Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Rahu – mõiste, mille eest võib tänases Eestis saada “tühistatud”

-
31.01.2023
Ukraina sõja lõpetamist nõutakse laialdaselt, kuid üldjuhul ainult Venemaa taandumise järel. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

On kummaline, et tänases Eestis saavad tümitada need, kes soovivad rahu Ukrainas ja need, kes soovitavad lausa Venemaale kallale tungida, on need “õiged”.

Tegelikult on sellise olukorra teke täiesti arusaadav: Venemaa tungis Ukrainale kallale, vallutas suure osa tema territooriumist ja peab sealt välja pekstud saama, seda enam, et nad ise sealt ära ei lähe, nagu on terve Venemaa ja Nõukogude Liidu ajalugu tõestanud.

On selge, et kui nüüd mistahes variandis rahu sõlmida, siis jääbki Venemaa Ukraina ida-alasid okupeerima, ja Kiievi katset need maad jõuga tagasi saada, kasutab Kreml ära Ukraina süüdistamiseks, et too tahab sõda, ja siis saab Venemaa “agressorit” mistahes moel rünnata.

Kõige vastuvõetavam oleks ehk variant, kus Venemaa lõpetab sõjategevuse ja tõmbub tagasi vähemalt eelmise aasta 24. veebruari eelsetesse piiridesse, kuid see ei ole kuskilt otsast võttes reaalne, Kreml ei tee seda kunagi.

Paraku jookseb hetkel kinni ka lootus, et Ukraina suudab sõjas initsiatiivi haarata ja surub Venemaa välja nii Donbassist kui Krimmist. Meedia on täis ennustusi Venemaa peatsest suurpealetungist. Lääneriigid ei suuda kuidagi kokku leppida selles, et tarnida Ukrainale tõeliselt surmavat relvastust lennukite, tankide ja kaugmaarakettide näol (Lääs kardab suurt sõda). Üha enam tunnistatakse ka suurt korruptiivsust sõdivas Ukrainas ning seda, et sõjapõgenikud on sageli need, kes tahavad lihtsalt Ukraina tolmu jalgadelt pühkida.

Eestis väga levinud arvamus “ei mingit rahu, sõda võiduka lõpuni” hakkab kinni jooksma, sest kui asju reaalselt hinnata, pole sõja lõppu ette näha. Oleme juba aasta jagu lugenud rindeuudiseid Ukrainast ja loeme teise aasta ka, kui mitte kauem – Venemaa sõjad Tšetšeenias ja Afganistanis vältasid väga pikalt. Muidugi on Eestile veniv sõda Ukrainas omal veidral moel ka kasulik – kui Kreml on seal seotud, ei ole tal aega ja võimalust Baltimaade kallal nahistama hakata.

Nii ongi praegu esikohal “pistrike” retoorika, kuid see ei näi Eestile midagi head toovat, sõda jätkub, põgenikelaine samuti, sõja mõjud suurenevad ja me elame rindejoonel. Ka need, kes sõja lõppu ja kohest rahu soovivad, ei ole hetkel tõsiseltvõetavad, sest Venemaa märatsemine Ukrainas ei toeta sõja külmutamist kusagil Soledaris ja Bahmutis.

Ukraina hetkeseis on kinni jooksnud, ilmselt pole head tausta ei sõjal ega rahul. Eestis võiks lihtsalt rahule jätta need, kes räägivad rahust Ukrainas, sest enamasti on tegu inimestega, keda see sõda ja selle võimalik levimine hirmutab, nad ei ole Kremli agendid. Kui seda ei tehta, siis diskrediteeritakse rahuvõitluse mõiste üldse.

Muidugi tuleb huvitav see aeg, kui valimised läbi on – kas tänased “pistrikud”, kes sõjahüsteeriaga (“Me oleme sõjas!”) hääli püüavad, jätkavad sama joont ka siis, kui häältepüük läbi on?

Uued Uudised