30.01.2023
Tammsaare üheks tegelaseks oli pankrotitekitaja Köögertal. Pilt on illustratiivne.
Kas me tohime kuulutada eesti kirjanduse päeva lipupäevaks? Nähes üldist suhtumist kirjandusse ütlen: ei tohi! Miks? Sest meie riik ei soosi kirjandust. Ei näita tegudega, et tahab kasvatada peale uue põlvkonna lugejaid, ja on ebaõiglane kirjanike vastu. Sellise suhtumise taustal eesti kirjanduse lipupäeva juurutada on silmakirjalik.
HTM-i järjekordne paljusõnaline ja väheinspireeriv eesti keele arengukava 2021—2035 võeti viimaks ometi vastu. Selle kaanefoto on sümboolne: soomaastik, laudteekene peal. Kujund on õige. Eesti keele arengurada ongi teel sohu ja rappa. Õigemini – on sinna jõuga suunatud. Ei aita siin seadused ega järelevalve. Umblohakas keelekasutus lokkab nii era- kui ka riigi enda sektoris. Aga noored ei saa enam aru, mis on räitsakas või mida tähendab väljend, et verejooks lakkab. Just selleks oleks vaja lugemust. Head, imehead lastekirjandust ilmub meil aastas kümnete köidete kaupa, aga kas lapsed neid loevad? Pigem ei, kui just nende vanemad ei juhtu olema eesti kirjanduse austajad. Pigem viib lapsi kirjanduse juurde just kool.
Kirjanduse õppe osakaal on koolis liiga napp
Arengukavas on öeldud: „Eesti keele ja kirjanduse õpetamine seatakse riiklikult tähtsaks ülesandeks, tagades õppe kvaliteedi ja vajaliku mahu. Emakeeleõppe kõrval tähtsustatakse kirjanduse õpet,“
Andke andeks, aga see on hülge loba.
Kirjanduse, ma ei räägi siin eesti kirjandusest, vaid lihtsalt kirjandusest, tundide arvu on juba aastaid kärbitud. Õppekava järgi on nt gümnaasiumis maailmakirjanduse I kursuse tundide arv 35. Selle ajaga tuleb omandada ümmarguselt 4000 aasta jooksul loodud tippkirjandusteosed Piiblist ja eepostest kuni 19. s lõpu maailmakirjanikeni. See ei ole puht tehniliselt võimalik. Eriti inetu on, et selle 35 tunni sisse tuleb koos Goethe, Schilleri ja Tolstoiga mahutada kogu eesti 19. s kirjandus. Eesti kirjandust eraldi nähtusena ei ole õppekava järgi koolis enam olemas. Õppekava on mõistnud ta jääma koerakeseks, keda suur ja tähtis maailmakirjandus paela otsas talutab.
Kirjanik saab vähem palka kui tooteesitleja
Kirjanduse loovad kirjanikud. Kuidas elab praegu Tammsaare järglane, eesti kirjanik? Töökalt. Lisaks oma loomingule kirjutab ta palehigis artikleid, toimetab, tõlgib, taotleb fondidest raha. Tal olid käed-jalad tööd täis, sest muidu ta ei suudaks end kuidagi ära elatada.
Kui ma ise olen kirjutanud raamatuid, olen saanud honorariks nii umbes 1000—1500 eurot. Mõnikord ka ainult 500. Maksud võetakse maha. Kui võtta aluseks eelmainitud 1500 ja romaani kirjutamise ajaks kaks kuud ehk 9 töönädalat ehk 360 töötundi, siis saame kirjaniku töö hinnaks 4,1 eurot tunnis bruto. Nii tuleb kirjaniku töö – loomingu, vaimse töö! – tunnihinnaks kopikaid. Vähem kui paljudel ametitel, mille puhul kurdetakse totaalset alarahastust. Aga nagu ütlesin, võib tasu olla ka väiksem. Minu tuttav tooteesitleja saab tunnis 10 eurot. Oleks vaimustav, kui kirjaniku töö leiaks sama suurt materiaalset tunnustust.
Lohutuseks jääb, et raamatu läbimüügist antakse autorile väike protsent. Edukas müük võib tuua hästi sisse. Kuid eesti omakirjandus, Kivirähk, Hargla ja Õnnepalu välja arvata, on pigem nišitoode. Raamatupoodide menukid ei ole pigem ilukirjandusteosed, vaid kuulsuste elulood, eneseabiõpetused ja nii edasi.
Hull lugu on see, et enamik lugemisharjumusega inimesi ei jaksa enam raamatuid osta. Raamat maksab juba 30—40 eurot, sest tiraažid on väikesed ja see ajab üksiku ühiku hinna kõrgeks. Siis hakkavad kirjastused vaatama, kas hinda saab alandada. Saab küll. Kui näiteks palgata vähem kogenud keeletoimetaja või siis kasutada odavat paberit või trükkida väärtteos pehmete, kohe ära kuluvate kaantega. Aga raamat ei tohiks kanda eeslikõrvu.
18 aastat ükskõiksust
Lugejad lähevad seepärast raamatukokku. Laenutuste arv on viimastel aastatel kõvasti kasvanud. EL-i direktiivi ja autoriõiguse seaduse järgi peab kirjanik saama laenutustelt protsenti ehk laenutushüvitist. Kirjanikud ise tahaks, et me rääkis hoopis laenutustasust, nendel sõnadel on sisuline vahe, aga see selleks. Meie kultuuriministeerium on jätnud kirjanduse loojad vaeslasteks. Laenutustasu on makstud aastast 2004. 18 aasta jooksul on Eestis olnud inflatsioon u 95%, majanduskasv 40%, riigiametnike palgad on tõusnud 94% või rohkem. Laenutustasu mediaan on alates 2005. aastast vähenenud 73% tasu saavate autorite ja nende teoste laenutuste arvu suurenemise tõttu. Lihtsamalt öeldes. Tasu on ebaõiglaselt väike, sest ei ole kasvanud koos inflatsiooniga.
Vaatame korraks väikese keelekultuuriga kõrgelt arenenud riikide laenutustasude analoogiat. Autorihüvitisfondi andmeil makstakse Soomes laenutustasudeks riigieelarvest 14 miljonit, Rootsis 17 miljonit ja Norras 13 miljonit eurot. Eestis eraldati autorihüvitisfondi andmeil 2022. a laenutustasudeks autoritele kõigi aegade kõige väiksem summa – 124 671 eurot. Tulumaksuna sai riik sellest tagasi 23 000 eurot. Hüvitise eelarve oli 57% väiksem kui aastal 2021.
Jah, me oleme vaesemad kui Põhjala riigid. Kuid siiski mitte kümme korda vaesemad. 2022 oli aeg, kui hinnad tõusid ja elu läks kalliks, kohe tuntavalt kalliks. Esimest korda hakkasid seni nii vagurad kirjanikud soovima, et laenutustasud üle vaadataks. Tehakse seda ju kõrgemate riigiametnike palkadega igal aastal. Autorid ise palusid tõsta laenutustasu nii, et eelarvest makstaks laenutustasudeks 1,5 miljonit eurot. See on äärmiselt mõõdukas nõudmine. Kuid 2023. aastal on laenutustasu eelarve ainult pool miljonit eurot ehk kolmandik autorite poolt õiglaseks peetud tasust.
18 aasta jooksul ei ole kultuuriministeerium ise üldse huvitunud, kas kirjanikud saavad laenutuste eest õiglast tasu, kuigi kirjanike liit on selle nimel kõvasti töötanud, esitanud märgukirju, vestelnud, teinud häid, täiesti realistlikke ettepanekuid. Tulemus on kurb. Aga see ütleb palju riigi suhtumisest eesti kultuuri.
Pole kirjandust, pole keelt
Kirjanikud tahavad kirjutada. Seni on meile jäänud põhitasuks loomerõõm. Kuid me ei saa elada ainult õhust, armastusest ja ebaõiglaselt väikesest laenutustaust.
Kirjanduse jätmine vaeslapse ossa tapab keele. Kõigist kunstiliikidest peab Eesti riik oma imetillukese keele kõnelejate arvuga seadma kirjanduse prioriteediks. Kunstnik kõnetab oma loominguga inimesi mis tahes keeles. Helilooja või filmitegija samuti. Aga kirjandus on mõeldud eeskätt meie endi tarbeks ja alles siis minema üle piiri. Hea, kui mõni autor kogub kuulsust maailmas. Kuid esimene vajadus on, et eestlased ise saaks nautida väärt kirjandust, mis on loodud nende emakeeles. Selleks vajame raamatuid ja neid, kes raamatuid kirjutavad.
Me vajame kirjanikke. Aasta 2022 ei toonud loodetud väärikat kokkulepet kultuuriministeeriumi ja kirjanike vahel. Tahame siiski loota, et aasta 2023 annab kirjanikele selle, mida nad on ära teeninud oma loominguga. Sellega, et nad lakkamatult ja sisemisest vajadusest, suurest õilsast missioonist tahavad kanda ja hoida meie eesti keele püha tuld.
Ainult siis on Eesti riigilipu heiskamine Tammsaare sünnipäeval aus tegu.
Loone Ots, eesti folklorist, õpetaja, kirjanik ja poliitik, EKRE
