31.01.2023
Eesti ajakirjanikud kirjutavad vaid “õigetel teemadel” ja neil pole põhjust ajakirjandusvabaduse pärast muret tunda.. Pilt on illustratiivne.
Tegelikult on hämmastav, kuidas võivad Riigikogu valimised muuta arusaamu ümbritsevate inimese loomusest. Nädalavahetusel kohtusin inimestega, keda arvasin teadvat ja tundvat kui kriitilise arutlusvõimega inimest. Kahjuks ikkagi valitseb hall keskpärasus. Tahe olla kellelegi meeldiv- peaasi, et ei pekstaks. Täpselt nagu kalvinistidel, kelle teooria kohaselt on inimese suurimaks patuks omaenese tahe. Kõik hea, milleks inimsugu on võimeline, on surutud rangesse kuulekusse. Sul ei ole valikut; sa pead tegema nii, ja mitte teisiti: “Mis ei ole sinu kohus, see on patt”.
Näotu on vihata inimest ka juhul kui ta käitub või isegi arvab teisiti ja lausa kuritegu on kui seda vihkamist etendatakse kui eeskujulikku käitumist. Mis üldse on vihkamine.
President Kaljulaidi, kes peaks olema rahva eeskuju, väljaöeldut me mäletame: Ma vihkan neid. Korralikud inimesed nii ei käitu. See ei ole vaade, mida me Eestis jagame.
Kes meie? See on täpselt sama kui vihata neid, kes arvavad, et nudiks või loomakujuliseks pöetud kujul on puud palju ilusamad kui looduse looduna. Miks peab üleüldse vihkama ja ennast vaevama. Ära lihtsalt suhtle nendega. Mina ei suhtle valetajate ja varastega aga ma ei vihka neid. Mul on neist kahju. Nad ei oska teistmoodi, sest nende ajukeemia toodab mingil põhjusel teistsugust kehakeemiat. Ja juhul kui sa pead oma töö tõttu kokku puutuma inimestega, kellega sa ei soovi suhelda, siis ka siin on ju valikuvõimalus. Kõõma ei ravita kiljotiiniga. Tänu uuendusmeelsetele inimestele oleme leidnud uuemaid lahendusi.
Alati on tarvis inimesi, kes mitte ainult ei avasta uusi tõdesid ja mitte ainult ei osuta, et teatavate vanade tõdede aeg on ümber saanud, vaid ühtlasi panevad aluse ka uutele kommetele ning on tsiviliseerituma käitumise, parema maitse ja mõttekama elukorralduse eeskujuks. Näiteks võib tuua siin aasta 1988, kui esimesed- need kõige julgemad otsustasid, et tarvis on muutuseid, samal ajal, kui enamus massist neid hukka mõistsid. Elu on sinusoiline nagu ka inimkonna ajalugu. Ikka on üksikuid, kes leiab, et nii enam ei saa samas kui ikka ja jälle on olemas see mass, kes ei soovi malka saada ja on kuulekas.
Need üksikud, kes leiavad, et rohkem nii ei saa, on maa sool, ilma nendeta muutuks inimelu seisva veega tiigiks igas ühiskonnas. Asi pole mitte ainult selles, et nad tutvustavad uusi hüvesid; just nemad ei lase samal ajal ununeda kõigel heal, mis juba olemas on. Kui enam midagi uut ei vajataks, kas siis ei oleks terast inimmõistust tarvis? Kas vanade kommete järgijad peavad siis sootuks unustama, miks nad midagi teevad, ning toimima nagu kariloomad, mitte nagu elavad inimesed?
Ka parimad veendumused ja kombed kalduvad liiga kergesti muutuma mehhaaniliseks. Kui põlvest põlve ei sünniks inimesi, kelles ikka ja jälle avalduv originaalsus ei lase veendumusi ja kombeid tühjaks traditsiooniks muutuda, siis ei suudaks niisugune elutu inimmaterjal vastu panna pisimalegi vapustusele, kui ta tõeliselt elujõulise vastasega kokku puutub ning miski ei suudaks hoida tsivilisatsiooni välja suremast, nagu see Bütsantsi, Rooma ja paljudes muudes impeeriumites juhtuski. Mugavus, heaolu ja originaalsuse puudumine tappis.
Originaalsus on midagi niisugust, milles ebaoriginaalne vaim ei näe mingit kasu.
On juba peaaegu triviaalne poliitiline tõde, et kaasaegset maailma valitseb avalik arvamus. Tõelist võimu on veel ainult massidel ning nendel valitsustel, mis kuulutavad end massi kalduvuste ja instinktide häälekandjaks. See väide hõlmab niihästi kõlbelisi ja sotsiaalseid suhteid iga inimese eraelus kui ka tema avalikku tegevust.
Kuid kokku nad moodustavad alati massi, teiste sõnadega kollektiivse keskpärasuse. Ja mis on veelgi uudsem – massi arusaamad ei pärine enam vaba mõtlemise võimalikusest vaid näilikelt juhtidelt.
Ma ei kinnita, et inimvaimu praeguse madala arengutasemega peaks üldiselt kaasnema midagi paremat. Tekib küsimus, kui me ise oleme keskpärased, toredad ja sallivad inimesed, kuid vihkame neid, kelle arusaamad ei ühti masside (ehk jällegi näiliste juhtide arusaasaamaga) väärime rahvuse säilimist? Igasugune mõistlik ja üllas algatus tuleb ja peab tulema üksikisikutelt, tavaliselt kõigepealt üheltainsalt inimeselt. Keskmise inimese au ja kuulsus peaks olema selles, et ta on võimeline niisugust algatust järgima; et kõik tark ja õilis leiab tema hinges vastukaja ja et teda on võimalik avasilmi selle juurde juhtida. Paraku oleneb sellest milline on keskmine inimene.
29 jaanuari saates Hommik Anuga rääkis pikalt kommunikatsiooni ekspert Raul Rebane, kuidas rahvas on manipuleeritav ja rahvas on võimeline uskuma ükskõik mida kui õigesti serveerida. Jutt oli venemaa rahvast. Kuid kas meil on teisiti?
Tänapäeval on omaette väärtus juba teisitimõtlemine iseenesest, keeldumine end kombe järgi painutamast. Just seetõttu, et arusaamade türannia on teinud ekstsentrilisusest häbipleki, on selle türannia murdmiseks soovitav, et inimesed oleksid ekstsentrilised. Ekstsentrilisust on alati olnud küllaga, kui on rohkesti tugeva iseloomuga inimesi. Ekstsentrilisuse määr ühiskonnas on tavaliselt võrdeline ühiskonnas avalduva geniaalsuse, vaimujõu ja moraalse julguse määraga.
Selles, et tänapäeval julgevad vaid vähesed ekstsentrilised olla, peitubki ajastu suurim oht. Eestis hetkel riigi käiku juhtivaid persoone ei saa kahjuks nimetada ekstsentrilisteks ja veelvähem originaalseteks. Pigem on nemadki painutanud end suunas, mis neile on hetkel mugavam madalamate ambitsioonide teostamiseks ära unustamata seejuures oma iseenda rahakotti.
Pole mingit põhjust, miks inimelu või mingi ühiskond peaks olema seatud ühe või paari mudeli järgi. Kui inimesel on natukenegi tervet mõistust ja elukogemust, siis on tema enese viis oma elu rajada kõige parem – mitte et see eluviis oleks üldse parim, vaid seetõttu, et see on tema enda oma. Sama kehtib ka sotsiaalse grupi ja rahvuse kohta.
Paistab et rahvas võib olla edumeelne teatud aja jooksul ja siis lakkab seda olemast. Millal see juhtub? Siis, kui kaob isikupärasus. Isikupärasuse hävitamiseks on mitmeid variante ja alati erineb see eelnevast. Hetkel Euroopa rahvaid segustada üritamine on üks moodus luua veelgi kuulekam üksluine rahvamass keda on kergem juhtida. Me oleme seda 35 ja rohkem aastat tagasi kogenud.
Püüd heita pilku tulevikku on inimesele loomuomane. Iseäranis terav vajadus selle järele tekib kriisiaegadel. Paraku tuleb seejuures arvestada, et pikemaaegsed ajalooprognoosid pole seni osutunud kuigi usaldusväärseks, sest just kriisiolukorrad toovad välja erinevused inimeste arutlusvõimete vahel.
Seega saab kõige ähmasem ollagi loosung – Pikk plaan Eestile.
Sextus Empiricus ( skeptikute koolkonna esindaja, kes läks isegi niikaugele, et juba antiikajal pani kahtluse alla surmanuhtluse, kuna süü võidakse ümber hinnata tulevikus) kirjutas:
Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks. Hetkel siiski valitsevad dogmaatikud oma dogmadega. Mida rohkem on halli massi, seda kergem on neid valitseda oma tõe järgi. Ka fraas ,,Usaldan teadust” on iseenesest dogmaatiline ja välistab igasuguse kahtluse.
Mina näiteks kahtlen sest ainult kahtlused ja uurimised on viinud uue ja kasulikuma avastamiseni. Kõige tagurlikum on pimesi uskumine. Ka keskajal viisid arengut edasi inimesed, kes kahtlesid ja kes uskusid, et altruistliku lähenemisviisiga saab ka teismoodi-paremini- energiakokkuhoidlikumalt. Keskajal peeti energiasäästlikuse all silma muidugi iseenda- isikliku füüsise energiasäästlikust, mis soodustaski inseneeria arengut. Masinate väljamõtleja, nagu ta ise ennast nimetas, Jaan Tatikas oli samuti arenemisvõimelise teadus sünnitis.
Et mõista, miks järjekindlus on nii võimas motiiv, peame mõistma, et enamikel juhtudest on see väärtuslik ja kohastumuslikult kasulik. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt ebasoovitavaks isiksuseomaduseks. Kuna järjekindel olemine tuleb meile enamasti kasuks, kujuneb meil välja harjumus olla automaatselt järjekindel isegi nendes olukordades, kus see pole mõistlik. Kui järjekindlus ilmneb järele mõtlemata, võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed.
Seega, kas järjekindlus ja arutluseta otsuste vastuvõtmine rõhudes traditsioonile on ikka mõistlik kui küsimärgi all on üha süvenevad dogmad? Kas NSVL oleks lagunenud, kui me oma hääle oleks andnud vastavalt peretraditsioonidele nagu mõned väidavad, soovimata üldse laskuda arutellu? Sa ei ravi ju tuulerõugeid enam briljantrohelisega. Kui me loome enda ümber järjekindluse müürid, on meil üsna kerge mitte järele anda mõistuse piiramisrõngale ja seda enam, kui selleks sunnib meid ka praktiliselt kahe inimese kätte koondunud ajakirjandus, mis enam ei toogi uudiseid vaid kohandab neid ja annab ka hinnangu, mis välistab vajaduse arutleda ja analüüsida. Tänapäeva Eesti ajakirjanduses on olemas täiesti mõistematu (või siis mõistetav ja läbinahtav) rubriik ,,Juhtkiri” mis reeglina on allkirjata. Kelle juhtkiri? Kellele? Kas sellele massile kellel puudub analüüsivõime.
Ma olen väga palju maailmas ringi liikunud ja suhelnud erinevate kultuuridega, Kuni tänaseni pidasin ma eestlaseid ikkagi võrreldes teiste rahvastega suhteliselt kõrgema vaimse võimekusega analüüsi võimega rahvaks, kes on õppinud lugema ka ridade vahelt.
Kahju on, et paljudel on see võime kadunud. Kurb on kuulda, kui inimene vastab sulle: Aga ma lehest lugesin.
Roland Mere
Eesti Konservatiivse Rahvaerakond
Riikogu kandidaat nr. 595
Saare-, Lääne- ja Hiiumaa