18.01.2023
Dollarid
Jätkame Virkko Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.
Äsja loodud Eesti Panga jaoks on kirjeldatud firma tumedad telgitagused muidugi kõrgem pilotaaž. Prime Bank Guarantee’d, fikonsultandid, escrow kontod… Aastal 1993 on need kapitalistlike haide sünnitised plaanimajanduse varemeile tekkinud finantsasutuse töötajaile sügavalt arusaamatud. Eesti Panga nõukogu liige Ardo Hansson ütleb pärast 10 miljoni dollari tehingu ilmsikstulekut, aastal 1997, et pangandus peaks olema konservatiivne ja seal on suurte tehingutega mängimine hädaohtlik.
Jah, loomulikult. Maailma suured pangad juhinduvad sellest käibetõest. Eestis aga on alanud mitte ainult panganduses, vaid elus üleüldse praeguseni jätkuv vaimustumine värvilisest pealispildist.
Äsja reservaadist välja lastud pärismaalastele võib helmeste ja värviliste vidinate jumaldamine olla ju ka andeksantav. Ja tõesti, inimesed ehk üldnimetusega “ärimehed”, kes orbiidile tõusnud Eesti Panga ümber kärbestena tiirlema hakkavad, on ju nii lõbusad ja huvitavad. Mis on selle kõrval Hansson. Pedantne analüütik. Nojah, eks korralikud inimesed on kõik tavaliselt hallid ja igavad.
Alles mõni aasta enne 10 miljoni dollari investeerimist on kehtestatud Eesti kroon. Niinimetatud kõva raha turuletoomise au kuulub mäletatavasti rahvusvaheliselt tuntud investeerimisnõustajale Jeffrey Sachsile, kelle soovitusel luuakse kroon just valuutakomitee põhimõttel. Sachsile on Eesti tuttav majandusanalüütiku, rahareformi komitee asendusliikme Ardo Hanssoni kaudu, kelle juhendaja ta oli Harvardi ülikoolis.
Tollasele Eesti Panga presidendile Siim Kallasele Sachsi ideed meeldivad. Miks ei peakski meeldima. Eesti kroone antakse välja just niipalju, kui on rahale kattevara. Niipea, kui tuleb kattevarasse juurde Saksa markasid, antakse välja ka selle väärtuses rohkem kroone. Kõik on just nagu lihtne ja selge. Niipalju, kui tehakse tööd, luuakse ka rahalist väärtust.
Eestlase talupojamõistusele on see töö ja kapitali seos just nagu sügavalt arusaadav. Seejuures aga usutakse sellesama talupoegliku lihtsameelsusega, nagu meie esivanemad usuvad pisuhändasid, et kusagil maailmas kasvavad rahapuud. Ja et seal asuvad imelised suure teenimisvõimalusega finantsturud. Vaja ainult minna kolme tänava ristile, kusagil Šveitsis, kus iga nurga peal asub aukartustäratav pank, ja anda kolm tilka verd. Ironiseerida mõnede meie rahandustegelaste koduvillasuse üle poleks õigupoolest aus. Nad tulevad teisest maailmast, õigemini osakesest maailmast, ja pole nende süü, et rahvusvaheliste fi olemus on neile üsna võõras. N Liidu lagunemine lisab finantsturgudele uued küünilisuse ja rikutuse mõõtmed. Nõukogude inimesed tulevad ja pööravad seal kõik pea peale. Kuid esialgu on endistelt nõukogudelastelt veel võimalik ka matti võtta. Kuni nad on veel lihtsameelsed. Kuni nad pole uusi trikke veel omandanud ja ise hakanud “õpetajatelt” matti võtma. Asjata pole literaat ja nõukogudeaegne poliitvang Sergei Soldatov nimetanud Jeltsini Venemaal 1990ndatel toimuvat teiseks kriminaalseks revolutsiooniks – esimese kriminaalse ehk 1917. aasta revolutsiooni järel. Eestis on 1990ndate alguses käimas samuti teine kriminaalne revolutsioon – 1940. aasta järel.
Paraku, nagu sageli, muutub õpilane õpetajast rangemaks. Ja mitte ainult targemaks, vaid pahatihti ka küünilisemaks ja julmemaks. Öeldakse ka, et kõige halvem isand on endine ori. Kommuniste pole neil aastail maailma enam kuigipalju alles jäänud, suurem osa tahab ju saada kiiresti isandaiks. Eriti kiiresti tahavad nad seda veel Eestis. Kommunist, kes ei taha saada rahvuslikuks kapitalistiks, teenib ära kaaslaste igavese põlguse ja hukkamõistu.
Või nagu teatab Itaalia peaminister, 10 miljonit dollarit “ära kaotanud” dottore Schiralli rahvus- ja aatekaaslane Silvio Ber lusconi: “On suurepärane aeg investeerida Itaaliasse. Kommuniste pole enam alles jäänud ja need, kes on jäänud, eitavad, et nad on kommunistid, ja veel on meil väga ilusad sekretärid…”
Plaanimajanduse ja nõukogude Eesti arveldusvalitsuse varemetele rajatud Eesti Pangas ei ole aga sel ajal, mil silme ees paistavad terendavat uued investeerimisvõimaluste eldoraadod, kahjuks piisavas koguses sekretäre. Ei ilusaid ega inetuid. Kuigi eriti oleks vaja just tõhusaid või kogenud sekretäre. Nad suudaksid ära hoida uue aja “kirjude” ärimeeste sissetungi panka ja nende sõbrustamise Siim Kallasega. Kui tänapäeval on Eesti Pank range ja suletud riigiasutus, siis toona meenutab see pigem lahkelt kõikvõimalikele kirjude sulgedega ärimeestele avatud laenu- ja nõustamiskontorit. Näiteks jalutab neil uute lootuste aastail Eesti Pangas nagu kodus sisse-välja keegi Vello Kütti nimeline ärimees. Jalas teksad, otseses ja kaudses mõttes seest ja väljast must BMW ootamas panga ukse taga. Vööl on Küttil tavaliselt püstol, millest ta magadeski ei loobu. Üsna koduselt siseneb Kütt Siim Kallase kabinetti – nagu paljud tollased “ärimehed”. Jumal teab, millest nad seal räägivad, aga Kütt saab, mida Kütt tahab. Oma saagi on ta leidnud. Ta tassib Kallase allkirja vajalikul äridokumendil vuntsi muheledes ühel sumedal õhtul endaga kaasa, oma musta BMWsse. Masin möiratab nagu tank ja kaob Estonia puiesteel hämarusse.
Kui robustsevõitu maamees Kütt Kallaselt hea sõna ja püstolikabuuri abil oma tahtmise ehk allkirja kätte saab, siis mida rääkida avantüristidest. Nagu Sher ja teised, kes pealtnäha sama siledad kui ükskõik millised lääne ärimehed. Kes ei kanna kulunud teksasid ega kolte puusal, vaid rohkem või vähem kobedaid ülikondi, ja seega pole üldse hirmuäratavad. Aga nemad ei lepi ainult ühe garantiikirja-nimelise paberitükiga, vaid ikka tegeliku rahaga. Vähemalt 10 miljoni dollariga. Küttile pole seevastu Kallaselt üldse palju vaja. Kütti tagasihoidlik soov on, et keegi ostaks ära tema ärikaaslase Viktor Perevalovi kaks helikopterit Mi-17. Õigemini, Kütt on neid nõus ka ise ostma. Kütt ostab, müüb ja vahetab neil aastail üldse kõike. Nööpnõelast aatomiallveelaevani – piltlikult öeldes. Need on tõesti viljakad aastad, mil patt jätta raha üles korjamata. Nii saadab sõber Perevalov Kütti Eesti Panka. Vaja garantiikirja, et Kütti firma AVVO on ikka maksevõimeline. Ühesõnaga, selle garantiikirjaga garanteeriks Eesti Pank AVVO-le kahe Mi-17 ostu Perevalovi AS Eastconvertrade’ilt 3 miljoni dollari ulatuses. Selle garantiikirja Kütt ka saab, kuid tehing läheb sellest hoolimata vett vedama, sest ta takerdub järjest enam iseenda kohati utoopiliste tehingute võrgustikku. Kopterid konutavad, propellerid sorgus, veel hulk aastaid Tallinna lennuväljal.
Hiljem räägib Kütt Siim Kallase garantiikirjast kahele politseiuurijale, Anatoli Põhjakasele ja Jüri Vissakule, kes tema afääride rägastikus orienteeruda üritavad. Kütt Küttiks ja kopterid kopteriteks. Neid aegu iseloomustab hoopis paremini tõsiasi, et hiljem ei küsi Eesti Pangalt keegi, mis asjaoludel on võetud finantskohustusi mitte lihtsalt erafirma, vaid suhteliselt segase tausta ja veel ka rahvusvahelise relvakaubandusega seotud erafirma hüvanguks. Aeg on lihtsalt selline, et kellelgi pole aega seda “detaili” märgata.
Neil aastail on Eestist saanud relvakaubanduse transiitmaa, pangad hukkuvad, rublad müüakse tšetšeenidele maha, jäägrikompanii tõstab mässu, Ida-Virumaal tapavad bandiidid üksteist. Parvlaev Estonia läheb põhja. Ja nii edasi. Mis on selle kõrval Vello Kütt oma Eesti Panga garantiikirjaga?!
Hulk aastaid pärast 10 miljoni dollari afääri algust, 2003. aastal, avaldati eesti keeles K. H. Spencer Picketti ja Jennifer M. Picketti raamat “Valgekraede pettused”. See raamat ehk juhend ettevõtjatele valgekraelise kuritegevuse vältimiseks on kirjutatud nõnda-öelda arenenud ühiskonna seisukohalt, mida sotsriigist kauboikapitalismi hüpanud Eesti 1990-ndatel kindlasti ei olnud. Ometi tasuks seda tsiteerida: “Ettevõtte eetika kolme nurgakivi – ausust, avatust ja vastutustunnet – on raske saavutada, kui nad on tippjuhtkonnale tõeliseks väljakutseks.”
Niisiis polegi imestada, et 10 miljonit dollarit kaduma läksid, sest Siim Kallas on ise öelnud “kuldsed” sõnad: Eesti Vabariigi algusaastail loetigi õigeteks ärimeesteks neid, kes N Liidu ajal mingite mahhinatsioonidega vahele jäänud. See näitas justkui nende ärisoont. Too väljaütlemine näitab tõesti taset.
Paraku olid valuutahangeldajad ja teised nendesugused siiski kriminaalkurjategijad, sest ühiskonnas käsitleti neid tol ajal nii ja ka nad ise määratlesid end nii. Imelik oleks aga arvata, et inimene, kes kogu aeg mõtleb, kuidas petta, olgu pealegi et totaalse riigikorra või süsteemi kiuste, riigikorra muutudes ja vabaduse saabudes enam petmisele ei mõtle. Harjumused ju jäävad. Eetika ei ole midagi sellist, mis on kiirkursuste korras niisama lihtsalt omandatav. Kes harjunud liikuma sulide keskkonnas, jäävadki tavaliselt liikuma sulide keskkonda, sest sidemed jäävad ju samuti alles.
Alguses tundub kummastav Urmas Kaju põhjendus, miks Siim Kallas üldse volitas teda segaste investeerimisskeemidega tutvuma: ta tahtnud teada, millised sulid liiguvad. See Kaju ütlus on pärit tema ülekuulamiselt ning salvestatud VHS-kassetile. Võib ju mõelda, miks peaks üks keskpanga president tahtma teada, mis sulid maailma finantsturgudel liiguvad. Ta ei ole suurkelmuste uurimisega tegelev politseinik või prokurör, kelle asi oleks seda teada. Ülevaateid sulidest jagati ja jagatakse pankadele üleilmsete pangandusorganisatsioonide vahendusel. Umbes samamoodi võiks mõni poeomanik tahta läbi käia ja ärilisi läbirääkimisi pidada poevarastega, sest tal on vaja teada, mida poevargad endast täpsemalt kujutavad.
Aga järele mõeldes: asi on ilmselt harjumustes ja külgetõmbejõus. Loomulikult näeb Kallas vastse pangapresidendina, kuidas paljude kriminaalkurjategijate kätte koondub suur majanduslik võim. Seda, et 99% neist hiljem halvasti lõpetab, ei oska või ei soovi ta ette näha. Teda haarab hirm rongist maha jääda. Ühiste konjakijoomiste käigus sünnib Plaan. Enam ei saa ta ka taganeda, sest rikkaks tahavad saada mõnedki Kallase kaaskonnast. Kusagil on ju mapp hoiukassade afääri paberitega. Kõik sünnib millestki, nagu on targad inimesed kirjutanud. Juba siis, kui eesriie avatakse, hakkab lavale astumiseks ettevalmistusi tegema viimane vaatus.
Mõned loodavad, et kindlustavad end, hankides oma advokaatidele ligipääsu nendele arvetele Šveitsi pankades, mille kaudu liigub kavandatav 10 miljonit dollarit. Tõepoolest, sellise skeemi puhul on kindlustamine väga ettenägelik, sest enamik ohvritest ei taipa seda teha. See aga ei aita: üks osa viimasest vaatustest jõuab kätte kiiremini, kui arvatagi osatakse. Lõppenud ei ole see siiamaani ja lõppu polegi ette näha.
Virkko Lepassalu
Järgneb…