsusele. Hilisem eurovolinik Kallas juhatab vabariiklikku hoiukassade peavalitsust aastail 1979−1986. Noor ja energiline rahandusspetsialist on paljude inimeste mällu sööbinud tolle perioodi raadioviktoriini “Mnemoturniir” juhina, mida ta tavatseb lõpetada reipa, veidi murdeealise poisi noore kuke hääletoonis “mängu juhtis Siim Kallas”. Tegelikult juhib ta samal ajal ühte palju laiamõõtmelisemat mängu kui “Mnemoturniir”. Ta on vaid 31-aastane ja ometi valitseb juba tollast kohalikku hoiukassade impeeriumi.
Kuni Kallase saabumiseni “mängu juhtima” valitseb hoiukassade peavalitsuses suhteliselt unine, võib-olla koguni käegalöömismeeleolu. Kallase eelkäija Heino Vääna jõuab peavalitsuse juhi ametit pidada 10 aastat. Ebameeldivusi SORVVO, praeguse riigikontrolli eelkäija rahvakontrolli jm “organitega” tol ajal ei sigine, kui mõned tühisemad intsidendid välja arvata.
Ebameeldivusi ei ennusta ka hiljem mitte miski. Kallas on lõpetanud cum laude Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi erialal. Ehk, nagu tollal öeldi, punase diplomiga. Hüpe rahandusministeeriumi ametnikust hoiukassade juhiks avab Kallasele tee tollase nomenklatuuri hulka. Paljud on üllatunud, kui andekas noor mees pärast peaaegu seitset aastat pealtnäha perfektset tööd hoiukassade juhina määratakse kompartei keskkomitee otsusega hoopis ENSV peamise ajalehe Rahva Hääle peatoimetaja asetäitjaks. Põhjus, miks ta hoiukassade pealiku kohalt kõrvaldatakse, seisnebki tema valitsusalas aset leidnud kuritarvitustes.
Nagu väidab jurist ja poliitik Ando Leps, arutatakse Kallase küsimust tollesama probleemi tõttu kaks korda kompartei keskkomitee bürool. Seal astub tema kaitseks välja peaminister ehk tollase nimetusega ministrite nõukogu esimees Bruno Saul. 1986. aastal, mil Kallas Rahva Hääle asepeatoimetajaks määratakse, sulgetakse ühtlasi ka hoiukassade riisumise kriminaalasi. Kallas ise eitab, et tema küsimust oleks kunagi keskkomitee bürool arutatud.
Selle kohta, kuidas Kallas terve nahaga pääseb, ongi üks seletus, et teda kaitseb Bruno Saul, aga ka Kallase endine ülemus, rahandusminister 1967−1979 Albert Norak. Too on Kallast ikka aidanud ja tema karjääri toetanud. Ühest ENSV rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni protokollist (16.10.1978) loeme: “Sm Norak tegi ettepaneku valida parteibüroo sekretäriks S. Kallas.”
Kallase kaitsmine ei lähe aga sugugi kergelt. Moskvast “külas” käinud KRU (kontrolno-revizionnoje upravlenije) revidendid koostavad kuritarvituste kohta hoiukassades akti, mille alusel Moskvast nõutakse Kallase kohtu alla andmist. Kuid vanemad seltsimehed võtavad noorema piltlikult öeldes käendusele. Noor ja perspektiivikas spetsialist, kahju tema elu ära rikkuda. Nagu Saul meenutas, äratas ka tähelepanu Kallase, ütleme diplomaatiliselt, mitte just askeetlik elustiil.
Kuid pange tähele: kusagile jääb see kompromaat ju ikkagi alles. Milles siis seisnesid hoiukassade tagaruumide kopitanud vaikuses välja hautud kriminaalsed teod intelligentsi, tööliste ja talurahva ränga tööga teenitud vara riisumisel? Vestlustest tollaste “organite” töötajatega saame kokku järgmise pildi. Kallas loomulikult ei valeta, kui teatab, et kassiirid-riisujad anti kohtu alla.
Samal ajal aga püüavad mitmed Kallase alluvad tollasest hoiukassade peavalitsusest SORVVO ohvitsere mõjutada, et nad asja edasi ei uuriks. Niisiis − kohtu alla antakse vaid mõned pangateenistujad, kes ei asu just olulistes ametites. SORVVO aga kahtlustab, et süsteem on palju laiem ning töötab mõnede juhtivtöötajate mahitusel, kes omakorda püüavad Moskva ülemuste eest juhtunut varjata. Süsteem seisneb aga selles, et mõned kassiirid võtavad raha vaid nendelt arvetelt, mida keegi kaua aega ei kasuta. Teisisõnu, “surnud hingede” “surnud arvetelt”. Seejuures täidetakse korrektselt raha väljavõtmise orderid, justkui oleks konto omanik ise hoiukassas käinud ja raha välja võtnud. Niisiis on kogu skeem karjuvalt lihtne, kuid töökindel. Kui aga juhtub eksitus ja “surnud hing” osutub siiski elusolevaks ning tuleb raha nõudma, makstakse talle kopikapealt kõik välja, ainult et mõne teise “surnud hinge” arvelt. Vahel ju juhtub ka nii, et inimene ei kasuta arvet palju-palju aastaid, kuid ootamatult ilmub siiski välja. Hoiukassades aga leidub alati ka arveid, kuhu vanainimesed on pikalt raha kogunud ja seejärel teise ilma läinud. Pärijaid aga maha ei jää.
SORVVO töötajad kahtlustavad ka, et riisujatel on sidemeid kas miilitsas või mujal, kus ligipääs perekonnaseisuameti andmetele: kes elus, kes surnud. Valdavalt ei tühjendatud seejuures mitte tervet “surnud hinge” arvet, vaid ainult osa.
Vastavalt seadusele tuleb pärijateta surnud vanainimeste arvetel asuvad summad tol ajal kanda riigi (ENSV) tuludesse. Ainult et tollaste arveldamismeetodite järgi on ülemustel raske kontrollida, kui palju kadunukestel täpselt raha järele jäi, mis hoiukassast peaks riigi tuludesse kantama. Kassiirid võltsivad ka dokumente raha väljamaksmise kohta, kuna teavad, et “surnud hing” protesteerima ei saa hakata. Seega on väga keeruline ka tõestada, kui palju riik on nimelt kahju kannatanud. Saaki korjav tolmune ämblikuvõrk ilmub hoiukassade pimedast nurgast päevavalgele ainult tänu tobedale juhusele. Üks kassiiridest jääb haigeks või läheb puhkusele. Tema kolleeg, kes ei ole “surnud hingede” saladusse pühendatud, avastab, õudus peegeldumas silmis, et inimene, kes pidanuks olema surnud, on ellu ärganud ning käinud hoiukassas oma arvelt raha välja võtmas. Ta teatab sinna, kuhu vaja ja kellele vaja, nagu vanasti oli kombeks öelda.
SORVVO haarab härjal sarvist. Kuid imelik lugu. Hoiukassade peavalitsuse juhtivtöötajad ei näita helkivsilmsete miilitsaohvitseridega koostöö osas üles mingit indu. Seda väitega, et Tallinna SORVVO-l pole õigust sekkuda Moskvale alluva hoiukassade peavalitsuse asjadesse. Helkiv pilk miilitsaohvitseride silmis asendub nõutusega. Võib-olla isegi pelglikkusega.
Malle Rodionova, kes töötas tol ajal hoiukassade revisjonivalitsuses, on siinkirjutajale osutanud, et nähti vaime. Juurdlusele survet ei avaldatud. Süüdlased mõistis kohus vangi. Näiteks Keila kontori juhatajale mõistis kohus 10 aastat. Samas räägivad mõned endised SORVVO töötajad teistsugust juttu: asja uurimisel jäeti n-ö juurteni tungimata. Rodionova tahaks aga ka veel 20 aastat pärast seda lugu, et intsidenti keegi ei puudutaks. Üldse oli SORVVO-l nn üleliidulise alluvusega ettevõtete, milleks olid ka hoiukassad, majandusasju keeruline uurida. Kuigi neile oli selleks õigus antud, pidi iga juhtumi puhul uurimise ometi kohaliku KGBga kooskõlastama.
Ainuüksi Tallinnas avastatakse aasta jooksul kaheksa juhtumit, kus raha haihtus “surnud hingede” kontodelt. Keskmiselt on kadumaläinud summade suurus 15 000 kuni 20 000 rubla. Seega kujuneb ainuüksi Tallinnas kadunukeste puistamise “käibeks” umbes 100 000 rubla. Ja seda üksnes aasta jooksul. 1980-ndate alguses leiavad sellised riisumised aset kolme kuni viie aasta jooksul ning mitte ainult Tallinnas. Meenutagem, et tollane noobelauto Volga maksis umbes 10 000 rubla ja mõnesajarublast kuupalka loeti enam kui korralikuks.
Kõige enam, umbes 50 000 rubla ulatuses “puistati” Hoiupanga Estonia puiesteel asuvat kontorit. Kui SORVVO seal töötavate kassiiride kodusid läbi otsib, satutakse huvitavale leiule – Viru hotelli templeid kandvale voodipesule. Selgub, et Viru toateenijad on süstemaatiliselt voodipesu varastanud ja seda defitsiitset kaupa lähedal asuva Hoiupanga kontori töötajatele müünud. Niisiis: hästi elasid, pursuid.
Just riisumiste ulatus viib SORVVO ohvitserid mõttele, et sellega peab olema seotud keegi ülemustest. Muidu oleks väga keeruline põhjendada, kuidas tuleb mitmel kassiiril korraga pähe riiki pügada. Täpselt ühesuguse meetodiga. Mis veelgi olulisem: uurimine ei leia mingeid jälgi, nagu oleksid mõned kassiirid omavahel kokku leppinud või vandenõu sõlminud. Nad ei tundnudki õieti üksteist. Isegi praeguse liberaalse turumajanduse tingimustes oleks keeruline ette kujutada, kuidas neljas-viies pangakontoris riisuvad kassiirid raha aastaid nõnda, et keegi ei märka. Mida siis rääkida tollasest totalitaarriigist, kus kõik koputasid kõigi peale.
Niisiis, härrased seltsimehed: kes oli Aju? Koordinaator? Moskvasse kaebab hoiukassade kohaliku peavalitsuse peale võib-olla keegi rahulolematu hoiustaja sugulane. Võib-olla ka keegi SORVVO ametnikest. Andmed on siinkohal erinevad. Moskvast revisjonivalitsusest saadetakse igal juhul kohale grupp karme seltsimehi − uurima “signaali” paikapidavust. Nad asuvad tööle koos ENSV rahandusministeeriumi kontrolli-revisjonivalitsusega (venekeelse sõnalühendiga KRU). Eesti poolelt kuulub sellesse gruppi vaid üks revident. Siinkirjutajal õnnestub paarkümmend aastat hiljem selle praeguseks eaka naisterahvaga ka kohtuda. Kasu on sellest vähe, sest põhiline fraas, mis tema dementses jutus kordub, on “ei mäleta”. Hetkeks süttib endise revidendi tuhmiks jäänud silmis siiski tuluke: eakas naine mäletab, et revisjoni aluseks on tõepoolest kellegi valvsa nõukogude kodaniku “signaal”. Täpsemalt öeldes koputab keegi, et Kallas on omale riigi raha eest korteri soetanud. See viide aga paika ei pea.
Kontrolliks anti endise revidendi arvates liiga vähe aega − vaid üks kuu. Ent nagu väidab Einu Reitsnik, kes töötas omal ajal ENSV rahvakontrollis, mingeid tõsisemaid riisumisi kontroll välja ei toonud. Nii taandatakse kogu kadumaläinud raha epopöa finantsdistsipliini rikkumiseks, mis Kallasele maksab siiski töökoha. Mõned kassiirid antakse kohtu alla. Kuid nagu öeldud, ühelegi hoiukassade juhtivtöötajale, ka mitte Kallasele, süüdistust ei esitata.
Niisiis, kogu tõde peitub siiamaani kusagil Moskvas KRU ehk kontrolli-revisjonivalitsuse hallides arhiivides. Kui SORVVO nõuab hoiukassadest enda kätte uurimiseks teatud perioodide arveldusdokumente, siis miilitsaohvitseridele neid välja ei anta. Ja nõuda pole kelleltki, sest üsna ilmselt on Moskva nõus kogu loo maha matmisega, kuna toonasel ministrite nõukogu esimehel Saulil hakkab Kallasest kahju.
Ja tõesti: kuidas sa tõestad, et raha on kadunud, kui kannatanute ehk “surnud hingede” haudadel on matuseorkestrid oma haledad meloodiad ammu lõpetanud? Igal juhul mõtlevad paljud toonased ametnikud ühtemoodi: milleks seda vana asja päevavalgele tirida? Ja tõesti, kui kunagisi SORVVO ohvitsere uskuda, ei tekitatud kahju ju otseselt kellelegi. Kust aga toonane riik teadis, kui palju raha kellegi vanakese arvel täpselt on? Tagantjärele võib ju sedagi pidada vabadusvõitluseks: N Liidu rahanduse alustugede õõnestamiseks kangelaslike kassiiride poolt.
Viis aastat pärast seda, kui Kallas hoiukassade peavalitsuses kabineti vabastab, muutuvad rublad mitte kellelegi vajalikeks paberitükkideks. Ajani, mil Kallasest saab Euroopa Komisjoni volinik, jääb veel 18 aastat.
Ajani, mil võidunud ülikonnas itaallane viib ära 10 miljonit dollarit, aga enam kui 6 aastat. Ajani, mil Itaalias tuleb võimule Silvio Berlusconi, veidi vähem kui 6 aastat.
Virkko Lepassalu